Ühel kargel, ent päikesepaistelisel Aprillisel kevadpäeval, täpsemalt- pühapäeval, kohtus Kanaveres kaheksa matkaselli. Vabandust, kaheksa täiskasvanud matkaselli, pluss kaks alealist, pluss üks seenior-neljajalgne matkasell.
Päev tõotas ainult head ning meelolu oli kõigil ülev.
Protsess võttis muidugi aega ja ega see ilm nüüd just
suvekraade ei näidanud. Seetõttu oli autojuhtide kamba naasimisel selge, et
mõningatel ootama jäetud matkasellidel on varvaste lähedal gangreenieelne
seisund ja nina ähvardab ärakukkumisega. Ei aidanud ka seenior-Leenu karvakatte
osade lahke jagamine.
Tuli teha kiire otsus liikuma asumisel, et vered taas keema
ajada ning jäsemete ärakukkumine edasi lükata. Sorri, välistada.
Aga alati pole kõik nii lihtne. Kuna alaealistele oli kaasa
võetud keskonnasõbralik mini-Tesla, oli vaja kindlaks teha, kes seda sõidukit
kondiauru meetodiga toodetud elektril vedama hakkab. Toimus salajane
hääletamine, mille võitis väga napi häälteenamusega Leenu. Teiseks jäi enda suureks
kurvastuseks Erik. Hiljem saunas muidugi selgus, et Leenu oli iseenda poolt
hääletanud, aga seda me siis ei teadnud
ja Erik pidi võtma lükkaja rolli.
P.S. Üks hääletussedel oli kehtetu ja Gustav ei osanud ka
selgitada, miks ta sinna nime asemel Salvador Dali vedelad kellad joonistas.
Ja algaski marsitaktis liikumine mööda teed, mis meid ees ootas. Linnulaul oli kõrvades kõlamas, porilompide jääkirme kraksumine mõjus kui pehme meloodia ja varese kraaksatus koos õnnetoova pehme väljutusega mõjus lummavamalt, kui kunagi varem.
Suhteliselt kohe õnnestus kohtuda puu külge naelutatud kolbaga. Toimus kiire arutelu: kas on tegemist koera, lehma, inimese või hundi pealuuga. Järeldusele paraku jõututki ning vahepeatus jäi seega üürikeseks.
Vaade endiselt väga hurmav: domineerib erinevas viiekümnes varjundis pruun poritoon, sekka eestimaist novembrihalli, mida ilmestab killuke õlekõrrebeeži ja üksikud taimealged, mis rohelist värvi vaid pisut meenutavad.
Jõuame metsalaadse piirkonna lähedusse. Tunda on latvade liikumist ja metshaldja õrna hingamist kuklal. Päike paistab endiselt kirkalt, ega näita väsimuse märke. Ühel hetkel tuleb ületada veesoon. Kas keskonnasõbralik kolmerattaline Tesla Leenu eestvedamisel teeb seda sujuvalt või väikeste takistustega? Tehakse panuseid. Keegi veel ei aima, et suuremad takistused seisavad alles ees…
Ühel hetkel kohtume sõna otseses mõttes kärestikuga. Kohe otsitakse välja oma nutimasinad, et kevadisest veevoost ja selle helinast endale jäädvustus salvestada.
Jätkub kergel sammul edasiliikumine. Ja siin ongi kohe näha
selle metsa peaarhitekt Kobrasso Koobra värsked šedöövrid neogooti stiili
basiilika näitel. Tardume seda ainulaadset pilti nautides ning arutades, miks Tallinnas
või Rakveres selle talendika meistri töid veel näha pole.
Ja siis mõne kilomeetrikese jätkudes näitab kaardilugeja
Ando, et tuleb teha järsk parempööre Sünklaande. Lihtne öelda, aga teostada
mitte. Sünklaant piirab korralik kevadise külma veega ojapiir, millest üle
naljalt ei hüppa, kui sa pole just Erki Nool oma trumpalal. Kiire arutelu
selgitas välja, et keegi ei ole. Kunagi ühel teisel matkal üks mees oli, aga
hiljem pole temast enam väga kuuldud…
Keegi lehvitab: “Ma leidsin purde! Siia, siia!” Nõndaks, tõepoolest on üle veepiiri asetatud neli viis peenikest puutüve, mis on korralikult kaardus veepinna poole. Esimesed ületajad on juba laane poole üle jõudnud. Kõige nõutuma ilmega on Leenu oma Teslavooriga ning tema näost on juba näha märke, et: "Dai pohh mul seda vaja siin, lähen püüan mõne kopra parem." Aga , temasse süsitakse motivatsiooni hilisema viineripiruka, kui võimaliku preemia näol, ning koos tandem Erik- Zahhar abiga transporditakse Tesla veatult üle kohiseva ja raevuka veesoone. Alaealised kolmerattalise sees jätkavad rahulikku uneseiklust.
Veetakistusi tuleb ette veelgi, ent selleks hetkeks on meie dream- team juba niivõrd kogenud, ega lähe verest välja mitte sentimeetritki.
Õnneks on Sünklaant läbiv rada tähistatud erinevate pintslitõmmetega puutüvedel ja rajalt eksimist (nagu tavaliselt kombeks) on väga keeruline tekitada.
Läbime mõnusa slaalomistiilis metsaraja (küll väikeste vigastustega Teslal) korraliku hooga ja jõuamegi õnnelikult järveni, kus uhke roosa Järlepa mõisahoone kõrgub kaldaveerel.
Kadusi ei olnud, vigastusi ei olnud, kaklusi ei olnud, meeleheide puudus, säde silmis jäi püsima ja loodus jäi meist maha puhtana!
Õigusega olime välja teeninud Oxforelli Jahimajas korraliku
leili!
Muljetas: Kristel
Matka fotod: https://www.flickr.com/photos/jcitoompea/albums/72177720307245067
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar