Kanuumatk Keila jõel: Kiisalt-Üksnurmele, 17.05.2026

Varahommik, pühapäev, 17. mai kell 08.00

Pühapäev algas minu jaoks tavapärasest veidi varem. Mähelt startides suundusime Järve Keskuse juurde. Sinna kogunesid erinevatest Eesti nurkadest saabuvad matkalised, et seejärel ühiselt edasi liikuda Kiisa poole. Tee peal sai märgatud ka kaaskodalasi koos kanuusid vedava järelkäruga bensiinijaamast hommikukohvi hankimas - prioriteedid paigas!

Kiisa korvpalliväljaku lähistel ootas meid juba rõõmsameelne seltskond oma autode, vahetusriiete, piknikukraami ja hea tujuga. Sai tutvutud, kallistatud, muljeid vahetatud ning seejärel asusid mehed, nagu ikka 😉, naiste juhendamisel kanuusid kärult maha tõstma ja õigesse asendisse sättima.

Kanuumatka juhtis tuntud matkajuht Karolin, kes tutvustas meile kanuusõidu põhitõdesid ning jagas hulgaliselt kasulikke nõuandeid ja kogemuslugusid. Tagantjärele mõeldes olid kõige väärtuslikumad kaks õpetussõna:

• kui kõik kolm inimest korraga ühele poole kanuud kalu vaatama kummarduvad, võib tasakaal kiiresti kaduda;
• puuoksad ei ole alati nii sõbralikud, kui kaugelt paistavad.

Igas kanuus olid õhukotid, kolm aeru vastavalt rollidele (eesmine mootor, keskmine mootor ja tüürimees) ning meie paatkonnale sattus ka ainus vee väljakühveldamiseks mõeldud kühvel. Õnneks jäi see kogu matka jooksul töötuks. Veekindlatesse kottidesse paigutati toidukraam ja varuriided (kellel need muidugi kaasas olid😉).

Nutisõltlastele ja fotograafidele jagati veekindlad telefonikotid, mille kaudu sai telefoni kasutada isegi seda välja võtmata. Näotuvastus töötas suurepäraselt, sõrmejäljelugeja edukus sõltus aga ilmselt telefoni mudelist.

Kui lõpp-punkti jäetud autod olid paika viidud ja autojuhid tagasi jõudnud, võis retk ametlikult alata. Enamik paatkondi olid kolmeliikmelised ning Karolin liikus meie kõrval süstaga, olles korraga nii giid, raadioside, päästeteenistus kui ka loodushariduse programm. Vahepeal jagas ta huvitavaid lugusid, siis jälle praktilisi soovitusi või tutvustas kohalikke taimi.

Jõe kallastel õitsesid uhked valged toomingad. Minu hinnangul nad pigem haisesid, kuid mitme kaasmatkalise sõnul olevat tegemist olnud meeldiva lõhnaga. Eks ilu - ja ilmselt ka lõhn - ole vaataja nina sees. Karolin korjas tee pealt metsikuid taimi, mis kuivatatuna pidid meenutama piparmünditeed (loodame, et kuulsin õigesti). Julgemad jätsid selle teadmise tulevasteks matkadeks meelde.

Matka jooksul sai läbida mitmeid väikeseid kärestikke ja kitsamaid lõike, kus tuli oma paatkonnaga koostööd teha. Vahel piisas mõnest sentimeetrist, et vältida kinni jäämist langenud puutüve või voolu keerisesse. Ootepauside ajal haakisid paatkonnad end üksteise külge ning jagati nii maiustusi, jooke kui ka elamusi pakkuvat alkoholivaba õlut.

Nalja sai palju. Eriti siis, kui kuulsid teise paatkonna vestlusest ainult viimast poolt lauset, kontekstita kõlasid need vahel üsna murettekitavalt. Omaette meelelahutust pakkus ka viimases etapis Ando paatkonna kasvav elevus ja üha sagedamini kõlav küsimus: „Kas nüüd oleme juba kohal?“

Umbes poolel teel tegime traditsioonilise matkapikniku. Lauale ilmusid kodused koogid, Rakverest toodud lihapirukad, värsked juurviljad ning Ando valmistatud hummused. Päike paistis, jõgi vulises ja toit maitses täpselt nii hästi, nagu toit pärast mitut tundi aerutamist maitsma peab.

Teisel matkapoolel sai JCI Toompea president Lisete proovida süsta juhtimist. 

Peagi tuli aga kogu seltskonnal kanuudest väljuda ja neid mööda kallast edasi vedada, sest loodus oli otsustanud meile oma sõna sekka öelda. Mitmed langenud puud olid moodustanud korralikud tõkked. Muda osutus sealjuures märkimisväärselt sügavamaks, kui esmapilgul tundus. Vähemalt üks jalg kadus mul peaaegu täielikult maa sisse, kuid õnneks õigustasid kummikud end täielikult. Mõneks hetkeks tekkis küll küsimus, kas mina tõmban välja kummiku või kummik minu.

Üks meesterahvas sai lisaks ka ootamatu värskendava supluse osaliseks. Nimelt asusid agarad kaaslased kanuud juba edasi tõmbama samal ajal, kui tema alles maha ronis. Tulemuseks oli elegantne plärtsatus kaldaäärsesse vette ning pealtvaatajate rõõm.

Teekonna jooksul tervitasime kohalikke elanikke, kalamehi ning möödujaid. Kõik tundusid olevat heas tujus. Vähemalt üks paatkond väitis ka, et nägi ühe sauna juures näkineidu. See tekitas meeste hulgas märkimisväärset elevust ning arutelud kestsid veel mõnda aega.

Peale matka ootas meid Kristi juures Kiisal kuumaks köetud saun ja grill. Erkki koos Machitaga oli valmistanud meile lausa 2 kooki, et jätkuks nii piknikule, kui ka aftekale :-)

Kokkuvõtteks:

Päev Keila jõel pakkus täpselt seda, mida üks hea matk pakkuma peaks: liikumist, koostööd, uusi tutvusi, palju naeru, head toitu ja hulgaliselt ühiseid elamusi.

Ligikaudu 12 kilomeetrit jõge möödus märkamatult ning päeva lõpuks oli kaasas nii uusi lugusid kui ka uusi tuttavaid. Mõni sai kaasa märjad püksid, mõni nägi näkineidu, mõni õppis kanuud juhtima – aga mis peamine, igaüks sai midagi, mida hiljem meenutada.

Kui midagi sellest päevast kindlasti õppisin, siis seda, et Karolini hoiatused kalade vaatamise ja puuokste kohta ei olnud sugugi teoreetilised. 🚣‍♀️

 

Muljetas: Meriliis

Matka fotod: https://www.flickr.com/photos/jcitoompea/albums/72177720333765487/