Minu JCI lugu 9. osa: Anna-Mari

Minu JCI lugude sarja eesmärk on meie liikmete kogemuse kaudu tutvustada neid lugematuid võimalusi, mida koda pakub. Kõik inimesed on erinevad, niisamuti on erinevad ka põhjused, miks keegi on kojaga liitunud. JCI sobib kõigile, olgu su huviks eneseareng, koolitused, äri, rahvusvahelised suhted, heategevus või jätkusuutlikus. Siin saad end ümbritseda inimestega, kes mõtlevad suurelt ja tahavad luua positiivseid muutusi ühiskonnas.

Seekord räägib oma loo meie liige Anna-Mari.

Minu JCI tee sai alguse tänu tolleaegsele kolleegile Priidule, kes mind Toompea koja tegemistega tutvuma kutsus. Aasta oli siis 2014 ja olen aktiivne jci-kas alates sellest ajast saati. Pean tunnistama, et ega ma esimesed aastad väga täpselt aru ei saanud, mis see JCI on ja mis võimalusi see kõik pakub või miks ma siin üldse olema peaks, aga kindel on see, et kuidagi see mulle naha alla puges - need soojad ja ägedad inimesed, piiramatud võimalused enesearenguks, toredad sotisaalsed tegevused ja ettevõtmised, võimalus reisida ja oma networki kasvatada ning olla osa millestki suuremast.

Koda on andnud mulle tohutult palju ja ma siiralt ei jõua ära tänada Priitu, et ta mind JCI-ga kokku viis. See on olnud minu jaoks kindlasti elu muutev sündmus. Ma olen leidnud omale siit vahvaid sõpru. See on viinud mind paikadesse kuhu ma ilmselt muidu poleks nii pea jõudnud, nt Jaapanisse. Olles täitnud erinevaid rolle, sh olnud koja president, saan väita, et ma olen ise kasvanud ja arenenud ning täna kindlasti parem juht ja inimene. Olen saanud meeletus koguses emotsioone ja kogemusi, mida ei paku ükski teine organisatsioon.

Lahedaid kogemusi on olnud aja jooksul väga palju, aga kõige värskemalt on meeles ilmselt Maailmakongressi nädal. See nädal oli täis emotsioone, mis jäävad meelde igaveseks. Meie väike Eesti korraldas midagi nii enneolematut ja maagilist kõikidele jci-katele üle maailma ja see tunne kui lõpugalal kongressi direktor Kai meid kõiki eestlaseid lava ette kutsus ja kõik see 4000 inimest saalis meile püsti olles aplodeerisid.... Lihtsalt judinad jooksid üle keha, kananahk tuleb ihule ja see tunne tekib siiani! Selliste hetkede nimel tasubki elada!