JCI Osaka ja JCI Toompea ühine lõuna sai teoks JCI Maailmakongressi raames, 6.november 2019

JCI World Congress 2019 in Tallinn, Estonia raames toimus 6.novembril Estonia teatri Valges saalis sõpruskodade 一般社団法人大阪青年会議所 (JCI Osaka) ja JCI Toompea ühine lõuna, millest oli kõigil liikmetel võimalik osavõtta.

Toompea koda tutvustas 2019 president Anna-Mari Oomer ning JCI Osakat 2020 President Yasuhiro Ogura, kuna 2019 president Ryubun Kojima valmistus samal ajal oma esinemiseks Kalevi Spordihallis toimuval General Assemblyl, kus ta valiti JCI International 2020 EVP!
Ühtlasi tähistasime 1 aasta möödumist twinninglepingu sõlmimisest Goas.
Selleks, et omavahelised suhted ikka edasi kestaks sai Osaka kolleegidele kingitus Eesti sõnaraamat ehk järgmisel korral saame juba koos praktiseerida, sest juba vähem kui aasta pärast toimub JCI Maailmakongress Yokohamas, Jaapanis.

Täname suure eeltöö eest Akinobu Uchimoto ja Triin Pajumaa, kes on aidanud kodadevahelisi sõprussuhteid luua ja hoida. 🇯🇵 Arigato! 🇪🇪 Aitäh!

Auhinnaalbum: JCI Estonia Parim Kodade Rahvusvahelise Koostöö Projekt nominent: JCI Toompea ja JCI Osaka twinningleping

JCI TOOMPEA JA JCI OSAKA TWINNINGLEPING

Esitaja: JCI Toompea

Kategooria: A6 JCI Estonia Parim Kodade Rahvusvahelise Koostöö Projekt 

Üldine planeerimine ja läbiviimine

02.11.2018. Sõlmiti JCI Maailmakongressil Goas twinningleping JCI Toompea ja JCI Osaka vahel. JCI Toompea poolt allkirjastasid lepingu EVP Anna-Mari Oomer ja VP Twinning Triin Pajumaa, kelle suure eeltöö tulemusena see tõeks sai. JCI Osaka on suurim koda maailmas, kus on ligikaudu 1200 liiget. Iga aasta lõpetab (saab 40aastaseks) umbes 100 ja sama palju tuleb juurde uusi liikmeid. 2018 aastal alguse saanud suhtlusest on välja kasvanud sõprus ning mitmetel JCI Toompea liikmetel on olnud võimalus kohtuda Osaka liikmetega erinevatel JCI rahvusvahelistel konverentsidel, olla kutsutud pidulikele koja koosviibimistele ning meil on võimalus olnud neid Eestis võõrustada.

Loe edasi siit >>

JCI Toompea käis külas JCI Kotkal 29.09 - 01.10.2017

JCI Toompea esidus külastas 29.09 – 01.10 Soomes JCI Kotka koda, kellega täitus sellel aastal twinninglepingust 25 aastat. Külastus oli meeliülendav ning vatuvõtt oli väga sõbralik ja viimse detailini läbi mõeldud.

Laupäeva hommikul külastasime kohalikku turgu, kus saime maitsa õiget possot. Pidi olema hea ravim absoluutselt kõige vastu! Käisime vaatasime üle Kymijoki jõe ning selle kaldal asuva Vene tsaar Aleksander III-le kuulunud kalastusmaja. Proovisime pisikesi putukaid. Õnneks olid nad töödeldud kujul ja hamba alt jooksu ei pannud. Pärast lõunasööki panime ennast proovile paintballi-väljakul. Väljusime õnneks mängust kõik suuremate vigastusteta.

Ootame juba kannatamatult märtsi, sest siis toimub Kotkas Soome ühe regiooni konverents. Esimesed registreerunud Eestist on juba olemas. Kutsume endaga kaaslasi ühinema!

Tulekul Battle of the Baltic - Bring your own Buddy!

BoB ehk Battle of Baltic on umbes 10 aasat vana traditsioon, kus neli sõpruskoda - JCI Toompea, JCI Mariehamn, JCI Stockholm, JCI Riga ja nende sõbrad saavad kord aastas kokku selleks, et:

• võtta sõbralikult mõõtu võistlusmängudes
• õppida teineteist paremini tundma
• veeta mõnusalt üheskoos aega.

JCI Toompea kutsub 16-17 augustiks kõiki oma sõpru ja twinningkodade liikmeid Eestisse, et äratada ellu vana traditsioon uues kuues.  Ja selleks, et saaksime tuttavaks ka oma sõpruskodade sõpradega, võta oma sõber kaasa!

Programm: võistlusmängud vabas õhus, teambuilding, networking, õhtune pidu, saun, tants ja trall. Programmi täiendame jooksvalt.

Loe edasi siit >>

JCI Mariehamni 50. juubel! JCI Mariehamns 50-årsfest!

Nii nagu on meil kõigil oma vanad sõbrad, on ka Toompea Ettevõtlike Noorte Kojal oma vana hea sõber - JCI Mariehamn Ahvenamaal. Ja sõbrale tuleb ju juubeli puhul ikka õnne soovida! Nii saigi teoks JCI Toompea järjekordne visiit Ahvenamaale.

Ajakavast teadsime, et juubelipidu toimub laupäeva õhtul. Tähtsa sündmuse soojendajaks oli reedel toimuv aasta esimene üldkogu ja seejärel meeleolukas õhtusöök kohalikus pruulikojas Stallhagen. Laevaliiklusest tulenevalt jõudsime kohale veidi varem ja lahkusime natuke hiljem. Kokkuvõttes tegi selline lisaaeg meie reisi palju huvitavamaks :-)

Veidi varem tähendas seda, et jõudsime kohale reede varahommikul kell 5 ja jalutasime täielikus öövaikuses külalistemajja. Et reedene päev oleks kasulik ja asjalik, organiseeris JCI Mariehamni VP International (twinning) Linda Kraufvelin meile 4 ettevõttekülastust.

Loe edasi siit >>

Maailmarändur Don Bales Tallinnas

Don on olnud rännakul juba 18 kuud. Selle aja jooksul on ta läbinud nüüdseks 7 kontinenti ja 61 riiki.

Kellega tegu? Ta on Filipiinidel sündinud ja Austraalias elav IT spetsialist, kes on teinud huvitavat karjääri maailma suurimas IT- ja konsultatsioonifirmas Accenture ning olnud JCI Sydney president 2011 aastal.

Maailmarännak oli tema unistus ja ta otsustas selle teoks teha. Tema teekond ja Facebookis jagatud pildid on inspireerinud paljusid sõpru. Sellest reisist on saanud inspiratsiooniretk nii talle endale kui teistele.

Lühikesest etteteatamisest hoolimata õnnestus mul enda sõprade ja nende sõprade abil luua külalisele sisutihe ja huvitav programm, mis näitas meie pealinna ajaloolist ja kaasaegset palet. Esimese päevaga kogunes emotsioone väga palju!

Käisime Oleviste kiriku tornis Tallinna vanalinna imetlemas. Kas teadsid, et see oli kunagi maailma kõrgem ehitis?

Loe edasi siit >>

Twin-Ski 2013 Tahkos

Loe edasi siit >>

Poola aastakonverentsil allkirjastati twinningleping JCI Toompea ja JCI Warsawa vahel

05.oktoobril allkirjastas Toompea koda twinninglepingu JCI Warsawaga.
Olavi eestutsitamisel, meie koja VP International 2012, kohtusid Toompea kodalased Warsawa jcikatega  meie Poola külaskäigu päevil.  Järgmine suurem sõpruse arendamine sai teoks juba Eestimaa pinnal ning poola toredad jcikad võtsid osa COC Academy'st , mis toimus selle aasta aprillis Kuutsemäel Eestis.

Loe edasi siit >>

Võõrustasime Mauritiuse IPP-d

Kui saatsin kojalisti üleskutse, et kel on huvi ja võimalust võõrustada Mauritiuse koja IPP-d (eelmise aasta rahvuskoja presidenti), Bashir Mahamode´i, siis oli minus küll väike kahtlus, et kas suvisel ajal keegi üldse teemaga haakub, kuid rõõm oli seda suurem, kui Katrin teatas, et tema võiks küll külalisi võõrustada.

Katrin ja Vicky viisid külalised Rocca Al Marele Vabaõhu muuseumisse ning tegid õhtul rahvusvahelise istumise Olümpias. Katrinil oli just samal päeval üheks päevaks Eestis külas ka sõbratar Hollandist. :)

Tuli välja, et Bhasiril oli just samal päeval sünnipäev, nii sai talle ka sünnipäevakingitus tehtud. :)
Järgmisel päeval osaleti Arigatos Swami Kripananda hommikuses jooga- tervendustunnis.

 

Sellel eriti kirjul fotol on esindatud tänase õhtu kompott - Mauritius/ Rootsis elav eestlane/ ameerikas elav hindu/ Saksamaa mauriitslane/ hollandlane/ eestlane/ Rootsis elav lätlane :) Oi ja pisipoiss - läti-eesti-rootsi:)

Olavi muljed JCI Presenter koolitusest

23. jaanuaril toimus Leedus üks hea ja kasulik esinemiskoolitus - JCI Presenter.

Meie kojast osales koolitusel Olavi!

Küsisime temalt - miks ta sinna sõitis ja millised on muljed?

Põhjus, mis viis mind Leetu JCI Presenter koolitusele, oli asjade kõvasti välja ütlemine. Alates sellest hetkest, mil ma ütlesin saatusliku lause "Ma tahan Presenteri ja Traineri ära teha" kuni Kaido mailini, kus ta reklaamis välja vaba koha autos Leetu Presenteri koolitusele, oli möödunud vaevalt paar tundi.

Olles enda jaoks sihid valmis mõelnud, ei olnud enam sugugi raske otsust langetada ning nii sõitiski Eesti-Läti segaseltskond koolitajaid ja üks koolitatav jaanuari lõpus Kaunase poole.

Tormiline ja pikk päev täis välkettekandeid ning grupiharjutusi möödus väga kiiresti. Päeva naelaks oli kindlasti igale osalejale personaalne tagasiside tema tugevuste ja arenguvõimaluste kohta. Olgugi, et puutun ka tööalaselt palju ettekannetega kokku, saan öelda, et sain koolituselt üksjagu mõtteid, mida praktikas rakendada või mille põhjal oma seniseid ettekandeid analüüsida. Igal juhul aitäh meie suurepärastele koolitajatele Kaido, Taavi, Zanas ja Aldis (HT)!

Miks oli seda hea teha Leedus?

10 tundi autosõitu loovad parasjagu mõnusa eelhäälestuse, kus igapäevased ja tööalased mõtted jäävad selja taha ning saad keskenduda just sellele, mida oled sinna tegema sõitnud. Boonusena võid leida end põnevast reisiseltskonnast, kellega ka hiljem reisi hellitavalt "ekspeditsiooniks" kutsuda. Seepärast tasuks meie lõunaosariikides toimuvatesse üritustesse-koolitustesse kindlasti avatud meeltega suhtuda.

Leedukad on muide selle kogemuse põhjal ka väga külalislahked ja sõbralikud!

Olavi E.

PS! JCI Presenter ja Trainer koolitused toimuvad lähiajal ka Eestis!
Pane vaim valmis :)

Fairyland Carnival, 17. Jaanuar 2009

17 Jaanuari hommikul startisid Tallinnast Riia poole Veiko, Liina ja Ando, kuna sama päeva õhtuks oli meid kutsutud karnevalile, kus pidi ametisse pühitsetama JCI Latvia uus president Agnese Kulina-Stomere.

Riiga jõudsime viperusteta, ning asjad hotelli viinud, kiirustasime linna peale. Eelnevalt uurisime hotellist- kuidas parlamendihoone juurde pääseb? Saanud aru meie kavatsusest, selgitati et seal pole enam midagi näha, kuna kõik aknad juba ära parandatud :-) Sellegipoolest tegime tiiru vanalinas ja vaatasime paramendihoonet läbi selle ette seatud metalltõkete.

Karnevalile pääses vaid maski või kostüümiga. Liina tegi ennast printsessiks, Ando mereröövliks ja Veiko esines ühena kolmest põrsakesest. Kuna hotell asus peokohast vaid kiviviskekaugusel, läbisime selle vahemaa juba kostüümides, ning nii mõnigi auto lasi möödudes signaali :-) Kohale jõudnud, ei lastud meid niisama sisse- uksel seisid kaks hellebardidega õukondlast, kes meie käest parooli nõudsid... tegime suured silmad ja vastasime „Agnese“, kas see õige oli... kuid sisse me saime! Kohal oli juba igatsorti karvaseid ja sulelisi: Punamütsike, Saaabstega kass, Pöialliisi, võlur, hunt, Peeter I jne...Naiskülalised ei pääsenud enne edasi, kui said kristallkinga proovida- kellelegi see aga esialgu jalga ei sobinud...

Et külaliste aega sisustada, olid võõrustajad mõelnud välja hulganisti mänge- oli teatevõistlusi, kirve- noa- ja kahvlivõitlus, paberist voltimist ja muud põnevat.... ning sekka loomulikult tantsu.

Enne keskööd testiti veel vimast korda uut presienti- kas ikka on selleks ametiks küps? Allpool fotol on Aldis ja Agnese ametis luua valmistamisega- kellel see paremini õnnestub, see saab „platsi puhtaks lüüa“ :-)

Keskkööl saabus tuhkatriinu e. Agnese uue kleidiga ja ennäe- kristallkingake sobiski! Nüüd polnud enam muud, kui küllatulnud kaugete maade ja -õukondade esindajad asusid järjekorras uut presidenti tervitama ja vanale õlale patsutama.


Pärast seda jätkus tants varaste hommikutundideni...

Viimasel pildil on kogu karnevaliseltskond koos.

Aitähh JCI Latvia toreda karnevali eest!

postitas Ando

Taliolümpia: Hispaania - Eesti Maavõistlus ja Paellaõhtu

Lugu ise sai alguse sellest, et Soome sepa , Rootsi kunni ja Liivimaa Kaupo järeltulijad ei julgenud Maarjamaa pinnale Kalevite kangete poegade ja tütardega Battle of the Baltic raames madistama tulla. Nii ei jäänudki Maarjamaa vägilastel muud üle kui uusi „ohvreid“ otsida.

Kus häda kõige suurem seal abi kõige lähem. Meil Toompealaste ridades ju omal kauge lõunamaa mees Javier, kel väljamaiseid sõpru tuttavaid terve maailm täis. Mõeldud tehtud. Orgkomitee kuulutas välja „Taliolümpia: Hispaania - Eesti maavõistlus“.

Nii seda lugu mulle vähemalt jutustati.

„Oma silm on kuningas“ pilguga nägin ma seda maavõistlust alates laupäeva pealelõunast, kui toimus võistkondade rivistus. Selgus muidugi tõsiasi, et ka Hispaanias loetakse lehti ja ajalooraamatuid ja teatakse Kalevite kangest soost nii mõndagi, mistõttu pool Hispaania võistkonda pidas targemaks alles hiljem toidulõhna peale kohale tulla. Otsiti siis meite hulgast kõige paremad hispaania keele oskajad välja. Kes aga paari sõna teadis, sellele anti „Hispaania kodakondsus“ ja võistlused võisid alata.

Hispaania tiim esines koosseisus Javier, Nuria, Sanches ja Kark. Hiljem lisandus veel Ly.
Eesti tiimis astusid üles Ando, Kaido, Rain ja Rasmus ning suusahüpete ajaks ühines meiega veel Kristjan.

Teadustaja Kargu suu teatas, et esimeseks alaks on iluuisutamine, mis kujutas endast ühel jalal seismist ja kirsauisuga olümpiarõngaste joonistamist. Hispaania võistkonna eest sooritas kauneid pöördeid ja hüppeid Nuria. Kandilised nad küll olid, aga nägid täitsa olümpiarõngaste moodi välja. Eesti poolt andis väärika vastulöögi Rain (st mina). Peale edukat sooritust selgus, et nii lihtsalt uisutamine veel ei lõpe. Rõngad tuli õigete värvidega üle värvida. Pekingi olümpia oli just lõppenud ja tugitoolisportlastel televiisori jälgimisestki silmad veel krillis ja nõnda tundus ülesanne olevat lihtne. Aga võta näpust. Kumbki võistkond sai ainult ühe värvi õigesse rõngasse, kuid kuna eestlastel oli üks ring vale värviga, läks võistluse kuldmedal hispaanlastele. 1:0 Hispaaniale.

Järgmine ala- laskesuusatamine. Nägi see välja nii, et tandemsuuskadega, kus suusatajad olid selgadega vastakuti, tuli suusatada lasketiiru. Teha täpne lask iluuisutamise käigus joonistatud olümpiarõngastesse (kes see rumal käskis rõngad nii väikesed joonistada) ja kiirelt vahetusalasse tagasi.

Sel alal näitas suurepärast suusavalitsemist Eesti tiim, kes hoolimata möödalasust tiirus nagu Eesti laskesuusatajatele kombeks, võitis olulise vahega Hispaania võistkonda. Seis 1:1.

Kolmandaks alaks oli planeeritud murdmaasuusatamine roolijata neljastel suuskadel. Kui Eesti tiimil oli eelmisest lumevaesest talvest veel mingigi ähmane mälestus suusasammust, siis Hispaania võistkond maadles kehva määrde ja vormipuuduse küüsis. Ühesõnaga võit pika puuga Eestile ja seis peale kolme ala samuti Eestile 2:1.

Saabus suusahüpete aeg. Sisu poolest oli tegemist seguga suusalennust ja odaviskest või vasaraheitest, sõltuvalt kasutatavast tehnikast. Suuska tuli lennutada võimalikult kaugele ja sealt kuhu suusk maha langes, jätkas järgmine võistkonna liige oma sooritust.

Juba esimestest sooritustes oli näha, et Eesti pole suusahüppemaa. Küll see suusk jäi pidama puude latvadesse või siis ei võtnud üldse tuult alla. See vastu Hispaanial on potentsiaali saada suurepäraseks suusahüppemaaks... kuigi praegu ei tea ma ühtegi hispaanlasest suusahüppajat. Kalevite pojad said vaid vesise suuga jälgida pikki suusalende hispaanlaste esituses. Libahispaanlasest Kargu poolt sooritatud õhulend osutus sedavõrd pikaks, et isegi suusal hakkas hirm, mistõttu otsustas ta eralduda kaheks ebavõrdseks jupiks. Hispaanlaste edasist sooritust see ei seganud ja nii võrdsustasid nad seisu 2:2le.

Viimaseks alaks oli võistluste korraldajal Kargul jäetud isiklik trumpala – lumelaua pikim liug. Sündmustest ette rutates tuleb mainida, et Kark unustas ära, et ta oma kalli võsukese eestlaste võistkonda mustaks hobuseks andis, kel seljataga lumelauatrenažööri pikaajaline harjutamiskogemus.

Nii kujuneski põhiline osa lumelauasõidust Kargu suguvõsa sisealaks, kuid siiski otsustavad sõidud tegid Eesti võistkonna teised liikmed, kelle tasakaalutunnetus oli Hispaania tiimi teistest liikmetest peajagu üle.

Võitis lõpuks rahvaste vaheline sõprus, kuid au ja kuulsus jäid siiski Maarjamaa pinnale. Üldseisuga 3:2 võitis taliolümpia madistamise Eesti võistkond, kes juba täna otsib endale uus väljakutseid ja vastaseid.

Olümpiasaaga oli siiski vaid üks osa pikast päevast. Nõmme metsade vahelisel „spordiväljakul“ valitsenud rivaliteet unustati kohe ja nii seati sõbralikult koos sammud paari kilomeetri kaugusel asuvate koobaste poole.

„Koobasteks“ osutusid Vene sõjaväest järelejäänud laskemoonaladude tunnelid, mis olid pikad ja kottpimedad. Pimedusejõududega võitlemiseks lõime kaasavõetud tõrvikud heledalt lõkendama ja astusime hirmu tundmata emakese maa rüppe.

Hoolimata oma depressiivsest ajaloost olid laskemoonalao kõrged muljetavaldavad võlvid võrreldavad kirikutes nähtuga. Ühesõnaga tõrvikute valguses tehtav retk neis tunneleis oli midagi sellist, mida igapäev ei tee ja kuhu igapäev ei satu.

Turnimised kõrgetel paekivi kallastel ja retk pimedais tunneleis oli olümpialasi sedavõrd väsitanud, et minu suureks meelehärmiks jäid pooled koopad läbi uurimata. Eks siis tuleb teine kord veel seal käia.

Retkelt tagasi jõudes selgus, et meie esikokk Javier oli hoogu sattudes paellat valmistanud saja ühele näljasele hiiglasele. Mis kõik õhtul edasi juhtus, sellest räägib edasi juba sulesepp Ando.


Rain

Paellaõhtu

Ürituse õhtusesse ossa olime planeerinud Javeri paella valmistamise kursuse. Nagu Rain juba eespool mainis, oli Javer aga juba ilma meietagi hoogu sattunud ning paellapanni kõige hea ja paremaga ääreni täitnud. Nii et matkalt tagasipöördujad nägid vaid kokanduskuruse viimast etappi, mis seisnes põhiliselt paella segamises ning lõpuks tõsteti pann tulelt ära ja kaeti mõneks ajaks ajalehtedega, et riis pehmeks hauduks.

Vahepeal oli kohale saabunud veel hispaanlasi, kes kõik silmanurgast paellapanni poole piidlesid ja keelt limpsasid, kui Nuria aeg-ajalt rooga kontrollis. Lõpuks tundus paella valmis olevat ja Javier asus isalikult seda suure kulbiga külalisetele jagama. Igaüks sai taldrikule veel ka sidruniveerandi ning peab tunnistama, et roog maitses imehea. Peaaegu kõik käisid panni pealt juurde võtmas :-)

Õhtu peaesinejaks oli välja kuulutatud JCI Toompea Kitarriduo, kes oli eelnevalt hoolsalt harjutanud. Juhuse tahtel jäi üks duo liige siiski saabumaa. See aga ei tähendanud, et muusika tegemata jäi. Kark mängis mandoliini ja talle sekundeeris Rain elektikitarril :-)

Kui lõpuks väljas niiskeks muutus, koliti pidu edasi Kargu keldrisse. Seal oli kuumaks köetud saun ning kaminas põles hubane lõke. Eestlased ja Hispaanlased võistlesid nüüd vastupidavuses saunalaval ning hiljem hiina pulgamängus- väikestest puupulkadest laoti torn ja siis hakati altpoolt võimalikest ja võimatutest kohtadest pulki ära võtma ning torni kõrgemaks laduma. Et asja huvitavamaks teha, oli torni ümberajajale ette nähtud karistus- juua ära omal valikul üks minikokteili Kargu ammendamatust „minikokteilide korvist“... nii see aeg möödus, kuni märgati et varsti juba hommik käs. Osa pidulisi lahkus siis kodu poole ja osa heitis mõnusasse kaminaruumi puhkama.

Hommikul elas allesjäänud peoseltskond veelkord kaasa Hispaanalastele, vaadates TV-st nende korvpallimatshi USA vastu. Hispaanalsed jäid küll napilt alla, kuid üheskoos tõdeti, et nood on ikkagi üks kange rahvus! Nagu Eeslasedki :-)

Ando

Muljeid JCI Eurokonverentsilt Turus, 4-8 juuni

52. JCI Eurokonverents (EC) peeti seekord meie lähedal- Soome linnas Turus. Eestist osales üle 50 kodalase, kellest Toompealt oli tubli 7! Kuidas see allakirjutanu silme läbi paistis, sellest allpool.

4 juuni hommikul kogunes reisiseltskond Tallinna sadama D terminaalis. Laevapiletid välja jagatud, astusime laeva „Star“ ning reis Soome poole algas. Äriinimesed tegid salongis oma läptopid lahti ja lasid näppudel käia, „mitteäriinimesed“ võtsid asja vabalt ning nautisid päikesetekil mereõhku ja kuuma kohvi. Soomes ootas meid juba ettetellitud buss, mis meid mugavalt Turusse viis.

Kohapeal oli eesti seltskond eelnevalt valinud oma majutuskohaks Helmi hotelli. See asus otse kesklinnas ning oli suhteliselt uus ja kena koht. Toad kätte saadud, oli veel mõni tund aega puhata ning seejärel viis buss meid EC avatseremooniale.

Avatseremoonia toimus Holiday Club Cariba nimelises hotellis. Peeti kõnesid, esitleti iga kohalviibiva delegatsiooni rahvuspresidente ning soomlastele omaselt- lauldi. Meelde jäi JCI Finland’ rahvuspresident, JJ Lihr, kes mängis laval ühe pala elektrikitarril, ning soomlased laulsid kaasa. Eeslased aga tegid laineid :-)

Pärast avatseremooniat viis buss pidulised klubisse Galax, kus algas Finlandia Welcome Night. Kuna aga Javier oli tulnud kohale oma autoga, otustasime koos Kaspariga olla talle teejuhiks. Sisestasime õige tänavanime navigatsiooniseadmesse ja teele... aeg möödus ning Turu hakkas juba seljataha jääma, kui Javier märkas, et sihtkohani on veel mõned sajad kilomeetrid. Asja uurides selgus, et olime sisestanud sihtkoha mitte Turus, vaid ühes teises Soome linnas, kus sama nimega tänav. :-) Asi parandatud, olime peagi õiges kohas.

Finlandia Welcome Night algas klubi tagahoovis, kus erinevatel laudadel jagati soomepäraseid suupisteid ning meie soome sõbrad kostitasid kõiki salmiakkiga. Õige pea hakkasid mulle rahvahulgas silma meie sõbrad Ahvenamaalt- Nina ja Anette oma kenade rahvariietega.

Kõht täissöödud, jätkus pidu ööklubis Abo Diskotek. Üllatav tõsiasi, et õlu oli üpris lahja- vast ainult paar kraadi....

Neljapäeva hommikul algas konverents minu jaoks pihta esmaosalejate briifinguga. Kuigi olin esmakordselt EC-l, olen JCI’s juba neljandat aastat, seepärast midagi väga põrutavalt uut selles briifingus ei leidnud. Samas oli huvitav esmaosalejate vahel korraldatud võistlus, kus pidi leidma vastused hulgale küsimustele ning koguma autogramme JCI presidentide käest. Peaauhinnaks tasuta pääse 2009 a. Budapestis korrladatavale EC-le.

Pärast briifingut oli lõuna ning siis kiirustasime tagasi kesklinna. Nimelt oli meie sõpruskoda Kotkast kutsunud meid eelnevalt kohtumisele, mis toimus Turus asuvas „Viro-keskuses“. Kohal oli ka Eesti Aukonsul Turus, Hr Keijo Virtanen, kes tutvustas meile konsulaadi igapäevatööd. Jõime vahuveini, näksisime suupisteid ning tuletasime Kotkaga vanu aegu meelde. Tore oli vanu sõpru jälle näha.

Tagasi konverentsile jõudnud, selgus et päeva viimased loengud on juba poolepeal. Käisime Lauraga läbi mitu erinevat saali, kuid kusagil "järjepeale" ei saanud. Otsustasime siis vabalt võtta, ning läksime hopis Trade Showle, Eesti boksis toimetajaile appi- komme sööma ja uudistajatele Eesti kohta infot andma.

Mõne tunni pärast oli meil juba järgmine kohtumine plaanis- meie twinningkoda Stockholmist kutsus meid ühisüritusele vanale aurulaevale "Svarte Rudolf". Kuna Stokholmi ja Mariehamni kojad on samuti sõbrad, siis kutsusime Mariehamni omad ka. Kihutasime jällegi kesklinna ning leidsime laeva suurema vaevata üles. Ka meie rootsi ja ahvenamaa sõbrad jõudsid varsti kohale, mida aga polnud, olid vabad kohad. Otsustasime siis minna hoopis lähedalasuvasse hotellirestorani, mis osutus üpris heaks ideeks, kuna seal pakutud toit viis keele alla :-) Rääkisime sõpradega juttu, ning tuletasime meelde, et ootame neid Augustis Eestisse- Battle Of the Baltic-le. Enne lahkumist vahetasime jälle meeneid. Allpool oleval pildil on kolme koja presidendid koos: Peter Stockholmist, Nina Mariehamnist ja Kadi Toompealt.

Järgmine üritus oli Saksa-Hungari Õhtu. Kandsime seal oma koja uusi punaseid särke ning õige pea aeti meid segamini sveitslastega, kel samuti punased särgid seljas. Peol pakuti saksa vorste sinepiga ning loomulikult õlut. Mängis ka ansambel. Kell 24.00 lõppes see pidu ära ning seltskond liikus lähedalasuvasse Hamburger Börs’ ööklubisse, kus pidu jätkus poole neljani hommikul.

Hotelli tagasi jõudes oli tekkinud kindel plaan: mitte tõtata reede hommikul kohe esimesse loengusse, vaid magada selle asemel pisut kauem... mõeldud- tehtud. Hommikusöögilauas tekkis Javieril aga mõte, minna vaatama läheduses asuvat Turu kindlust. Kindlus osutus üle 700 aasta vanuseks ning uudistamist jätkus seal mitmeks tunniks.

Konverentsikeskusesse jõudsime tagasi lõunaajal. Väike kehakinnitus, ning ruttasime oma järgmisesse loengusse, milleks oli Niko Visuri esitletav „The Secrets of Body Language“. Oli päris huvitav loeng ja nalja sai ka. Sellega oligi reedene konverentsipäev läbi.

Saabus jälle õhtu ning pidu, seekord siis- Taani Õhtu. Eesti delegatsioonil oli sel peol oma nurk, kus pakuti Kalevi komme ja Vana Tallinnat ning tehti Eestile igal viisil promo. Sai siis samuti võetud uutel sõpradel „nööbist kinni“ ja tõmmatud Eesti laua äärde napsi maitsma. Pidu kestis jällegi keskööni ning seejärel jätkus järgmises ööklubis, Onnela. See oli eriti vahva klubi, kuna avastasime seal erinevad saalid eri muusikamaitsega peolistele. Oli moodsa tümpsu, Soome popi ja Heavy saal. Keldrist leidsime veel ühe koha, mil nimeks Kasari. Lähemal uurimisel selgus, et tegu 80-90-date muusikaga, mis meile eriti hästi sobis :-)

Laupäeval sai jällegi ette võetud hiline hommikusöök ning kuna ennelõunal enam ühtegi huvitavat koolitust ei paistnud olevat, võtsime Javieri ja Reigoga ette linnatuuri, ehk siis käisime kohalikul turul ning uudistasime meremuuseumis vanu laevu. Allpool fotol parklaev Sigyn.

Õhtupoolik algas JCI Estonia presidendi, Margus Maksimovi, vastuvõtuga hotelli kohvikus. Pakuti vahuveini ning Margus rääkis, et oleme sel konverentsil hästi silma paistnud ning siiani tullakse ja öeldakse, et EC 2006 Tallinnas oli tase! Pärast vastuvõttu suundusime konverentsikeskusesse Auhinnatsermooniale. Auhindu jagus igasse kategooriasse, eriti suur „saak“ sai seekord omaks soomlastele. Eestlased polnud seekord vist ühelegi auhinnale kandideerinud... Enne Galat sai veel õues pilti tehtud.

Gala toimus samuti konverentsikeskuses. Et kõik kakstuhat osavõtjat ära mahuks, olid peolauad paigutatud kolme eraldi saali ning igas saalis oli kolm suurt ekraani, kus õhtujuhid oma showd tegid. Lauda istudes ootas igaüht kohe üllatus, nimelt oli jõuluvana poetanud iga taldriku kõrvale ühe Muumitrollide tegelase. Allakirjutanu sai Nuuskmõmmiku omanikuks :-) Toitlustamine oli korraldatud sujuvalt ning mingeid erilisi sabasid ei tekkinud. Vahepeal kutsus jõuluvana ka enda juurde pilti tegema, see kutse sai rõõmuga vastu võetud.

Kui kõhud täis said, alustas teises saalis bänd erinevate esinejatega. Pidu kestis jällegi keskööni ning pärast seda jätkus afterparty kõrvalolevas hallis.



Järgmisel hommikul, 8. juunil, asuti tagasiteele- bussiga Helsingisse ja siis laevaga „Superstar“ Tallinna.

Eurokonverentsil käidud, nagu niuhti!

JCI Toompea sünnipäevareisist Petrosavotski/Karjalasse 1.- 4.mai 2008

Kõik sai alguse sellest, et meie sõber Toomemäe koda sai taas aastaksese vanemaks ehk siis 13. aastaseks juba. Ja nagu traditsiooniks muutunud, minnakse selle puhul kuhugi Lähivälismaad avastama.

Seekordne reis viis meid Karjalasse. Vahemärkusena olgu öeldud, et Venemaa Karjala pole mitte päris sama mis karjalasoomlaste maa...

1. mai õhtupoolikul poole kümne ajal kogunesid tallinlased Ülemiste parklasse bussi ootama, mis alustas oma teekonda Tartust. Ilmataat oli eriti armuline ja sooja oli Tallinnas veel õhtutundidelgi 20C piires (rääkimata ilmateatest, mis lubas kogu nädalavahetuseks 20-25C sooja).

Buss saabus Tartust oodatust pisut varemgi. Ning Rati Tom´i lubadus Kevadkonverentsil, et kui nad Tallinnasse jõuavad, on nad juba kõik „lõbusas tujus“ ei pidanud seekord paika. Siinkohal sai ka Rati Tom noomida – no kuidas sa niiviisi ikka Tallinna jõuad! Saabujatel oli hoopis tõsimeelne kaardimäng pooleli.

Tallinnas liitus bussiga üsnagi väike seltskond. Ei tea kas kenast ilmast, majanduslangusest või muudest põhjustest tingituna oli 35-st reisilisest saanud hoopis 21-pealine jõuk. Positiivne selle juures oli see, et kogu seltskond oli sellegipoolest väga hea ning bussis jagus kõigile rohkesti ruumi enese sirutamiseks ja mõnusa pesa sisse seadmiseks – 12h bussisõitu ju siiski ootamas!

Toompea kojast olid seekordsel „sünnipäeval“ 3 inimest : allakirjutanu , Paavo ( keda võib alati sellistel pisut tavapärasest formaadist erinevatel JCI üritustel kohata) ning Aivo Lanno. Aga seda enam oli rõõm kaaskodalastega koos reisile minna, keda pole ammu kohanud!

Bussi järgmine peatus oli Rakvere, kust lisandus pisuke seltskond ning Jõhvi. Piiril olime juba peale südaööd ning piir möödus ilma viperusteta. Kõik said vaid oma killavoori röntgenimasinast läbi lasta, et midagi illegaalset Venemaa avarustesse ei satuks.
Öine bussisõit oli lõbus, kuid peab märkima, et ilma täringumänguta. Kuna täringuid ei olnud kaasas lihtsalt:)
Hommikune esimene pikem söögipeatus oli kuskil teepeal „Kasekese“ kohvikus:

Ilm oli ikka veel ilus, kuigi kargem kui Eestis (ikkagi põhja poole minek). Kiire eine, mis oli täiesti aksepteeritav ning edasi Petrosavotski poole! Tee raputas kõvasti – pidi ennast kõvasti istmele fikseerima, kuna teedeehitus Venemaal ei toimi. Ausõna, enam Eesti teede kvaliteedi pärast ei virise!

Sellest hoolimata jõudsime tund aega planeeritust varem Petrosavotski! Kuna hotell ei olnud meid valmis nii vara vastu võtma, suundusime tunnikeseks Oonega järve äärde parki jalutama. Bussi aknast paistnud kaunis kevadilm osutus äärmiselt külmaks – vaid mõni kraad plusspoolel. Nii mõnigi avastas, et polnud selle peale tulnud, et kaasa võtta kindaid, salli või soojemat jopet. Aga ka see mure sai lahenduse – Rete sai Aruheinalt kätte Aruheina 2-aastase tütre kindad ning Kadri Arvilt jope. No mis me ilma hoolitsevate Eesti meesteta peale hakkaksime!!!

Park ise oli kena – erinevad skulptuurid ning järv, mille silmapiirilt võis näha veel taanduvat jääd: Järve ääres asus ka õnnepalee, kus meil õnnestus sattuda peale 3 kohaliku vastse pulmapaari registreerimise lõpu pildistamist vaatama. Ning seltskonna mehed said ka punkte anda pruudi ilu hindamiseks. Olid täitsa kobedad – vähemalt selline oli naiste arvamus:) Kuigi meil kui „lõunamaalastel“ oli külmajudinaid-tekitav vaadata, kuidas pruudid +3C temperatuuriga vapralt 20 minutit pildistamist vastu pidasid… No eks karastatuse värk, paistab et neil on kliima veelgi hullem kui meil:)

Peale hotelli sissekolimist asusime linna vaatamisväärsusi vallutama. Kuna esimene päev oli vabakavaga, otsustasime linna tundma õppida. Mõne tunniga oli selge, et linna peamised vaatamisväärtused ongi järve ääres seisnevad skulptuurid + Lenini kuju ning kohalikud naisterahvad. Kes muide kliima kiuste käivad kõik kontsadel, meeletult õhukeselt riides ja on üldse vägagi hoolitsetud. Mädamürgi kommentaar oli, et sinna pole jõudnud veel see „unisex“ värk ja „võrdõiguslikkus“. Naised on ikka naised ning mehed on mehed:

Põgusad suhtlemised tänaval kohalikega näitasid, et nad eelistavad suhelda kas soome või inglise keeles. Mis on üllatav. Linn ise on ka uskumatult mitte-Venemaa. Oleks oodanud sellisest ääremaast rohkem mahajäetust, aga võta näpust. Reklaamid on kõik värvilised ning aeg-ajalt ka soomekeelseid silte. Aga see vist peamiselt turistide pärast, kellest enamus on soomlased. Üsna pea leidsime ühe meeldiva kohviku, kus saime einestada ning õllealuste ümberpööramise mängu mängida. Algas see 4-st aluse keeramisest ja minu mäletamist mööda jäi rekord kuhugi 30 kanti. Ja seda tegi Aruhein. Nii et teadmiseks, temaga ei maksa raha peale õllealuseid keerama hakata, ta on proff.
Lõunasöök ja teenindus olid muideks suurepärased! See, mida Vene ajast mäletame, ei vasta tõele… taas.
Õhtusöögiks otsustasime valida õige Karjala restorani, mis oli hrushtshovka alla keldrisse ehitatud: Oli vaeva nähtud korrusmaja keldrist teha talumaja sisu ning nagu hiljem selgus, oli see lausa restoran-muuseum. Meie sattusime siis nö elutuppa istuma:Teenindus oli suurepärane, nagu sai ka hiljem arvelt näha. Ilmselt oli see Karjala kõige kallim restoran. Järjekordne müüt sai kummutatud, et Venemaa on odav. Aga, see kõik oli seda väärt – toidud olid suurepärased ning annavad silmad ette nii mõnedelegi meie koduses nooblis restoranis pakutavatele roogadele.
Õhtul oli plaanis vallutada mõni kohalik diskoteek. Kogudes infot erinevatest allikatest jäi siiski selgusetuks, et mis see kõige parem koht siis on. Tänavad oli päevase ajaga võrreldes kardinaalselt muutunud – tekkinud oli väga palju noori inimesi edasi-tagasi jalutama. Meie hotell asus ka peatänava ääres ja 24h alkopoe kõrval. Ning paistis, et kohalike seas on popp osta poest igasugu meeliergutavaid jooke ning siis joogid käes jalutada tänaval või siis tänava ääres, kus iganes juhtub ja istuda saab ja napsu võtta ja möödujaid jälgida. Ja ei mingit paberkotti või joogi peitmist. Ning ei mingit valehäbi kange napsu pudel näpus ringi jalutada.

No võõral maal tuleb austada võõraid kombeid. Sai siis meiegi seltskond hotelli ees ristmikul „käe valgeks“ (või siis pigem „mokad valgeks“) kerge bloody-mary´ga: Hetk, mil meie olime valmis diskole minema ning ka end väidetevalt kõige paremasse klubisse sisse murdsime, oli see veel täiesti tühi - kohalike jaoks oli ilmselt veel vara: Mõtlesime siis veidi aega parajaks teha ning hotelli all baaris istuda. Igal juhul aeg lendas kui linnutiivul ning siinkohal allakirjutanu leidis paraja hetke ka 1 öö veeta mugavas voodis hotellitoas ning esimene õhtu mitte end ära väsitada kohaliku ööeluga: Järgmine hommik kl 10 oli hotelli eest start Vepsha muuseumi. Mis pidavat asuma ca 80km linnast välja, kuid kuhu poole, jäi selgusetuks. Aga see polnud ka oluline. Maha meist jäid tugevamad ööelu nautlejad Radek ja Kalev, kes vajasid „taastumiseks“ pisut aega.

Sõit ise oli üsna „raputav“. Need teed… Ja lumi oli veel metsa all! Ja järvel jää.

Eriti veel teadmine, et Eestis on tol päeval +25C sooja, oli see ikka uskumatu.

Teel olles saime Aivo isa Ülo käest kõvasti infot Venemaa ajaloost ja ka muid tarku asju teada. Siin tänud Arvile, kes nii järjekindlalt muudkui pommitas teda küsimustega.

Kohalikud külad olid nagu ehtsad Vene külad ikka: Räämas majad, millele juurdeehitused olid käepärastest vahenditest tehtud – no mis ripakil on olnud, sellest tehtud. Veel üks kohalik tava – aias muru ei niideta. Ning pole ka vaja muretseda kuhu panna mittevajalik rämps – ikka omaenda aeda!

Saabudes ühe uhkeima 3 kordse palkmaja juurde, selgus et see ongi Vepsha muuseum: Muuseumis selgus, et kogu tuur räägib giid vepsha keeles. No meie suguluskeel ikkagi! Allakirjutanu oli siin hämmingus, et KÕIGEST sai aru, mis ta rääkis. Minu vene keele oskus pole just kiita ning oli tore ka vahelduseks Venemaal olles aru saada kõigest, mis räägitakse. Muuseumis oli huvitav: Siinkohal vaid mõned huvitavad faktid, näiteks et vepshalasi on järgi vaid 13 000 inimese ringis. Kellest enamus üsna kehvasti räägivad vepsha keelt. Ehk siis ca 30-40 aasta pärast tabab neid ilmselt sama kurb saatus nagu liivlasigi. Tublimad küll üritavad Vepsha keelt säilitada ning trükitakse vepshakeelseid raamatuid ning on ka oma leht „Kodima“ („Kodumaa“), kuid sellegipoolest on noortel lihtsam vene keeles läbi lüüa.

Karjala ise on ca 4x suurem kui Eesti ning üldine rahvaarv on väiksem kui Eestis. Numbrit ei mäleta enam, aga asustus on hõre:)

Igatahes Vepsha muuseum jättis väga hea mulje. Kuigi mingi hetk tabasin end mõttelt, et ega see vepsha keel ei olegi vist nii sarnane ja mõistetav eestlasele, sest ega see giid ka õieti vepsha keelt ei rääkinud vaid eks ta lihtsalt purssis kehva soome keelt… sellest ka selline suurepärane arusaamine räägitust. Sest kui vepshakeelseid raamatuid sattusin sirvima, siis no oli küll raske mõista mis seal kirjas oli. Aga see selleks... Lisaks käisime palvemajas/kirikus, mis oli kohalikus külas. Võiks öelda, et kogu küla nooblim maja, kuhu suurde tuppa oli nö kirik end sisse seadnud. Ortodoks. Minu arvates Vene vanausulised. Aga siin ei saa enam nii kindel olla, kuna see lõik oli taas venekeelse seletusega: Tagasiteel pealinna Petrosavotskisse (ehk vana nimega Petrsokoisse) hakkas nälg näpistama ning ka „kütus“ oli ootamatult otsa saanud. Lahendus tuli kohaliku külapoe näol, kus olid hinnad imemadalad ning hiljem kenasti komplekteerudes Paavo, Jana, Kadri ja Arviga „perekonnaks“, saime rikkaliku eine bussis heeringa, leiva, kurgi ja kerge keelekastega: Lõpuks jõudis kätte kauaoodatud pidulik Toomemäe sünnipäevapidu. Selleks puhuks olid broneeritud hotelli restorani lauad, mis olid rikkalikult kaetud. Ei saa mainimata jätta restorani toredust ja suursugusust! Laval mängis kas neiu saksofoni (tõeliselt hästi!) või siis bänd (mis saab ka vaid kiidusõnu). Suurem osa restoranikülastajatest olid soomlased ja eestlased. Sai õnnitletud Toomemäed, mitmeid kordi „nazdarovije“ soovitud, jalga keerutatud. Pidu nii nagu olema peab! Ei unustanud ka kohaliku kombe kohaselt 24 h töötavat napsupoodi külastamast, kus muideks on selline reegel, et peale kella 2 öösel saab osta vaid 15 vol ja lahjemaid jooke, kangem on keelatud. Siit meie riigiisadele soovitus – võiks Eestis sama praktiseerida.

Mingi kell soovisid usinad nõudepesijad ja koristajad restorani korrastamisega peale hakata ning meil oli aeg kohalikku ööellu sukelduda. Mis peamiselt küll koosnes mitme taksoga mööda linna ringi sõitmisest ning erinevate tornmajade alla ehitatud diskoteekide ukse taga taas kogunemisest ning otsustest, et „see on ka jama“.

Lõpuks leidsime sobiva koha kus end sisse seada ning mõnusalt veel varaste hommikutundideni joovastavaid vedelikke manustada.

Ärasõit algas pühapäeva hommikul kell 10. Ok, pisut hiljem , et ka kõik kõvemad peoloomad kenasti bussi jõuaksid.

Tagasisõit oli imepäraselt vaikne ja rahulik – enamus reisiselle kasutasid aega kasulikult, et puudu jäänud unetunnid tasa teha. Ning rappuvas bussis võimalikult täisväärtuslik „iluuni“ kätte saada:)

Eestisse jõudsime turvaliselt ja kenasti ilma viperusteta ning koju juba Jõhvist eraldi väiksema bussiga, et ka Tartlased saaksid enne esmaspäeva mõistlikul ajal sõba silmale.

Koju teki alla sai kella 1 ajal. Mõnus rammestus peal ja tore reis seljataga.

Karjala kohta võib nüüd öelda – TEHTUD. Toomemäe korraldatud reis oli tuntud hea kvaliteediga ja lõbus. Nendega läheks iga kell uuesti kuhugi!

Muljetas Kadi