Meie matka Käsmu poolsaarel võib põhjusega kutsuda „naistepäeva eri“ ning seetõttu ka kokkuvõte vastavas võtmes.
Kuigi osavõtjaid oli tagasihoidlikult, oli teekond tulnutele puhas nauding, sest emake loodus pühitses seekordset pidupäeva eriliselt heldelt ja hellalt. Päike paitas põski, metsa täitsid suleliste serenaadid ning isegi tuul oli vaikinud ja mere peaaegu peegelsiledaks vaigistanud.
Kevadsoe oli juba välja meelitanud ka sipelgad, kelle sagimist me kohe raja alguses uurima läksime. Sealt edasi jäi meie teele Käsmu õnnekivikuhi, mis ka meie poolt tagasihoidliku täienduse sai. Tagasihoidlik võrdub keskonnasõbralik, sest poolsaare külastajate tegevuse liigne aktiivsus ja jõunumbrid piirkonna suurte kivide liigutamisel on põhjendatult kohalikele looduseinimestele pahameelt põhjustanud.
Kui kesk loodusrada on aga suure puu otsa kinnitatud kutsuv kiik, siis vaid vähesed lapsed ja lapsemeelsed suudaksid sealt niisama mööduda, peatusime meiegi :-)
Edasi kulges teekond mööda rannaäärt, rada ääristamas ühelt poolt kõrguv pilliroog ja teisalt madalad adruvallid. Neeme tipus heidsime pilgud Roosisaare (rohkem tuntud kui Kuradisaar) poole, kuhu suvisel ajal ka kuiva jalaga läbi mere võib kõndida, meie jätsime seekord selle retke vahele.
Piduliku piknikulaua vahuveiniga katsime saare tipus oleval Palganeemel, kus meie kõrvale jäid nõukogudeaegsete piirivalverajatiste varemed, tüünel laheveel ujusid aga luiged.
Nii meres kui metsaääres ei saanud mööda vaadata Käsmu kividest, neid on palju ja osad neist on lausa hiiglaslikud. Nii näeb metsaalune sambalkattene kivikülv kummargil vanade puutüvede ja tuule poolt maast tõstetud puujuurikate vahel välja nagu metshaldjate elupaik, kust vaid aupaklikud teelised ja rannakalurid võivad ohutult mööduda. Kui enamus suuri rändrahne asub ümber poolsaare otsapidi vees, siis meie otsustasime poseerida suurima metsaaluse kivihiiglase Matsikivi juures.
Metsarajalt väljudes tegime veel põgusa jalutuskäigu Käsmu peatänaval, mille romantilised kaptenimajad valendasid päikesepaistes ning veel puhkavates aedades särasid justkui kogemata maha pillatud lumikellukesed ja lumeroosid. Käsmu Külaseltsi lehelt leiab aga tähelepaneku, et tegelikkuses oli kaptenite küla hoopis naisteküla, sest mehed olid ju pidevalt merel ära.
Päeva lõpetasime juba tuttavas Viitna saunamajakeses, kus peale leilitamise sai end ka järvejäässe tehtud augus kargesse vette kasta.
Aga et päeva naiselik kevade ja talve vastasseis ikka eriti ehedalt esile tuleks, siis tervitas meid jäätunud järvekaldal esimene kollane liblikas. Ootame kuldset suve!
Muljetas: Kai
Matka fotod: https://www.flickr.com/photos/jcitoompea/albums/72157713426634638
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar