Nii nagu on meil kõigil oma vanad sõbrad, on ka Toompea Ettevõtlike Noorte Kojal oma vana hea sõber - JCI Mariehamn Ahvenamaal. Ja sõbrale tuleb ju juubeli puhul ikka õnne soovida! Nii saigi teoks JCI Toompea järjekordne visiit Ahvenamaale.
Ajakavast teadsime, et juubelipidu toimub laupäeva õhtul. Tähtsa sündmuse soojendajaks oli reedel toimuv aasta esimene üldkogu ja seejärel meeleolukas õhtusöök kohalikus pruulikojas Stallhagen. Laevaliiklusest tulenevalt jõudsime kohale veidi varem ja lahkusime natuke hiljem. Kokkuvõttes tegi selline lisaaeg meie reisi palju huvitavamaks :-)
Veidi varem tähendas seda, et jõudsime kohale reede varahommikul kell 5 ja jalutasime täielikus öövaikuses külalistemajja. Et reedene päev oleks kasulik ja asjalik, organiseeris JCI Mariehamni VP International (twinning) Linda Kraufvelin meile 4 ettevõttekülastust.
Ilm oli ikka veel ilus, kuigi kargem kui Eestis (ikkagi põhja poole minek). Kiire eine, mis oli täiesti aksepteeritav ning edasi Petrosavotski poole! Tee raputas kõvasti – pidi ennast kõvasti istmele fikseerima, kuna teedeehitus Venemaal ei toimi. Ausõna, enam Eesti teede kvaliteedi pärast ei virise! 
Järve ääres asus ka õnnepalee, kus meil õnnestus sattuda peale 3 kohaliku vastse pulmapaari registreerimise lõpu pildistamist vaatama. Ning seltskonna mehed said ka punkte anda pruudi ilu hindamiseks. Olid täitsa kobedad – vähemalt selline oli naiste arvamus:) 
Kuigi meil kui „lõunamaalastel“ oli külmajudinaid-tekitav vaadata, kuidas pruudid +3C temperatuuriga vapralt 20 minutit pildistamist vastu pidasid… No eks karastatuse värk, paistab et neil on kliima veelgi hullem kui meil:)
Põgusad suhtlemised tänaval kohalikega näitasid, et nad eelistavad suhelda kas soome või inglise keeles. Mis on üllatav. Linn ise on ka uskumatult mitte-Venemaa. Oleks oodanud sellisest ääremaast rohkem mahajäetust, aga võta näpust. Reklaamid on kõik värvilised ning aeg-ajalt ka soomekeelseid silte. Aga see vist peamiselt turistide pärast, kellest enamus on soomlased. 
Üsna pea leidsime ühe meeldiva kohviku, kus saime einestada ning õllealuste ümberpööramise mängu mängida. Algas see 4-st aluse keeramisest ja minu mäletamist mööda jäi rekord kuhugi 30 kanti. Ja seda tegi Aruhein. Nii et teadmiseks, temaga ei maksa raha peale õllealuseid keerama hakata, ta on proff.
Oli vaeva nähtud korrusmaja keldrist teha talumaja sisu ning nagu hiljem selgus, oli see lausa restoran-muuseum. Meie sattusime siis nö elutuppa istuma:
Teenindus oli suurepärane, nagu sai ka hiljem arvelt näha. Ilmselt oli see Karjala kõige kallim restoran. Järjekordne müüt sai kummutatud, et Venemaa on odav. Aga, see kõik oli seda väärt – toidud olid suurepärased ning annavad silmad ette nii mõnedelegi meie koduses nooblis restoranis pakutavatele roogadele.
Tänavad oli päevase ajaga võrreldes kardinaalselt muutunud – tekkinud oli väga palju noori inimesi edasi-tagasi jalutama. Meie hotell asus ka peatänava ääres ja 24h alkopoe kõrval. Ning paistis, et kohalike seas on popp osta poest igasugu meeliergutavaid jooke ning siis joogid käes jalutada tänaval või siis tänava ääres, kus iganes juhtub ja istuda saab ja napsu võtta ja möödujaid jälgida. Ja ei mingit paberkotti või joogi peitmist. Ning ei mingit valehäbi kange napsu pudel näpus ringi jalutada. 
Hetk, mil meie olime valmis diskole minema ning ka end väidetevalt kõige paremasse klubisse sisse murdsime, oli see veel täiesti tühi - kohalike jaoks oli ilmselt veel vara: 
Mõtlesime siis veidi aega parajaks teha ning hotelli all baaris istuda. Igal juhul aeg lendas kui linnutiivul ning siinkohal allakirjutanu leidis paraja hetke ka 1 öö veeta mugavas voodis hotellitoas ning esimene õhtu mitte end ära väsitada kohaliku ööeluga: 
Järgmine hommik kl 10 oli hotelli eest start Vepsha muuseumi. Mis pidavat asuma ca 80km linnast välja, kuid kuhu poole, jäi selgusetuks. Aga see polnud ka oluline. Maha meist jäid tugevamad ööelu nautlejad Radek ja Kalev, kes vajasid „taastumiseks“ pisut aega. 
Räämas majad, millele juurdeehitused olid käepärastest vahenditest tehtud – no mis ripakil on olnud, sellest tehtud. Veel üks kohalik tava – aias muru ei niideta. Ning pole ka vaja muretseda kuhu panna mittevajalik rämps – ikka omaenda aeda! 
Muuseumis selgus, et kogu tuur räägib giid vepsha keeles. No meie suguluskeel ikkagi! Allakirjutanu oli siin hämmingus, et KÕIGEST sai aru, mis ta rääkis. Minu vene keele oskus pole just kiita ning oli tore ka vahelduseks Venemaal olles aru saada kõigest, mis räägitakse. Muuseumis oli huvitav: 
Siinkohal vaid mõned huvitavad faktid, näiteks et vepshalasi on järgi vaid 13 000 inimese ringis. Kellest enamus üsna kehvasti räägivad vepsha keelt. Ehk siis ca 30-40 aasta pärast tabab neid ilmselt sama kurb saatus nagu liivlasigi. Tublimad küll üritavad Vepsha keelt säilitada ning trükitakse vepshakeelseid raamatuid ning on ka oma leht „Kodima“ („Kodumaa“), 
kuid sellegipoolest on noortel lihtsam vene keeles läbi lüüa. 
Lisaks käisime palvemajas/kirikus, mis oli kohalikus külas. Võiks öelda, et kogu küla nooblim maja, kuhu suurde tuppa oli nö kirik end sisse seadnud. Ortodoks. Minu arvates Vene vanausulised. Aga siin ei saa enam nii kindel olla, kuna see lõik oli taas venekeelse seletusega: 
Tagasiteel pealinna Petrosavotskisse (ehk vana nimega Petrsokoisse) hakkas nälg näpistama ning ka „kütus“ oli ootamatult otsa saanud. Lahendus tuli kohaliku külapoe näol, kus olid hinnad imemadalad ning hiljem kenasti komplekteerudes Paavo, Jana, Kadri ja Arviga „perekonnaks“, saime rikkaliku eine bussis heeringa, leiva, kurgi ja kerge keelekastega: 
Lõpuks jõudis kätte kauaoodatud pidulik Toomemäe sünnipäevapidu. Selleks puhuks olid broneeritud hotelli restorani lauad, mis olid rikkalikult kaetud. Ei saa mainimata jätta restorani toredust ja suursugusust! 
Laval mängis kas neiu saksofoni (tõeliselt hästi!) või siis bänd (mis saab ka vaid kiidusõnu). Suurem osa restoranikülastajatest olid soomlased ja eestlased. Sai õnnitletud Toomemäed, mitmeid kordi „nazdarovije“ soovitud, jalga keerutatud. Pidu nii nagu olema peab! Ei unustanud ka kohaliku kombe kohaselt 24 h töötavat napsupoodi külastamast, kus muideks on selline reegel, et peale kella 2 öösel saab osta vaid 15 vol ja lahjemaid jooke, kangem on keelatud. Siit meie riigiisadele soovitus – võiks Eestis sama praktiseerida. 
What to Consider in Choosing Curtain Room Dividers
10 aastat tagasi
Postitused
