Pühapäev, 25. mai 2008

JCI Toompea sünnipäevareisist Petrosavotski/Karjalasse 1.- 4.mai 2008

Kõik sai alguse sellest, et meie sõber Toomemäe koda sai taas aastaksese vanemaks ehk siis 13. aastaseks juba. Ja nagu traditsiooniks muutunud, minnakse selle puhul kuhugi Lähivälismaad avastama.
Seekordne reis viis meid Karjalasse. Vahemärkusena olgu öeldud, et Venemaa Karjala pole mitte päris sama mis karjalasoomlaste maa...

1. mai õhtupoolikul poole kümne ajal kogunesid tallinlased Ülemiste parklasse bussi ootama, mis alustas oma teekonda Tartust. Ilmataat oli eriti armuline ja sooja oli Tallinnas veel õhtutundidelgi 20C piires (rääkimata ilmateatest, mis lubas kogu nädalavahetuseks 20-25C sooja).
Buss saabus Tartust oodatust pisut varemgi. Ning Rati Tom´i lubadus Kevadkonverentsil, et kui nad Tallinnasse jõuavad, on nad juba kõik „lõbusas tujus“ ei pidanud seekord paika. Siinkohal sai ka Rati Tom noomida – no kuidas sa niiviisi ikka Tallinna jõuad! Saabujatel oli hoopis tõsimeelne kaardimäng pooleli.
Tallinnas liitus bussiga üsnagi väike seltskond. Ei tea kas kenast ilmast, majanduslangusest või muudest põhjustest tingituna oli 35-st reisilisest saanud hoopis 21-pealine jõuk. Positiivne selle juures oli see, et kogu seltskond oli sellegipoolest väga hea ning bussis jagus kõigile rohkesti ruumi enese sirutamiseks ja mõnusa pesa sisse seadmiseks – 12h bussisõitu ju siiski ootamas!

Toompea kojast olid seekordsel „sünnipäeval“ 3 inimest : allakirjutanu , Paavo ( keda võib alati sellistel pisut tavapärasest formaadist erinevatel JCI üritustel kohata) ning Aivo Lanno. Aga seda enam oli rõõm kaaskodalastega koos reisile minna, keda pole ammu kohanud!

Bussi järgmine peatus oli Rakvere, kust lisandus pisuke seltskond ning Jõhvi. Piiril olime juba peale südaööd ning piir möödus ilma viperusteta. Kõik said vaid oma killavoori röntgenimasinast läbi lasta, et midagi illegaalset Venemaa avarustesse ei satuks.
Öine bussisõit oli lõbus, kuid peab märkima, et ilma täringumänguta. Kuna täringuid ei olnud kaasas lihtsalt:)
Hommikune esimene pikem söögipeatus oli kuskil teepeal „Kasekese“ kohvikus:
Ilm oli ikka veel ilus, kuigi kargem kui Eestis (ikkagi põhja poole minek). Kiire eine, mis oli täiesti aksepteeritav ning edasi Petrosavotski poole! Tee raputas kõvasti – pidi ennast kõvasti istmele fikseerima, kuna teedeehitus Venemaal ei toimi. Ausõna, enam Eesti teede kvaliteedi pärast ei virise!
Sellest hoolimata jõudsime tund aega planeeritust varem Petrosavotski! Kuna hotell ei olnud meid valmis nii vara vastu võtma, suundusime tunnikeseks Oonega järve äärde parki jalutama. Bussi aknast paistnud kaunis kevadilm osutus äärmiselt külmaks – vaid mõni kraad plusspoolel. Nii mõnigi avastas, et polnud selle peale tulnud, et kaasa võtta kindaid, salli või soojemat jopet. Aga ka see mure sai lahenduse – Rete sai Aruheinalt kätte Aruheina 2-aastase tütre kindad ning Kadri Arvilt jope. No mis me ilma hoolitsevate Eesti meesteta peale hakkaksime!!!
Park ise oli kena – erinevad skulptuurid ning järv, mille silmapiirilt võis näha veel taanduvat jääd: Järve ääres asus ka õnnepalee, kus meil õnnestus sattuda peale 3 kohaliku vastse pulmapaari registreerimise lõpu pildistamist vaatama. Ning seltskonna mehed said ka punkte anda pruudi ilu hindamiseks. Olid täitsa kobedad – vähemalt selline oli naiste arvamus:) Kuigi meil kui „lõunamaalastel“ oli külmajudinaid-tekitav vaadata, kuidas pruudid +3C temperatuuriga vapralt 20 minutit pildistamist vastu pidasid… No eks karastatuse värk, paistab et neil on kliima veelgi hullem kui meil:)

Peale hotelli sissekolimist asusime linna vaatamisväärsusi vallutama. Kuna esimene päev oli vabakavaga, otsustasime linna tundma õppida. Mõne tunniga oli selge, et linna peamised vaatamisväärtused ongi järve ääres seisnevad skulptuurid + Lenini kuju ning kohalikud naisterahvad. Kes muide kliima kiuste käivad kõik kontsadel, meeletult õhukeselt riides ja on üldse vägagi hoolitsetud. Mädamürgi kommentaar oli, et sinna pole jõudnud veel see „unisex“ värk ja „võrdõiguslikkus“. Naised on ikka naised ning mehed on mehed:
Põgusad suhtlemised tänaval kohalikega näitasid, et nad eelistavad suhelda kas soome või inglise keeles. Mis on üllatav. Linn ise on ka uskumatult mitte-Venemaa. Oleks oodanud sellisest ääremaast rohkem mahajäetust, aga võta näpust. Reklaamid on kõik värvilised ning aeg-ajalt ka soomekeelseid silte. Aga see vist peamiselt turistide pärast, kellest enamus on soomlased. Üsna pea leidsime ühe meeldiva kohviku, kus saime einestada ning õllealuste ümberpööramise mängu mängida. Algas see 4-st aluse keeramisest ja minu mäletamist mööda jäi rekord kuhugi 30 kanti. Ja seda tegi Aruhein. Nii et teadmiseks, temaga ei maksa raha peale õllealuseid keerama hakata, ta on proff.
Lõunasöök ja teenindus olid muideks suurepärased! See, mida Vene ajast mäletame, ei vasta tõele… taas.
Õhtusöögiks otsustasime valida õige Karjala restorani, mis oli hrushtshovka alla keldrisse ehitatud: Oli vaeva nähtud korrusmaja keldrist teha talumaja sisu ning nagu hiljem selgus, oli see lausa restoran-muuseum. Meie sattusime siis nö elutuppa istuma:Teenindus oli suurepärane, nagu sai ka hiljem arvelt näha. Ilmselt oli see Karjala kõige kallim restoran. Järjekordne müüt sai kummutatud, et Venemaa on odav. Aga, see kõik oli seda väärt – toidud olid suurepärased ning annavad silmad ette nii mõnedelegi meie koduses nooblis restoranis pakutavatele roogadele.
Õhtul oli plaanis vallutada mõni kohalik diskoteek. Kogudes infot erinevatest allikatest jäi siiski selgusetuks, et mis see kõige parem koht siis on. Tänavad oli päevase ajaga võrreldes kardinaalselt muutunud – tekkinud oli väga palju noori inimesi edasi-tagasi jalutama. Meie hotell asus ka peatänava ääres ja 24h alkopoe kõrval. Ning paistis, et kohalike seas on popp osta poest igasugu meeliergutavaid jooke ning siis joogid käes jalutada tänaval või siis tänava ääres, kus iganes juhtub ja istuda saab ja napsu võtta ja möödujaid jälgida. Ja ei mingit paberkotti või joogi peitmist. Ning ei mingit valehäbi kange napsu pudel näpus ringi jalutada.
No võõral maal tuleb austada võõraid kombeid. Sai siis meiegi seltskond hotelli ees ristmikul „käe valgeks“ (või siis pigem „mokad valgeks“) kerge bloody-mary´ga: Hetk, mil meie olime valmis diskole minema ning ka end väidetevalt kõige paremasse klubisse sisse murdsime, oli see veel täiesti tühi - kohalike jaoks oli ilmselt veel vara: Mõtlesime siis veidi aega parajaks teha ning hotelli all baaris istuda. Igal juhul aeg lendas kui linnutiivul ning siinkohal allakirjutanu leidis paraja hetke ka 1 öö veeta mugavas voodis hotellitoas ning esimene õhtu mitte end ära väsitada kohaliku ööeluga: Järgmine hommik kl 10 oli hotelli eest start Vepsha muuseumi. Mis pidavat asuma ca 80km linnast välja, kuid kuhu poole, jäi selgusetuks. Aga see polnud ka oluline. Maha meist jäid tugevamad ööelu nautlejad Radek ja Kalev, kes vajasid „taastumiseks“ pisut aega.
Sõit ise oli üsna „raputav“. Need teed… Ja lumi oli veel metsa all! Ja järvel jää.
Eriti veel teadmine, et Eestis on tol päeval +25C sooja, oli see ikka uskumatu.
Teel olles saime Aivo isa Ülo käest kõvasti infot Venemaa ajaloost ja ka muid tarku asju teada. Siin tänud Arvile, kes nii järjekindlalt muudkui pommitas teda küsimustega.
Kohalikud külad olid nagu ehtsad Vene külad ikka: Räämas majad, millele juurdeehitused olid käepärastest vahenditest tehtud – no mis ripakil on olnud, sellest tehtud. Veel üks kohalik tava – aias muru ei niideta. Ning pole ka vaja muretseda kuhu panna mittevajalik rämps – ikka omaenda aeda!
Saabudes ühe uhkeima 3 kordse palkmaja juurde, selgus et see ongi Vepsha muuseum: Muuseumis selgus, et kogu tuur räägib giid vepsha keeles. No meie suguluskeel ikkagi! Allakirjutanu oli siin hämmingus, et KÕIGEST sai aru, mis ta rääkis. Minu vene keele oskus pole just kiita ning oli tore ka vahelduseks Venemaal olles aru saada kõigest, mis räägitakse. Muuseumis oli huvitav: Siinkohal vaid mõned huvitavad faktid, näiteks et vepshalasi on järgi vaid 13 000 inimese ringis. Kellest enamus üsna kehvasti räägivad vepsha keelt. Ehk siis ca 30-40 aasta pärast tabab neid ilmselt sama kurb saatus nagu liivlasigi. Tublimad küll üritavad Vepsha keelt säilitada ning trükitakse vepshakeelseid raamatuid ning on ka oma leht „Kodima“ („Kodumaa“), kuid sellegipoolest on noortel lihtsam vene keeles läbi lüüa.
Karjala ise on ca 4x suurem kui Eesti ning üldine rahvaarv on väiksem kui Eestis. Numbrit ei mäleta enam, aga asustus on hõre:)
Igatahes Vepsha muuseum jättis väga hea mulje. Kuigi mingi hetk tabasin end mõttelt, et ega see vepsha keel ei olegi vist nii sarnane ja mõistetav eestlasele, sest ega see giid ka õieti vepsha keelt ei rääkinud vaid eks ta lihtsalt purssis kehva soome keelt… sellest ka selline suurepärane arusaamine räägitust. Sest kui vepshakeelseid raamatuid sattusin sirvima, siis no oli küll raske mõista mis seal kirjas oli. Aga see selleks... Lisaks käisime palvemajas/kirikus, mis oli kohalikus külas. Võiks öelda, et kogu küla nooblim maja, kuhu suurde tuppa oli nö kirik end sisse seadnud. Ortodoks. Minu arvates Vene vanausulised. Aga siin ei saa enam nii kindel olla, kuna see lõik oli taas venekeelse seletusega: Tagasiteel pealinna Petrosavotskisse (ehk vana nimega Petrsokoisse) hakkas nälg näpistama ning ka „kütus“ oli ootamatult otsa saanud. Lahendus tuli kohaliku külapoe näol, kus olid hinnad imemadalad ning hiljem kenasti komplekteerudes Paavo, Jana, Kadri ja Arviga „perekonnaks“, saime rikkaliku eine bussis heeringa, leiva, kurgi ja kerge keelekastega: Lõpuks jõudis kätte kauaoodatud pidulik Toomemäe sünnipäevapidu. Selleks puhuks olid broneeritud hotelli restorani lauad, mis olid rikkalikult kaetud. Ei saa mainimata jätta restorani toredust ja suursugusust! Laval mängis kas neiu saksofoni (tõeliselt hästi!) või siis bänd (mis saab ka vaid kiidusõnu). Suurem osa restoranikülastajatest olid soomlased ja eestlased. Sai õnnitletud Toomemäed, mitmeid kordi „nazdarovije“ soovitud, jalga keerutatud. Pidu nii nagu olema peab! Ei unustanud ka kohaliku kombe kohaselt 24 h töötavat napsupoodi külastamast, kus muideks on selline reegel, et peale kella 2 öösel saab osta vaid 15 vol ja lahjemaid jooke, kangem on keelatud. Siit meie riigiisadele soovitus – võiks Eestis sama praktiseerida.
Mingi kell soovisid usinad nõudepesijad ja koristajad restorani korrastamisega peale hakata ning meil oli aeg kohalikku ööellu sukelduda. Mis peamiselt küll koosnes mitme taksoga mööda linna ringi sõitmisest ning erinevate tornmajade alla ehitatud diskoteekide ukse taga taas kogunemisest ning otsustest, et „see on ka jama“.
Lõpuks leidsime sobiva koha kus end sisse seada ning mõnusalt veel varaste hommikutundideni joovastavaid vedelikke manustada.

Ärasõit algas pühapäeva hommikul kell 10. Ok, pisut hiljem , et ka kõik kõvemad peoloomad kenasti bussi jõuaksid.
Tagasisõit oli imepäraselt vaikne ja rahulik – enamus reisiselle kasutasid aega kasulikult, et puudu jäänud unetunnid tasa teha. Ning rappuvas bussis võimalikult täisväärtuslik „iluuni“ kätte saada:)
Eestisse jõudsime turvaliselt ja kenasti ilma viperusteta ning koju juba Jõhvist eraldi väiksema bussiga, et ka Tartlased saaksid enne esmaspäeva mõistlikul ajal sõba silmale.
Koju teki alla sai kella 1 ajal. Mõnus rammestus peal ja tore reis seljataga.
Karjala kohta võib nüüd öelda – TEHTUD. Toomemäe korraldatud reis oli tuntud hea kvaliteediga ja lõbus. Nendega läheks iga kell uuesti kuhugi!

Muljetas Kadi

Esmaspäev, 19. mai 2008

Ilukliinik

Aprillikoosoleku raames külastasime Viimsis asuvat plastilise kirurgia kliinikut Fertilitas, kus meie uudishimu rahuldasid pastikakirurgid Jüri Kullamaa ning Jaan Troost.
Mudisime silikoone ja uudistasime rasvaimu atribuutikat. Esitasime lõputult küsimusi ja saime hulga infot. Tulevased potentsiaalsed kliendid ju:)
Nii mõnelegi meist tundus ilukirurgidega samas ruumis viibides, et arstid piidlevad meid kui tänaseid kliente. Konkreetselt ja kritiseerivalt. Küllap see on oma välimusega mitte rahul oleva inimesi kujutelm ilukirurgi silma all viibides. Iga teema, mida arutleti, tundus olevat täpselt see mida kellegi meist peal praktiseerida oleks tarvis:) Nuga ja/või nõel sisse ja pole siin miskit.
Kõige levinumad operatsioonid, millega nemad igapäevaselt tegelevad, on rinnasuurendus, rasvaimu, botox otsmikusse ning nina vormimine.
Tol päevl näiteks olid nad teinud 6 rinnaoperatsiooni... ja nii iga päev...

Uurisime muuhulgas, et kas linnas kõndides ei teki tahtmist kellelegi visiitkaarti pihku poetada. Selle peale muiati, et suvisel ajal rannas on küll tunne, et raha vedeleb liival. :)
Kas nad ennast on lõigata lasknud? Millegipärast mitte... Küll aga on nt dr. Pree avalikult tunnistanud, et tema naine on igatpidi tuunitud. Mõelda vaid kui hea liikuv reklaam mehe kätetööle:)

Igal juhul oli väga informatiivne ja huvitav ning tõepoolest, eks meist nii mõnigi võib kunagi selle tee veelkord ette võtta, seekord juba kindla sooviga...

Esmaspäev, 5. mai 2008

Teeme Ära 2008

Teemeära
Olgu siin JCI Toompea blogis ära märgitud, et JCI rahvas osales koristustöödes Aegviidu lähistel.

Rohkem pilte Siki ja Harli albumites.
Tegime ära!
:)