Minu JCI lugude sarja eesmärk on meie liikmete kogemuse kaudu tutvustada neid lugematuid võimalusi, mida koda pakub. Kõik inimesed on erinevad, niisamuti on erinevad ka põhjused, miks keegi on kojaga liitunud. JCI sobib kõigile, olgu su huviks eneseareng, koolitused, äri, rahvusvahelised suhted, heategevus või jätkusuutlikus. Siin saad end ümbritseda inimestega, kes mõtlevad suurelt ja tahavad luua positiivseid muutusi ühiskonnas.
Kunagi ammusel ajal kutsus tänaseks Tallinna koja senaator Sven Aulik mind JCI-sse. Mu küsimusele, mis te seal teete, vastas Sven, et projekte teeme. Kogu mu töö oli projektide tegemine, ma polnud küll huvitatud neid veel vabal ajal ka tegema. Ja ma keeldusin. Aastaid hiljem kutsusin praeguseks Toompea koja senaatori Elmo Puideti enda juurde tööle. Elmo tegeles pidevalt mingite JCI asjadega, nii töö ajal kui pärast tööd, aga eks igalühel on oma kiiksud ju, mõtlesin isekeskis. Ühel päeval ütles Elmo, et nad lähevad JCI-ga Riia reisile ja kui mul peaks nädalavahetus vaba olema, võiksin ju ka kaasa tulla. Läksin. See bussireis oli äärmiselt lõbus, täiesti kreisi ja sellest reisist keegi palju ei räägi… ning mul tekkis kahtlus, et ei tee nad midagi ainult projekte seal JCI-s. Läksin seejärel veel Elmoga üritustele kaasa ja kuidagi suutis Elmo mulle pähe panna idee hakata JCI Toompea toetajaks. Nii tegingi igal aastal toetussumma makse oma firmast JCI-le. Ja see andis mulle ka õigustuse osaleda üritustel. Varsti käsin juba päris aktiivselt üle Eesti ja leidsin toredaid inimesi nii Tartust, Rakverest, Pärnus kui Viljandist.
Juba esimese aasta sügisel osalesin JCI maailmakonverentsil Las Vegases. See oli võimas üritus. Reisi vältel seiklesime eestlaste jõuguga Ameerikas, sealjuures koos Sven Aulikuga. Ehh, sellised projektid mulle sobivad.
Osalesin ka näiteks koos Elmoga nädalasel rahvusvahelisel turunduskoolitusel Kreekas. Oli huvitav ja oli lõbus. Oma JCI rinnamärgi sain seal isiklikult JCI maailmapresidendi käest; ma ei hakanud targu ütlema, et ma pole isegi kandidaat veel.
Nii muutuski mu suhtlemine JCI-s järjest tihedamaks kuni järsku sain aru, et lendan vanusega sellest seltskonnas varsti välja. Otsustasin siis viimasel hetkel ka päris liikmeks saada. Hääletamine toimus minu maja aias, kus tavaliselt toimusid JCI Toompea suvised hääletuskoosolekud. Mu mentor tutvustas mind, et vot Peeter soovib liikmeks saada, ta pole ühtegi projekti teinud ja soovitus on ta vastu võtta. Võeti vastu.
Juba natuke hiljem istusin taas Toompea koosolekul, mis minu jaoks pidi (vanuse tõttu) ametlikult viimaseks jääma, rüüpasin tagareas mullijooki kui samal ajal arutati alati igavat põhikirja muutuste teemat. Tehti ka ettepanek, lisada JCI Toompea põhikirja auliikme staatuse võimaldamine, hääletati ja oldi poolt. Hetk hiljem tegi juhatus ettepaneku valida mind auliikmeks. Kõik liikmed hääletasid. Ma pole just tihti nii emotsionaalseks muutunud: nad päriselt tahtsid, et ma jääksin nendega. Ma olen jäänud.
Kõige suurem väärtus, mida olen JCI-st saanud, on need mõnusad sõbrad, kes aastast-aastasse on ikka lõbusad ja saavad järjest rohkem sõpradeks. Lisaks muidugi maailmakonverentside kogemused, erakordsed keynote esinejad, lihtsalt koolitused ja esinejad nii siin kui seal. Ja isegi sporti on tehtud, eelkõige erinevate ümmarguste vahenditega: korvpall, võrkpall, bowling, piljard.
Täna olen jätkuvalt olemas, kui keegi noorematest peaks tahtma nõu pidada või mõtteid vahetada. Ja kui ei taha, siis viskame vanade sõpradega nalja!
Kuna see lugu pidi avalik olema, siis kõike seda mida me veel teeme ja teinud oleme ei soovi ma siin rääkida☺
Seekord räägib oma loo meie auliige Peeter.
Kunagi ammusel ajal kutsus tänaseks Tallinna koja senaator Sven Aulik mind JCI-sse. Mu küsimusele, mis te seal teete, vastas Sven, et projekte teeme. Kogu mu töö oli projektide tegemine, ma polnud küll huvitatud neid veel vabal ajal ka tegema. Ja ma keeldusin. Aastaid hiljem kutsusin praeguseks Toompea koja senaatori Elmo Puideti enda juurde tööle. Elmo tegeles pidevalt mingite JCI asjadega, nii töö ajal kui pärast tööd, aga eks igalühel on oma kiiksud ju, mõtlesin isekeskis. Ühel päeval ütles Elmo, et nad lähevad JCI-ga Riia reisile ja kui mul peaks nädalavahetus vaba olema, võiksin ju ka kaasa tulla. Läksin. See bussireis oli äärmiselt lõbus, täiesti kreisi ja sellest reisist keegi palju ei räägi… ning mul tekkis kahtlus, et ei tee nad midagi ainult projekte seal JCI-s. Läksin seejärel veel Elmoga üritustele kaasa ja kuidagi suutis Elmo mulle pähe panna idee hakata JCI Toompea toetajaks. Nii tegingi igal aastal toetussumma makse oma firmast JCI-le. Ja see andis mulle ka õigustuse osaleda üritustel. Varsti käsin juba päris aktiivselt üle Eesti ja leidsin toredaid inimesi nii Tartust, Rakverest, Pärnus kui Viljandist.
Juba esimese aasta sügisel osalesin JCI maailmakonverentsil Las Vegases. See oli võimas üritus. Reisi vältel seiklesime eestlaste jõuguga Ameerikas, sealjuures koos Sven Aulikuga. Ehh, sellised projektid mulle sobivad.
Osalesin ka näiteks koos Elmoga nädalasel rahvusvahelisel turunduskoolitusel Kreekas. Oli huvitav ja oli lõbus. Oma JCI rinnamärgi sain seal isiklikult JCI maailmapresidendi käest; ma ei hakanud targu ütlema, et ma pole isegi kandidaat veel.
Nii muutuski mu suhtlemine JCI-s järjest tihedamaks kuni järsku sain aru, et lendan vanusega sellest seltskonnas varsti välja. Otsustasin siis viimasel hetkel ka päris liikmeks saada. Hääletamine toimus minu maja aias, kus tavaliselt toimusid JCI Toompea suvised hääletuskoosolekud. Mu mentor tutvustas mind, et vot Peeter soovib liikmeks saada, ta pole ühtegi projekti teinud ja soovitus on ta vastu võtta. Võeti vastu.
Juba natuke hiljem istusin taas Toompea koosolekul, mis minu jaoks pidi (vanuse tõttu) ametlikult viimaseks jääma, rüüpasin tagareas mullijooki kui samal ajal arutati alati igavat põhikirja muutuste teemat. Tehti ka ettepanek, lisada JCI Toompea põhikirja auliikme staatuse võimaldamine, hääletati ja oldi poolt. Hetk hiljem tegi juhatus ettepaneku valida mind auliikmeks. Kõik liikmed hääletasid. Ma pole just tihti nii emotsionaalseks muutunud: nad päriselt tahtsid, et ma jääksin nendega. Ma olen jäänud.
Kõige suurem väärtus, mida olen JCI-st saanud, on need mõnusad sõbrad, kes aastast-aastasse on ikka lõbusad ja saavad järjest rohkem sõpradeks. Lisaks muidugi maailmakonverentside kogemused, erakordsed keynote esinejad, lihtsalt koolitused ja esinejad nii siin kui seal. Ja isegi sporti on tehtud, eelkõige erinevate ümmarguste vahenditega: korvpall, võrkpall, bowling, piljard.
Täna olen jätkuvalt olemas, kui keegi noorematest peaks tahtma nõu pidada või mõtteid vahetada. Ja kui ei taha, siis viskame vanade sõpradega nalja!
Kuna see lugu pidi avalik olema, siis kõike seda mida me veel teeme ja teinud oleme ei soovi ma siin rääkida☺
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar