Lõpuks saime sihiku õigeks pärast mitme päevast kaalumist, et kas matka päeval sajab vihma või mitte ja kogunesime summa summarum Neeruti järvede veerel. Kui veidi tibutab, siis sellest me väga välja ei tee ja nii ka seekord. Matka krooniks oli tugev veolooma mõõtu koer Kiki, kes oli häbelik, aga eneseteadlik ja kui minema sai, oli tal jõudu inimest järgi lohistada.
Rada käis üles-alla ja meil kõigil olid hõlmad valla kui jõudsime alla kus anemoonid särasid kui halla - nii võiks kirjeldada Neeruti osa matkast.
Kuna alustasime matka plaanitust hiljem, plaanisime Pariisist pöörata Lasila peale. Ando proovis teha meile ka äraeksitamise mängu, aga kuna oleme juba kogenud matkajad ja meil oli orientiir paigas, siis see kahjuks ei õnnestunud. Isegi ümberkalibreerimisega läksime läbi karjääri ja põldude ääri mööda Lasilani, ilma et oleksime ära eksinud 😊
Lasilast sõitsime Porkunisse, kus sihtisime otse mõisa südamesse. Ei hakka mõisa ja selle parki kirjeldama, kuna pildid räägivad palju ilmekamalt sellest kui kaunis sealne ansambel on, vaatamata nõukogude võimu laastavatele aastatele. Väisasime ka kohalikku paemuuseumi, mis asus vanas linnuse tornis. Ülalt oli hea vaade ümbrusele, kuid pildid räägivad siiski sügavamat keelt sellest mis meile avanes.
Lõpuks külastasime kohalikku imet - kohvikut
Kulles, mis oma väljanägemiselt meenutas Pätsu-Vaino aegset asutust, kus aeg
oli seisma jäänud. Maksta sai siiski eurodes mitte rublades või kroonides.
Viimane piknik peetud ja koju tagasi.
Muljetas Allen
Matka fotod:
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar