JCI SDG-de Kalender 2020 🌐 Aprill SDG 3 - Tervis ja Heaolu

SDG-de Kalender

Jätkame jaanuaris alguse saanud JCI SDG-de kalendriga, mis põhineb UN SDGs Planning Calendar`il. Aprillikuu pühendame hetkel kõige aktuaalsemale ja olulisemale globaalsele säästliku arengu eesmärgile nr 3 - TERVIS JA HEAOLU. Säästva Arengu puhul on tegu tasakaalu leidmisega planeedi piiratud ökoloogiliste ressursside ja inimestele heaolu loomise vahel.

7.aprill on ülemaailmne tervisepäev. Juba 1950.aastast on Maailma Tervise Organisatsioon igal aastal seda päeva tähistanud, et tõsta ühiskonna teadlikkust ja pöörata tähelepanu ühele WHO käesoleva hetke kõige aktuaalsemale teemale. See aasta austatakse sel päeval medõdede ja ämmaemandate panust, tunnustades nende olulist rolli maailma tervena hoidmisel. Meditsiiniõed ja muud tervishoiutöötajad on COVID-19 reageerimise eesliinil, seades oma tervise ohtu laiema üldsuse kaitsmiseks. 2020.aasta on WHO nimetanud Rahvusvaheliseks õdede ja ämmaemandate aastaks. Ülemaailmne tervisepäev on võimalus tutvustada õenduse ja ämmaemandate tööd kogu maailmas, tähistades samal ajal seda tööd, kui iga riigi kõige väärtuslikumat ressurssi. Loe lähemalt https://www.who.int/news-room/campaigns/world-health-day/world-health-day-2020 Rohkem, kui kunagi varem, arvestades käesolevat situatsiooni maailmas, on oluline inimeste tervis ja heaaolu. Maailma vallutav koroonaviiruse pandeemia ei ole jätnud puudutamata ühtegi riiki, iga päevaga lisanub uusi nakatunuid ning neid, kes on oma elu kaotanud sellele haigusele. Esmakordselt, ÜRO 75-aastase ajaloo jooksul, seisame me silmitsi ülemaailmse tervisekriisiga - ÜRO peasekretär António Guterres on öelnud: "Kõik, mida me selle kriisi ajal ja pärast teeme, peab olema keskendunud võrdsema, kaasavama ja jätkusuutlikuma majanduse ja ühiskonna ülesehitamisele, mis on vastupidavamad pandeemiate, kliimamuutuste ja paljude muude globaalsete väljakutsete ees," lisatud. ÜRO avaldas 31. märtsil uue kava, COVID-19 pandeemia potentsiaalselt laastavate sotsiaalmajanduslike mõjude leevendamiseks, milles kutsus peasekretär üles kõikide riikide kiiret ja kooskõlastatud reageerimist, mis keskenduks nii tervisehädadele kui ka laastavate sotsiaalsete ja majanduslike mõõtmete käsitlemisele kriisist eesmärgiga ehitada võrdsem, kaasavam ja jätkusuutlikum majandus ja ühiskond. Prognoosid näitavad, et kogu maailmas võib töökoha kaotada kuni 25 miljonit inimest ja tööjõutulu kahaneb kuni 3,4 triljonit dollarit (ILO). Ülemaailmsed otseinvesteeringute vood (UNTACD) võivad langeda 30–40 protsenti. Hinnanguliselt 1,5 miljardit õpilast ei saa käia koolis (UNESCO) ja paljud lapsed on kaotanud juurdepääsu vajalikule koolitoidule.

Üleilmne eesmärk „Tervis ja heaolu“ keskendub tervise kvaliteedile, mis mõjutab inimeste heaolu kõige otsesemalt. Tähtsad küsimused on, kuidas parandada seksuaaltervist, tagada emade ja imikute tervis, tõkestada nakkushaiguste levik ning kindlustada turvalise, kvaliteetse ja taskukohase arstiabi kättesaadavus. ÜRO tegevuskava 2030 seab eesmärgi viia emade suremus alla 70 surmajuhtumi iga 100 000 elussünni kohta ja kaotada 2030. aastaks vastsündinute ning alla viieaastaste laste välditavad surmad. Suurendada tuleb teadlikkust haigustest ja senisest rohkem pöörata tähelepanu ennetustegevusele. Enam tuleb ennetada ja ravida kahjulikke sõltuvusi, sealhulgas narkootikumide kuritarvitamist ja suitsetamist. Väga olulisele kohale seatakse liiklussurmade arvu vähendamine: 2030. aastaks peab liiklusõnnetustes hukkunute ja vigastatute arv 2015.aastaga võrreldes vähenema poole võrra.

 

Eesti säästva arengu strateegia rõhutab vajadust saavutada pikem eluiga, vähendada haigestumist, muuta käitumisharjumusi ja tagada turvalisus. Üleilmne eesmärk „Tagada kõikidele vanuserühmadele hea tervis ja heaolu“ on Eestis seotud eluea pikkuse, tervise- ning tubaka ja alkoholi tarbimise järgmiste näitajatega: • oodatav eluiga; • tervena elada jäänud aastad; • ülemäärane kehakaal; • surmaga lõppenud õnnetusjuhtumid, mürgistused ja traumad; • välditavad surmad; • suremus kroonilistesse haigustesse; • ohtlike viirustega nakatumine; • enesetapud; • psüühika- ja käitumishäired; • alkoholi tarbimine; • tubaka tarbimine.   Eestis on inimeste oodatav eluiga järjest pikenenud. Siiski eristub Eesti Euroopa Liidu teistest riikidest selle poolest, et meeste ja naiste oodatava eluea vahe on Euroopa Liidus keskmiselt 5,4 aastat, kuid Eestis on see erinevus ligi 9 aastat. Tervena elada jäänud aastate näitaja väärtus suureneb. Ohu märk on aga ülemäärase kehakaaluga inimeste arvu suurenemine, suurenenud on ka ülekaaluliste noorte arv. Surmaga lõppenud õnnetusjuhtumite, mürgistuste ja traumade arv on järjest vähenenud, kuid endiselt on meeste suremuskordaja neli korda suurem kui naistel. Väheneb ka suremus kroonilistesse haigustesse, välditavate surmade, HIVnakkuse, tuberkuloosi, B- ja C-hepatiidi uute juhtude esinemise ning enesetappude arv.

1. OODATAV ELUIGA Oodatav eluiga on keskmine vanus, milleni vastsündinu eeldatavalt elab, kui ajavahemikule iseloomulikud suremuse näitajad ei muutu. Eesti inimeste keskmine oodatav eluiga sünnimomendil oli 2016. aastal 77,8 eluaastat. Meestel oli see 73,2 ja naistel 81,9. Meeste ja naiste keskmise oodatava eluea erinevus oli 8,7 aastat, mis on võrreldes teiste kõrgelt arenenud riikidega suhteliselt suur vahe. Aja jooksul on see siiski vähenenud: 2000. aastal oli meeste ja naiste keskmise oodatava eluea erinevus 10,5 aastat. Keskmine oodatav eluiga sõltub paljudest teguritest, millest olulisemad on looduskeskkond, tervishoiuteenuste kättesaadavus, inimeste elatustase ja terviseteadlikkus. Meeste mõnevõrra lühem oodatav eluiga on ootuspärane, sest nad on riskialtimad. Ilmselt mõjutab oodatava eluea pikkust ka füüsiliselt raskete või tervisele ohtlikumate töökohtade suurem osatähtsus pigem meeste valikusse kuuluvate töökohtade hulgas. Eestis töötavad inimesed Euroopa Liidu keskmisest mõnevõrra enam oskustööliste ametikohtadel ning meeste hulgas on need ametikohad naistega võrreldes populaarsemad. Seegi võib olla üks põhjus, miks meeste ja naiste oodatav eluiga erinevad. 2. TERVENA ELADA JÄÄNUD AASTAD Tervena elada jäänud aastate näitaja on keskmine aastate arv, mis inimene tõenäoliselt elab igapäevategevuse piiranguteta, kui suremus ja rahvastiku tervise näitajad jäävad samaks. Näitaja arvestatakse naiste ja meeste kohta eraldi. See kajastab ühelt poolt väärtushinnanguid ja tervise tähtsustamist, teiselt poolt tervise hoidmise võimalusi ja arstiabi kättesaadavust. Tervena elada jäänud aastate arv oleneb väga paljudest teguritest, näiteks sotsiaalmajanduslikust olukorrast, tervisekäitumisest, ühiskondlikust kuuluvusest, pärilikkusest jms. Mida paremini läheb näiteks riigi majandusel, seda paremad on inimeste elutingimused ja seda parem on tervena elada jäänud aastate näitaja. 2016. aastal oli Euroopa Liidus keskmine tervena elada jäänud aastate arv naistel 64,2 ja meestel 63,5. Eesti naiste näitaja jääb Euroopa Liidu riikide keskmisest maha 5,2 ja meeste oma 9,1 aastat. Euroopa Liidu riikide omavahelises võrdluses on Eesti 28 liikmesriigi hulgas 19. kohal. Kõige parem on tervena elada jäänud aastate näitaja poolest olukord Rootsis, järgnevad Malta, Iirimaa ja Küpros. Kõige kehvem on olukord Lätis, õige pisut parem Slovakkias, Soomes ja Austrias. Euroopa Liidu riikide keskmise näitajaga võrreldes on olukord parem 10 riigis ja kehvem 18 riigis. 3. ÜLEMÄÄRANE KEHAKAAL Ülemäärase kehakaaluga inimese kehamassiindeks (keha massi ja pikkuse ruudu jagatis) on üle 25 ehk ülemäärase kehakaaluga on kõik ülekaalus (kehamassiindeks 25,0–29,9) ja rasvunud inimesed (kehamassiindeks 30 ja rohkem). Ülemäärase kehakaaluga inimeste osatähtsust väljendatakse protsendina elanikkonnast. Rahvusvahelises võrdluses arvestatakse ülemäärase kehakaaluga inimesteks isikud, kelle kehamassiindeks on vähemalt 30. Kõigis vanuserühmades kokku oli 2016. aastal Eestis ülemäärase kehakaaluga elanike osatähtsus 51,7%, meeste hulgas 59,9% ja naiste hulgas 46%. Aastal 2000 olid need näitajad vastavalt 41,9%, 43,3% ja 40,9%. Seega on ülemäärase kehakaaluga elanike osatähtsus Eestis väikeste kõikumistega pigem pidevalt suurenenud. 2016. aastal oli Euroopa Liidus keskmiselt 16% elanikest ülemäärase kehakaaluga (kehamassiindeks => 30). Aastal 2016 oli Eesti Euroopa Liidu riikide võrdluses neljandal kohal (rasvumise näitaja 20,4% kogu elanikkonnast). Nii kuulub Eesti nende riikide hulka, kus elanikkonnal on probleeme ülemäärase kehakaaluga, vaid kolmes Euroopa Liidu riigis oli kõnealune näitaja suurem: Maltal (26%), Lätis (21,3%) ja Ungaris (21,2%). Kõige vähem oli ülekaalulisi Rumeenias (9,4%). Enamikus heaoluriikides ei ole ülekaalulisi inimesi nii palju kui Eestis. 4. SURMAGA LÕPPENUD ÕNNETUSJUHTUMID, MÜRGISTUSED JA TRAUMAD  Surmade arv õnnetuste, mürgistuste ja traumade tõttu on alates 2000. kuni 2017. aastani tublisti vähenenud. Õnnetusi juhtub nüüd 2,5 korda vähem, kuid meestega juhtuvad õnnetused kolm kuni kolm ja pool korda sagedamini. Seega saab väita, et meestega juhtus 2017. aastal 1000 surmaga lõppenud õnnetust vähem kui 2000. aastal, naiste selliste surmajuhtude arv vähenes ligi 300 võrra. Meeste surmade peamised põhjused on enesetapud ja juhuslikud mürgistused. Kõigist õnnetusjuhtumitest, mürgistustest ja traumadest moodustasid need 2017. aastal vastavalt 27% ja 28%. Juhuslikest mürgistustest suurema osa moodustavad alkoholimürgistused, metanooli tarvitamise tõttu 2001. aastal Pärnumaal hukkunud inimesed tõstsid ühekordselt kogu selle surmapõhjuse muidu langevat trendi. Juhtudest 12% olid sõidukiõnnetused, nende osatähtsus oli veel kümme aastat tagasi tunduvalt suurem. Vähenenud on ka ründe tõttu surnud meeste arv. Naiste surmapõhjustes on samuti tähtsaimal kohal enesetapud (26%) ja juhuslikud mürgistused (24%). Nende järel oli 2017. aasta andmetel kolmandal kohal juhuslik kukkumine (18%). Juhuslike kukkumiste osatähtsus õnnetustest on suurenenud, mida saab seletada vananeva ühiskonnaga. Kukkumised põhjustavad surma tihti just vanemas eas inimestel. Sarnaselt meestega on vähenenud naiste arv, kes hukkusid sõidukiõnnetustes. 5. VÄLDITAVAD SURMAD Välditavate surmade näitaja esitatakse absoluutarvu või suremuskordajana. Välditavad surmad olenevad peamiselt tervishoiust ja neid oleks saanud vältida õigeaegse ning tõhusa arstiabiga või oleks nende teket saanud ära hoida ennetusega. Välditavad surmad jagunead raviga ja ennetamisega välditavateks. Ravitavateks peetaks haigusi, millest tingitud surma on võimalik vältida pärast haiguse ilmnemist, näiteks apenditsiit. Ennetatavaid surmasid saaks ära hoida ulatuslikumate tervisepoliitiliste meetmete rakendamisega, nende korral ei ole ravi peamine sekkumisvõimalus. Ennetatav on näiteks surm liiklusõnnetuse või kopsu pahaloomulise kasvaja tõttu. Haiguste loetelus on ka selliseid, mille korral oleneb surma vältimine nii ennetusest kui ka ravist, näiteks tuberkuloos ja paljud teised nakkushaigused. Peaaegu iga välditava surmapõhjuse korral on vanusepiir, mille saabumiseni võib eeldada, et surma kõnealuse haiguse tõttu saab vältida. Peamiselt on vanusepiir 74 eluaastat, kuid esineb ka haigusi, mille korral vanuspiir puudub või on madalam. Välditavate surmade näitaja iseloomustab riigi tervisesüsteemi tulemuslikkust ja kvaliteeti. Euroopa Liidu teiste riikidega võrreldes on standarditud suremuskordajad Eestis pigem suured. Aastal 2015 oli raviga välditava suremuse standarditud suremuskordaja Eestis 1,8 korda suurem Euroopa Liidu keskmisest. Näitaja oli väikseim Prantsusmaal ja Hispaanias. Aastal 2015 oli näitaja Eesti omast suurem Euroopa Liidu kuues riigis: Leedus, Lätis, Rumeenias, Bulgaarias, Ungaris ja Slovakkias. Eesti näitaja aga oli 1,4 korda madalam näiteks Leedu, Läti ja Rumeenia näitajast. 6. SUREMUS KROONILISTESSE HAIGUSTESSE Kroonilistesse haigustesse suremuse näitaja väljendab Euroopa standardrahvastikule taandatud alla 65-aastaste inimeste suremust kroonilistesse haigustesse 100 000 elaniku kohta. Vaadeldavad haigused on pahaloomulised kasvajad, südame isheemiatõved, alumiste hingamisteede kroonilised haigused, suhkurtõbi, peaajuveresoonete haigused ning kroonilised maksahaigused ja -tsirroosid. Nendesse haigustesse suremist saab vältida ennetamise ja raviga, märgatav muutus saavutatakse nende koosmõju tulemusena. Eestis on suremus kroonilistesse haigustesse viimasel 15 aastal vähenenud ligi kaks korda: 285-st 157,6-ni. Aastail 2000–2015 on näitaja vähenenud 45%, aastas vähenes see keskmiselt 3,8%. Euroopa Liidus keskmiselt on aastane vähenemine 2,3%. Meeste näitaja on naiste omast tunduvalt suurem, kuid meeste suremus kroonilistesse haigustesse väheneb kiiremini kui naistel. Meeste suremus kroonilistesse haigustesse Eestis oli 2015. aastal 223,7 ja naistel 101,5. Euroopa Liidu teiste riikidega võrreldes on Eesti näitaja keskmisest suurem, kuid Ida-Euroopa riikidega võrreldes on Eestis olukord natuke parem. Euroopa Liidu 28 riigi pingereas on Eesti näitaja 21. kohal, meeste näitaja 22. Madalaima ja kõrgeima väärtuse erinevus Euroopa Liidus oli naistel kolmekordne ja meestel peaaegu neljakordne. Krooniliste haiguste tõttu on Euroopa Liidus ja ka Eestis alla 65-aastaste inimeste peamine surmapõhjus pahaloomulised kasvajad. Tähtsuselt teine on kõigis riikides suremus südame isheemiatõppe, kolmandal kohal on kroonilised maksahaigused ja -tsirroosid. Meeste suremus südame isheemiatõve tõttu on palju suurem kui naistel, kuid üldiselt väheneb kõigis riikides suremus selle haiguse tagajärjel. Seda saab seletada tubaka vähenenud tarvitamise ja parema arstiabiga. Ka meeste suremus vähkkasvajate tõttu on kõigis riikides suurem kui naistel. Seda lõhet saab seletada osaliselt sellega, et mehed on ohuteguritega rohkem kokku puutunud. 7. OHTLIKE VIIRUSTEGA NAKATUMINE Ohtlike viirustega nakatumise näitaja väljendab teatud nakkushaiguste, nagu HIVnakkuse, tuberkuloosi, C- ning B-viirushepatiidi uusi juhte 100 000 elaniku kohta. Nakkushaigus on haigus või haigustunnusteta kandlusseisund, mis on põhjustatud nakkustekitaja sattumisest organismi ja levib või mille korral on alust oletada levikut inimeselt inimesele või loomalt inimesele otseselt või kaudselt. Haigestumuskordaja (uute ja korduvate haigusjuhtude arv 100 000 elaniku kohta) väljendab haigusjuhtude arvu rahvaarvu suhtes mingil ajavahemikul. Rahvusvahelise võrdluse graafilisele esitusele on valitud HIV-nakkuse ja tuberkuloosi andmeid. Aastal 2017 diagnoositi Eestis 219 uut HIV-nakkuse juhtu (16,6 juhtu 100 000 elaniku kohta). Naiste osatähtsus uute juhtude seas oli 33% ehk enamik uutest nakatunutest olid mehed. 2017. aastal registreeriti meeste seas 23,6 ja naiste hulgas 10,5 uut HIV-nakkuse juhtu 100 000 mehe või naise kohta. HIV-positiivsete isikute keskmine vanus on tõusnud: 2000. aastal oli see keskmiselt 22-eluaastat, 2016. ja 2017. aastal aga 37,6 eluaastat. 2017. aastal avastati 43% uutest juhtudest Tallinnas ja 37% Ida-Virumaal. Kokku on aastate jooksul (1987–2017) Eestis HI-viirus diagnoositud 9711 inimesel. Viimasel viiel aastal ei ole uute juhtude arv eriti vähenenud. Küll aga on aasta-aastalt paranenud HIVtestimine, mis annab alust arvata, et uute juhtude väike langus ei ole seotud testimise vähenemisega. Ägedasse B-viirushepatiiti haigestumine oli Eestis suurim aastatel 1997–2002 (kuni 39 juhtu 100 000 elaniku kohta). Alates 2003. aastast on näitaja vähenenud, eriti alla 30-aastaste elanike seas. Alates 2012. aastast ei ületa haigestumine Eestis üht juhtu 100 000 elaniku kohta. Aastal 2017 olid uutest registreeritud ägeda B-viirushepatiidi juhtudest pooled meestel ja pooled naistel (vastavalt 0,32 ja 0,29 juhtu 100 000 mehe või naise kohta) ning kroonilise korral 80% naistel (vastavalt 0,32 ja 1,15 juhtu 100 000 mehe või naise kohta). Peamiselt vähendab haigestumist laste vaktsineerimine. Ägedasse C-viirushepatiiti haigestumine oli Eestis suurim aastatel 1998–2001 (kuni 25,3 juhtu 100 000 elaniku kohta aastas). Alates 2002. aastast on haigestunute arv vähenenud, muutunud on ka nende vanuseline struktuur: enamik haigetest on viimastel aastatel vähemalt 30-aastased elanikud (haigestumise tõusu ajal olid nakatunud aga 15–29-aastased). Viimase kuue aasta jooksul on haigestumine jäänud vahemikku 0,5–2,1 uut juhtu 100 000 elaniku kohta. Haigestumise vähenemise peamist põhjust on raske välja tuua, tõenäoliselt on HIV-nakkuse profülaktika mõjutanud ka C-viirushepatiiti nakatumist, sest levikuteed ja riskirühmad on mõlemal haigusel samad. Tuberkuloosi esmasjuhtude arv väheneb. 2017. aastal registreeriti Eestis 175 tuberkuloosijuhtu, neist 146 olid uued ehk esmasjuhud, 25 olid tuberkuloosi retsidiivid ja 4 muud tuberkuloosi korduvjuhud. Haigestunute keskmine vanus oli 53,5 eluaastat, noorim oli 18- ja vanim 92-aastane. Meeste seas on esmashaigusjuhtude arv 100 000 elaniku kohta tunduvalt suurem kui naistel – vastavalt 16,5 ja 6,3 juhtu 100 000 mehe või naise kohta 2017. aastal. Eesti omapära on suur ravimresistentsete tuberkuloosivormide osa. Aastal 2017 registreeriti 36 multiraviresistentset (MDR1) tuberkuloosijuhtu, neist 26 olid esmasjuhud. Külvpositiivsetest esmastest kopsutuberkuloosijuhtudest 21,5% olid MDR-vormid. Haiguste ennetamise ja tõrje Euroopa keskuse (European Centre for Disease Prevention and Control) andmete kohaselt registreeritaks Euroopa Liidus igal aastal ligi 60 000 tuberkuloosi haigestumist. Tuberkuloosi korral on riikide võrdlusandmetes vaadeldud tuberkuloosi uusi ja retsidiivjuhte koos ehk haigestumist tuberkuloosi. Eestis oli 2016. aastal tuberkuloosi haigestumine (uued ja retsidiivjuhud kokku) veidi suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt: näitajad olid vastavalt 10,9 ja 14,3 juhtu 100 000 elaniku kohta. Eestist halvem oli olukord Lätis (32,6), Leedus (46,6) ja Rumeenias (64,7), näitaja oli väikseim Kreekas (3,8), Soomes (4,1) ning Tšehhis (4,8). 8. ENESETAPUD Enesetappude arv näidatakse 100 000 elaniku kohta. Näitaja esitatakse nii absoluutarvudes kui ka osatähtsusena kõigist surmadest. Rahvusvahelises võrdluses on kasutatud vanuse järgi standarditud (Euroopa standardrahvastik) suremuskordajat 100 000 elaniku kohta. Aastail 2000–2016 on enesetapud aastas absoluutarvudes vähenenud üle kahe korra (415‑st 199‑ni). Seejuures eristuvad selgelt kaks ajavahemikku: 2000–2007, kui enesetappude arv vähenes järsult, olles keskmiselt 21 enesetappu aastas, ning 2007–2016, kui enesetappude arv oli stabiilne, keskmiselt 4,8 aastas. Enesetappude arv erineb sugude kaupa: meeste enesetapud moodustasid kõigist enesetappudest neli viiendikku ehk 80%. See suhe on vaadeldaval ajavahemikul jäänud samaks, paariprotsendilised kõikumised on juhuslikud ja suundumus puudub. Suitsiidide arvu vähenemise peamisteks põhjusteks on üldise ühiskondliku stabiilsuse suurenemine, ennetus- ja teavitustöö ning parem arstiabi (rohkem enesetappe jääb katseks). Eestis on enesetappe Euroopa Liidu keskmisest rohkem, sarnane olukord on ka enamikus Ida-Euroopa riikides. Enim suitsiide on Leedus, järgnevad Sloveenia, Läti, Ungari, Horvaatia, Belgia. Eesti oli Euroopa Liidu riikide võrdluses 2015. aastal seitsmes. Eesti enesetappude tase ületab Euroopa Liidu keskmist ligi poolteist korda (146% Euroopa Liidu keskmisest), Leedu oma ligi kolm korda (278% Euroopa Liidu keskmisest). 9. PSÜÜHIKA- JA KÄITUMISHÄIRED Psüühika ja käitumishäirete näitaja väljendab esmashaigestumist kõnealustesse haigustesse. Esmashaigestumus iseloomustab uute haigusjuhtude teket rahvastikus. Haigestumuskordaja väljendab uute haigusjuhtude arvu rahvaarvu suhtes konkreetsel ajavahemikul, mis tavaliselt leitakse 100 000 elaniku kohta aastas. Esmashaigestumus psüühika- ja käitumishäiretesse on Eestis viimastel aastatel suurenenud. 2016. aastal registreeriti psühhiaatri vastuvõttudel esimest korda psüühika- või käitumishäire 25 732 juhul, s.o 1956 juhtu 100 000 elaniku kohta. Aastatel 2015–2016 suurenes uute psühhiaatriliste haigusjuhtude arv 2–3% aastas, sealjuures on kiiremini suurenenud nooremate naiste esmashaigestumus. Uutest haigusjuhtudest kolmandikul diagnoositi neurootilised ja stressiga seotud häired, sealhulgas 5 juhtu iga tuhande mehe ja ligi 8 juhtu iga tuhande naise kohta. Naistel oli sageduselt teine uute diagnooside rühm meeleoluhäire: rohkem kui 5 juhtu iga 1000 naise kohta. Kiiremini suurenes nooremate naiste esmashaigestumus meeleoluhäiretesse, mille esinemissagedus suurenes ligi 12 juhuni iga tuhande 15–24-aastase naise kohta 2016. aastal. Meestel on teine rohkem levinud diagnoos psühhoaktiivsete ainete (alkohol, narkootikumid) tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäire, mida esines ligi viiendikul psühhiaatri vastuvõtul käinud meestest. Sellise diagnoosiga mehi oli neli korda rohkem kui naisi ja uutest haigusjuhtudest registreeriti neli juhtu iga tuhande mehe kohta. Esmashaigestumus psühhoaktiivsete ainete kasutamisest tingitud psüühikahäiretesse sagenes rohkem 20–24-aastaste meeste hulgas, kuid oli keskmisest suurem nii selles vanuserühmas kui ka 25–54-aastaste hulgas. Psühhoaktiivsete ainete kasutamisest tingitud psüühikahäiretest registreeriti 2016. aastal 67% alkoholi ja 19% opioidide kasutamise tõttu. Pooled nendest juhtudest olid seotud psühhoaktiivse aine sõltuvusega. 2015. aasta andmetel oli Eestis psüühika- ja käitumishäirete esmashaigestumuskordaja 100 000 elaniku kohta võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega suurim. Eestile järgnesid Saksamaa, Slovakkia, Rumeenia, Poola ja Tšehhi, kus see ületab tuhat haigusjuhtu 100 000 elaniku kohta. Paraku on viimased WHO andmebaasis avaldatud andmed vaid 12 Euroopa Liidu riigi kohta. 10. ALKOHOLI TARBIMINE Alkoholi tarbimist väljendatakse liitrites puhta ehk 100% alkoholi (absoluutalkoholi) arvestuses vähemalt 15-aastaste elanike kohta aastas. Kogu tarbimine hõlmab legaalset ja illegaalset müüki, millest jäetakse välja alkohol, mis turistid on Eestist kaasa ostnud ja siin tarbinud. Alkoholi liigtarbimine toob ühiskonnale kaasa negatiivsed tagajärjed: kuritegevus (tahtlikud tapmised, perevägivald), mootorsõiduki juhtimine joobes ja seetõttu juhtuvad liiklusõnnetused, tule-, uppumis- ja vigastussurmad, haigestumine alkoholi liigtarbimise tõttu ja ravikulude suurenemine. Alkoholi liigtarbimine mõjub negatiivselt ka perekondadele, lähedastele ja tööandjatele. Järjepideva alkoholipoliitika tõttu on vähenenud alkoholi tarbimissagedus, korraga tarbitav kogus ja rohkem eelistatakse lahjemaid jooke. Vähemalt 15-aastased elanikud tarbisid 2016. aastal inimese kohta 9,9 liitrit absoluutalkoholi. Võrreldes 2015. aastaga on alkoholi tarbimine vähenenud 0,6 liitrit ja võrreldes 2005. aastaga (tarbiti ligi 13 liitrit) on vähenemine 3,1 liitrit. Alkoholi tarbimise üldise vähenemise tõttu on vähenenud õnnetustes (liiklus- ja tuleõnnetused, uppumised, kukkumised) hukkunud joobes inimeste arv. Samuti on vähenenud otseselt alkoholist põhjustatud haigustesse surnud inimeste arv: 2008. aastal suri 695 inimest, 2016. aastal 465. Ka 15–16-aastased kooliõpilased tarvitavad alkoholi vähem: 2007. aastal oli alkoholi mitte tarvitanud õpilaste osatähtsus 5,7%, aastal 2015 juba 13%. Samuti on suurenenud nende kooliõpilaste osatähtsus, kes ei ole viimase 30 päeva jooksul alkoholi tarvitanud: 2011. aastal oli neid 41%, aastal 2015 juba 62%. Euroopa Liidus tarbiti 2014. aastal vähemalt 15-aastaste ehk täiskasvanud elanike kohta 10,2 liitrit absoluutalkoholi, Eestis oli kõnealune näitaja samal aastal 11,09 liitrit. Seega tarbitakse Eestis täiskasvanud elaniku kohta alkoholi rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kõige enam tarbiti 2014. aastal Euroopa Liidus alkoholi täiskasvanud elaniku kohta Leedus (15,2), Tšehhis (12,7) ja Belgias (12,6), kõige vähem aga Rootsis (7,3), Kreekas (7,5) ja Itaalias (7,6). Eestit ainult Põhjamaadega võrreldes oli Eesti näitaja 2016. aastal Soome ja Taani vastavatest näitajatest väiksem, kuid Rootsist, Islandist ja Norrast suurem. 11. TUBAKA TARBIMINE Tubaka tarbimise näitaja väljendab igapäevasuitsetajate levimust ehk igapäevasuitsetajate osatähtsust 16–64-aastaste elanike hulgas. Rahvusvahelises võrdluses on vaadeldud igapäevasuitsetajate osatähtsust vähemalt 15-aastaste elanike hulgas. Eesti 16–64-aastastest elanikest olid 21,3% aastal 2016 igapäevasuitsetajad. Igapäevasuitsetajaid on meeste hulgas ligi kaks korda rohkem kui naiste hulgas. Aastail 2000–2016 on igapäevasuitsetamine vähenenud nii meeste kui ka naiste hulgas, suurim oli see 2004. aastal: 32,8%, meestel 47,7% ja naistel 21,1%. Peaaegu kõigis vanuserühmades on igapäevasuitsetajate osatähtsus vähenenud kolmandiku võrra või rohkem, välja arvatud 55–64-aastaste hulgas, kus kõnealune näitaja on pisut suurenenud. Igapäevasuitsetajaid on põhihariduse või lõpetamata põhiharidusega inimeste hulgas neli korda rohkem kui kõrgharitute seas. Igapäevasuitsetamine on aastast 2000 kõige rohkem vähenenud just kõrgharidusega inimeste hulgas (15%-st 9%-ni), kuid põhihariduse või lõpetamata põhiharidusega inimeste seas on see püsinud peaaegu muutumatuna 36,7%–36,9% vahel. Suitsetamise levimust elanikkonnas on oluline jälgida, sest suitsetamisega kaasnevaid aastakümneid kestvaid kroonilisi haigusi on palju ja need mõjutavad elukvaliteeti ning töövõimet. Hinnanguliselt põhjustas Eestis 2016. aastal kõigist surmadest 13% tubaka tarvitamine. Seega on tubaka tarvitamise tagajärjed ühiskonnale kulukad ja inimesele kannatusrohked. Igapäevasuitsetajaid on Eestis vähemalt 15-aastaste elanike hulgas Euroopa Liidu keskmisest rohkem: 2014. aastal oli Eesti vastav näitaja 23,5%, Euroopa Liidus keskmiselt aga 19,2%. Euroopa Liidus oli kõnealune näitaja suurim Bulgaarias (28,2%), Kreekas (27,3%), Ungaris (25,8%) ja madalaim Rootsis (9,8%), Soomes (12,6%) ning Taanis (13,8%). Naiste hulgas oli igapäevasuitsetajaid Eestis veidi vähem (15,4%) kui Euroopa Liidus keskmiselt (15,5%), mehi aga 1,4 korda rohkem: 33%, samal ajal oli Euroopa Liidu vastav näitaja 23,1%. Samuti võib täheldada, et põhihariduse või madalama haridustasemega elanike hulgas oli Eestis igapäevasuitsetamine tunduvalt enam levinud kui Euroopa Liidus keskmiselt: näitajad olid vastavalt 30,9 ja 19,5%. Allikas: Statistikaamet.

Kuid miks peaks ülemaailmne Tervis ja Heaolu minu jaoks oluline olema? Tervisliku elu tagamine ja heaolu edendamine igas vanuses on oluline jõuka ühiskonna ülesehitamiseks. Miljonite inimeste tervise parandamisel on tehtud suuri edusamme. Emade ja laste suremus on vähenenud, oodatav eluiga kasvab kogu maailmas jätkuvalt ning võitlus mõne nakkushaiguse vastu on saatnud edu. Teiste haiguste, näiteks malaaria ja tuberkuloosi, korral on areng siiski aeglustunud või seiskunud. Vähemalt poolel maailma elanikkonnal puudub endiselt juurdepääs olulistele tervishoiuteenustele.   Mida saaksime nende probleemide lahendamiseks teha? Võite alustada enda ja teid ümbritsevate inimeste tervise edendamise ja kaitsmisega, tehes teadlikke valikuid, harrastades turvalist seksi ja vaktsineerides oma lapsi. Saate oma kogukonnas tõsta teadlikkust hea tervise, tervislike eluviiside tähtsusest ja inimeste õigusest kvaliteetsetele tervishoiuteenustele, eriti kõige haavatavamatele, nagu naised ja lapsed. Samuti võite oma valitsust, kohalikke juhte ja teisi otsustajaid mõjutada, et võtta kohustus parandada inimeste juurdepääsu tervisele ja tervishoiule.

ÜRO kliimakampaania ActNow eesmärk on algatada iga isiku individuaalset panust kliimamuutustega võitlemisel. Kõik suured asjad saavad alguse väikestest asjadest! On palju erinevaid võimalusi, kuidas Sina saad anda oma panuse ökoloogilise jalajälje vähendamiseks, tehes oma igapäevases elus teadlikumaid valikuid, tarbides mõistlikumalt ja loodusressursse säästvamalt.  OSTA KOHALIKKU KAUPA Sellel, mida me sööme, on kliimamuutustele suur mõju. Vihmametsade hävitamine põllumajanduse loomiseks ja kasvav lihanõudlus on peamised kasvuhoonegaaside kasvu põhjustajad, mis mõjutavad märkimisväärselt kliimat ja ülemaailmset toiduga kindlustatust. Lisaks sellele raiskame umbes ühe kolmandiku toodetavast toidust. Kuid rohkem inimesi uurib lähemalt, mida nad söövad, ja dieedi mõju nende tervisele ja keskkonnale. Üha enam kokkasid ja teisi toidutarnijaid keskendub kohalikele ja mahepõllundustoodetele ning eemaldub liharasvast ja kiirest toidust. Neid ühendab üha suurenev teadlikkus, mis muudab toiduvalmistamise ja söömise viise. ÜRO kampaania #ActNow eesmärk on inspireerida veelgi rohkem inimesi nautima säästvat, kliimateadlikku ja maitsvat toitu. Osta kohalikku ja hooaegset kaupa. Need maitsevad paremini ja on keskkonnasõbralikumad. Toetades kohalikke kaupmehi, väldite pikkadest kaubavedudest tekkivaid keskkonnakahjusid.   Tegutse kohe!  LOE LISAKS