24. märts kell 8:45 teen kodus veel viimased musid-kallid-paid ja astun toast välja eriline ootusärevus südames. Jumal tänatud, et matka alguspunkt on mul täpselt maja taga. Kas saab olla veel ideaalsemat ürituskorraldust? :-)
Esimesena on kohal Ando, kelle kohta võib juba kaugelt öelda, et tegu on kogemustega matkalisega. Matkavarustus on peensusteni läbi mõeldud - nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Kümne minuti jooksul on kõik huvilised kogunenud ja seiklus võib alati. Ja ma ei olnud ainukene, kes matka juba kannatamatult ootas :-)
Võtsime sihi Pandivere poole. Kui Tallinnast alustasime, oli selline mõnus, soe (+2 kraadi) matkailm ja kõik tundus ideaalne. Tund aega hiljem, kohale jõudes, olime jõudnud aga täiuslikku lumetormi. Minu valitud sulejope ja viimasel minutil kaasa haaratud vihmakeep olid omal kohal. See oli koht, kus terad eraldati sõkaldest. Aga eks need JCI-kad on omamoodi kamp. Need ju lähevad läbi lumetormi, nii et silm ka ei pilgu. Sest eesmärk võeti ju, et täna on matkapäev ja 15 km pärast ootab kuum saun!
Õnneks elus on ikka nii, et etteseatud katsed on pärast esimest ehmatust üllatavalt lühikesed – ca 15 minutit pärast lumes rassimist oli päike väljas ja kevadlinnud metsas siristamas.
Mingi sisetunne ütles mulle, et pane suurem prioriteet toidule, kui matkavarustusele. Nii ma otsisingi kodus kapist välja kõik, mis isuäratav tundus – lihapallid, apelsinid, värsked küüslaugusaiad ja kommid. Kui saabus aeg piknikuks, siis tuli välja, et tegu on hoopis väikestviisi kokandusvõistlusega. Ando oli kaasa küpsetanud kapsapirukaid ja teinud imemaitsvat porgandihummust, Tõnis oli valmistanud eriti mahlase võileivatordi ning laualt ei puudunud ka kohvik Pätsi kurikuulsad pirukad. Minusugune foody enam ühtegi järgmist matka vahele ei jäta :-)
Matkale oli kokku
sattunud eriline kooslus inimesi, nii et põnevaid vestlusi oli rohkem kui
loodusevaikuse nautimist. Teepeal sai mindud inimpsühholoogia põnevatele
radadele kui ka majaehituse detailidesse. Sellistes aruteludes läks matk
imekiiresti ja ootamatult olimegi jõudnud autodeni ja tuli suunduda edasi
sauna.
Arbavere saun asus väga ilusas kohas ja oli meie seltskonnale paraja suurusega. Taaskord oli laud lookas erinevatest hõrgutistest ning juttu jätkus kauemaks. Osalejad olid saunaprotseduurid tõsiselt ette võtnud: 120 kraadi on minu isiklik rekord ning julgemad leidsid jahutust 4 kraadises tiigis.
Päev oli täis inspireerivaid inimesi ja eneseületusi. Tõeliselt hea JCI ürituse musternäide. Aitäh Ando!
Muljetas: Kadri
Matka fotod: https://www.flickr.com/photos/jcitoompea/albums/72177720315735764
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar