Jaanid Endlas ja Piirissaare matk, 23-25.06.2023

Meie seekordne lugu algab Tallinna Sikupilli parklast, kust sõitsime välja reede pärastlõunal. Mõned aga tulid Rakverest. Rakverest. See koht ei pruugi olla nii tuntud kui Tallinn või Tartu, kuid sellel on oma olemus ja iseloom. Võib-olla on see väikelinna võlu või on see ehk lihtsalt see, et seal ei ole palju muud teha kui väljasõitu planeerida. Ta on nagu Tallinn, aga ilma igasuguse glamuurita. Jumal tänatud, meil polnudki vaja glamuuri, sest läksime matkama. Ainult Eestis, eks ole: "Mida sa teeksid, kui sul oleks reede vaba päev?" "Hmm, võibolla oleksin kodus, vaataksin Netflixi... Ei, tead mis, parem lähen metsa, kus kihulased ründavad nagu vihased hobused ja mets ei lõpe kunagi. Kõlab suurepäraselt!" Ühesõnaga, meid ootas mets, mis oli täis loodust, ilu ja elu.

Meie esimene sihtkoht oli Endla järv. Just seal, kus puude vahel kajab kõige tugevamini sääskede sumin, saime me aru, miks me olime matkale tulnud. See on nagu omamoodi vastupanu test, mis paneb proovile võime taluda looduse väikesemaid nuhtlusi. Aga tõmbasime sääsemürki endale peale. Kui Chanel No.5 on klassikaline lõhn, mis meenutab prantsuse elegantsi, siis sääsemürk on Eesti versioon sellest. See on lõhn, mis on sama tuttav kui metsmaasika või mustika aroom, ainult et see ei ole mõeldud publiku juurdemeelitamiseks vaid äraajamiseks.

Jõudsime läbi metsa ja muda lõpuks Endla metsamajja, mille ees ootas meid suur ja soe Endla järv - nii soe, et võis tekkida kiusatus selles suppi keeta. 

Õhtusöök oli meie jaoks täielik dieet - lõkke- ja grillita, sest need olid kehtiva tuleohu tõttu sama teretulnud kui herilased piknikukorvis. Sellest hoolimata oli toitu rohkem kui piisavalt, isegi kui meid oleks olnud sama palju kui sääski metsas. Kiidusõnad lähevad siinkohal Kai'le, Erkkile ja Minnile - teie toiduvalmistamise kunst on väärt Michelin-tärni!

Ando, üks üldse tore tüüp, viis meid kell 23 metsa tagasi, kus me otsisime sõnajalaõisi ja jaaniussikesi - ja muidugi ka matkamist, sest mis metsamatk see oleks ilma matkamiseta! Kesköömarss majast vaatetornini oli kokku 8 km, mis võrdub umbes 13 000 sammuga - tundus, et olime rohkem kui täitnud oma igapäevase sammude eesmärgi! Leidsime tee peal viis sõnajalaõit ja jaaniussikesi - nagu võit bingos! 

Hommikune äratus tuli enne kukke ja koitu, et jõuaksime teha kõik asjad - süüa, ujuda, hambaid pesta, telgid kokku pakkida ja metsast välja minna. See oli täpselt nagu mõne täiskasvanu elu - ainult rohkem putukaid ja vähem kohvi. Siis oli aeg asuda teele Laaksaarde, kus meid ootas praam.

Meie rõõmus kamp jõudis Laaksaarde just õigel ajal, keskpäeval, nagu oleksime olnud hipsterite bänd, kes lihtsalt ei suuda olla moes hilja. Olime läbinud sadakond kilomeetrit, sõites läbi Eesti erinevate paikade ja nautides teeäärset vaadet nagu läbi postkaardi. Aga nagu iga hea komöödiafilm, ei oleks see lõbus olnud, kui oleksime kõik tervelt ja tõrgeteta jõudnud kohale. Osad meist olid kuidagi kaduma läinud - äkki nad leidsid metsast hobuse või liitusid karudega - ja mõned uued näod olid jälle meiega liitunud, nagu oleksime värvanud matkajaid oma komöödiatruppi. Praam oli oma nime väärt, kündes veekogu ja peletades kohalikke kalu - arvatavasti - ning tõenäoliselt tõi ta saarerahvale värskeid ajalehti või äkki kohaliku krimiromaani uusimaid peatükke.

Renditud öömaja oli nagu kaasaegne kindlus - kõik uksed suletud ja “zero” infot olukorrast. Üritasime kokkulepitud telefoninumbrile helistada, kuid vastust polnud rohkem kui kõrbes vihma. Siis astus lavale tõeline kohaliku poe kangelane - üks tartlane, kellel olid rohkem tätoveeringuid kui Jack Sparrow'l. Ta suutis ühendust saada kellegagi, kes teadis kedagi, kes teadis, kuidas saada maja võtit. Ja voila! Ei kulunud kaua, kui võti oli meie käes. Esimene pidulik sündmus oli, nagu iga hea telesaate finaal, suur supilõuna. Me kõik panustasime nii palju kui oskasime ja tulemus oli... hämmastav. Supp ja muu toit kadusid laualt kiiremini kui piletid kuumale popkontserdile.

Järgmine peatus oli Piirisaare lõunarand, mis oli justkui unustatud paradiis. Teel sinna oli nii palju metsmaasikaid, et oleksime võinud korjata piisavalt, et teha järgmiseks lõunaks maasikamoosi. See Lõunarand, oi-oi-oi, oli justkui Piirisaare enda Riviera - rannaliin, millest saare põhjaosa elanikud võisid ainult unistada. Kogu meie seltskond oli Peipsi järves, mis oli sama soe kui Endla järv, nii kaua, et oleksime võinud muutuda amfiibideks. Venemaa serv terendas vaid kolme kilomeetri kaugusel, muutes selle ranna eriti eksootiliseks. See oli nagu meie oma Monte Carlo - ainult et siin polnud kasiinot ega võidusõidurada. Kuid selle kompenseeris meie innukas matkamine; jah, matkamine oli meie uus must.

Nii hakkaski terve meie matkakamp Piirisaare suuremates asulates ringi liikuma, et end kohaliku eluga kurssi viia. Autoliiklus oli tihedam kui Tallinna tipptunnil, mis oli mõnevõrra ootamatu. Lisaks sai näha kohalikke sportlasi intensiivselt treenimas, mis mõjus inspireerivalt. Külastatud vaatamisväärsuste hulka kuulusid kohalik päästekomando garaaž, mis nägi välja nagu mini-Tallinna lennujaam; vallavalitsus, mis meenutas pisut pisikest Toompea lossi; vanausuliste muuseum, kus oli rohkem ajalugu kui mõnes gümnaasiumi ajalooõpikus; kaks väga hoolitsetud surnuaeda, mis olid sama ilusad kui mõned aedniku näitusel nähtud aiad; hostel, mis võinuks konkureerida mõne Airbnb parema majutusega; kohalik kaubanduskeskus või pigem selle juht, kes oli sama kuulus kui Arnold Rüütel; uskumatult kõrged sibulapeenrad; mitu uhiuut traktorit, mis nägid välja nagu Ferrari maasturid. 

Ja loomulikult ka sadam, kus kees elu sama aktiivselt kui Reidi tee rannapromenaadil suvel. Sadamamaja, kust oli võimalik osta mälestusesemeid, oli sama äge kui mõni muuseumipood; lisaks sellele oli poe kõrval võimalust teha National Geographicu stiilis pilte.

Pärast eksootilist matka tormasime otsejoones tagasi meie puhkepaika ning aega raiskamata - või vähemalt meie versiooni ajast ilma raiskamata - süüdati grill. Veel enne, kui keegi isegi sai öelda "Kas keegi tahab kastet?", olid piduroad laual ja veinid avatud. See oli justkui meie enda versioon filmist "Kiired ja vihased" - ainult ilma autosõitudeta ja rohkema veini- ja lihaga. Ja loomulikult, nagu kaks ja kaks on neli, pärast sööki läks saun taas kuumaks. Kõik, kes ei kartnud eelmise õhtu koopiamasinat, liikusid kiiresti sauna, nautides kuumust ja heade sõprade seltskonda. Kui öö Piirisaarel lõpuks kätte jõudis, selgus, kellele anti luksuslik voodi ja kellele anti telk, millest enamus polnud täiesti loodis. Öösel toimus veel palju põnevaid asju - kes võiks unustada linnud, kes kogu öö meie une rikkusid? Kuid nagu Piirisaare eakas vanasõna ütleb, "Mis Piirisaares juhtub, see Piirisaarel ka jääb."

Hommikul, nagu tõelised gastronoomid, tegime hommikusöögi, kui köögis hõljusid mõnusad lõhnad. Praami ei saanud oodata, sest see oli juba ööseks sadamasse jäänud, nii et meie matkasellid pidid kiiresti kohad valima. Lõppude lõpuks, Piirisaar on suvel nii populaarne, et kui oleksime oodanud, oleksime kindlasti või tõenäoliselt kaotanud parimad vaate- ja istekohad praamil. Keegi meist poleks seda tahtnud! Tagasisõidul purustasime lausa saarelt mandrile sõidu kiirusrekordi, jõudes sihtkohta peaaegu 10 minutit kiiremini. See oli tõeliselt kapteni meistriteos - kes võiks ignoreerida sellist võrratut sooritust? Aplaus talle!

Kuna matkajate matka- ja seiklusiha oli endiselt kõrge, leidsid mõned meie väsimatutest matkajatest end peagi Saadjärve tagumisest nurgast, kindla plaaniga hüpata otse järve. Kuid vihma hakkas alla kallama nagu kohvi valav barista, mis veidi summutas kogu ujumisentusiasmi. Ja et ka kõhtude korisemine andis märku lõunasöögiajast, leidsime end peagi Jääaja keskusest, hoopis järve teisest otsast. See oligi matka viimane sündmus enne viimaste matkaliste koduteele asumist ja pea kolm päeva kestnud matkaseiklus oli lõppemas.

Võin teile ainult kinnitada, et need olid aasta kõige mälestusväärsemad päevad - meie matkagrupp oli lihtsalt uskumatult vinge. Suured tänud Allenile, kes oli nagu orkestri dirigent, organiseerides kõike pealaest jalatallani, ja Andole, kes osutas nõu nagu elutark yoda ning oli toeks iga sammu juures. Ja lõpuks, kuid kindlasti mitte vähem olulisena, suured kummardused kõigile matkasellidele, kes aitasid meil nii suurepäraselt toime tulla.
 
Muljetas: Marti
Matka fotod:https://www.flickr.com/photos/jcitoompea/albums/72177720309383634