Mõned päevad jäävad meelde mitte sellepärast, et juhtuks midagi erakordset, vaid seetõttu, et kõik lihtsalt klapib. Just selline oli meie retk Roosna-Alliku kanti, eesmärgiga leida üks Eesti kõige haruldasemaid ja kaunimaid õisi – kuldking.
Ümbrus oli lummav. Raba lõhnas suve järele ning kõikjal õitses midagi. Õhk oli täidetud lugematute lõhnade, värvide ja helidega. Eriliselt tuntav oli sookailu magus ja joovastav aroom. Pole ime, et vanarahvas rääkis lugusid inimestest, kes rabas tee kaotasid – sellises looduse külluses võib tõesti hetkeks unustada aja, mured ja kogu ülejäänud maailma.
Meie rõõm oli suur, kui lõpuks leidsimegi otsitud kuldkingad. Need haruldased õied seisid metsiku looduse keskel väärikalt ja kaunilt, justkui oleksid nad meid sinna oodanud. Nende nägemine tegi kogu teekonna väärtuslikuks ning tuletas meelde, kui palju ilu võib peituda paikades, kuhu jõudmine nõuab veidi rohkem vaeva.
Pärast otsinguid
pidasime pikniku ühel päikesepaistelisel rabasaarel. Saabudes märkasime, et
meie valitud puhkepaiga oli juba hõivanud rästik, kes nautis sooja päikest sama
palju kui meiegi. Õnneks lahkus ta rahulikult ja väärikalt oma teed, jättes
saarekese meie kasutusse. Seal, keset raba vaikust ja suvist rohelust,
maitsesid kaasavõetud suupisted kuidagi eriti hästi.
See päev oli minu
jaoks eriline veel ühel põhjusel – tähistasin samal ajal oma sünnipäeva. Keset
Iripillisaart, sõprade keskel ja looduse vaikuses kõlas mulle sünnipäevalaul.
Ma ei oska ette kujutada paremat kingitust. Need hetked olid lihtsad, kuid siirad,
ning jäävad mulle kindlasti kauaks meelde.
Saare õhk oli täidetud õitsva sookailu lõhnaga. See magus ja veidi uimastav aroom andis paigale lausa muinasjutulise hõngu. Pole raske mõista, miks vanad rabalood räägivad eksinud ränduritest ja salapärastest teedest – sellises looduse külluses võib inimene tõepoolest hetkeks unustada, kuhu ta teel oli.
Meie matkapäev lõppes Roosna-Alliku allikatel, kust saab alguse Pärnu jõgi. Kristallselge vesi voolas maa seest välja nii puhtalt ja kutsuvalt. Jõime otse allikast, täitsime oma joogipudelid ning pesime nägu ja silmi. Rahvapärimuse järgi pidavat allikavesi nägemist parandama. Kas see päriselt nii on, ei oska öelda, kuid pärast sellist päeva tundus maailm tõepoolest kuidagi selgem ja kirkam.
Seiklus ei lõppenud
siiski veel seal. Õhtu viis meid Eriku ema juurde sauna, kus ootas meid ehtne
puuküttega leilisaun, mille ettevalmistamiseks oli kulunud ligi kolm tundi.
Samal ajal kui meie saunamõnusid nautisime, valmistasid mehed õues grillil
õhtusööki. Kõik see kokku – hea toit, mõnus leil, sõbralik seltskond ja soe
vastuvõtt- pani matkale täiusliku punkti.
Suur tänu Andole,
kelle suurepärane organiseerimine aitas selle meeldejääva päeva teoks teha.
Tänu kuulub ka Zahharile, kes jäädvustas matka jooksul hulgaliselt imelisi
fotosid. Loomulikult panustasid ka teised matkalised oma piltidega ning tänu
sellele on meil nüüd ühine album täis kauneid mälestusi sellest erilisest
päevast.
Muljetas: Kaia
Matka fotod: https://www.flickr.com/photos/jcitoompea/albums/72177720334129728





Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar