Spontaanne rattamatk Keilast Tallinna, 11.09.2022

Kõige tähtsam oli jõuda Keilasse. Lihtsaim viis oli pühap. hommikuse rongiga, siin oli aga trikk- nimelt Keilani sõitsid Paldiski ja Turba rongid haakes koos. Arvutist pileti ostes sai valida- kummale rongile pileti soovid, mobiililt ostes sellist valikut aga tähele ei pandud ja nii olid osad meist ostnud pileti valele rongile. Kuna lõppjaam klappis, siis piirdus kontrolör seekord vaid kerge noomitusega :-)

Seekordsel matkal oli meiega liitunud JCI Toompea PRES 2004- Kaido Irval. Tere tulemast tagasi!

Rongis sai kinnitust fakt, et Keila puidust jaamahoone on ehitatud "Balti raudtee IV klassi jaama" tüüpprojekti järgi 1870 a., sarnaselt Paldiski, Aegviidu, Püssi jt. jaamadega. Paljud neist on nüüdseks hävinud, Keila oma on aga kenasti korda tehtud. Otse loomulikult oli meil vaja teha jaama juures pilti... kuna päike oli aga otse jaama kohal, siis jäi seekord pildile hoopis jaama ees olev kell.

Korra püüdis Marge meid meelitada burksi kioskisse kohupiimakorpe ostama, kuid mõeldes juba kaasapakitud "heale-paremale", laitsime selle mõtte maha ja asusime hoopis pedaale väntama.

Ukerdasime Keila linnast välja ja võtsime suua Paldiski maanteele. Tutermaa kandis pöörasime suurelt teelt ära, et mööda Kurna teed Vanamõisani jõuda. Nii lihtne see paraku polnud, sest tee lõppes eramaa sildiga. Kõrvaloleval ehitusel töötanud mehega juttu tehes selgus, et sellest eramaast saab läbi võsa ka ümber põigata. Mõeldud-tehtud! Rabistasime võpsikus ja seejärel mööda mõnusat "südsuve rohtnud teed". Siis kostus aga kiljatus... osutus, et me pole üksi ja ka rohu sees on elu- üks meis sõitis üle mao saba. Loodatavasti jäi roomaja siiski ellu ja jätkas oma teed.

Jõudsime Vanamõisa teele- siin oli päris mõnus puudealle kahel pool teed. Ninna tungis laudalõhn- ilmselt oli kõrvaloleviad põlde hiljuti väetatud :-)

Edasi kulges meie tee üle Vääna jõe, läbi Alliku ja Veskimöldre, kuni jõudsime Harku metsa. Siin läks tee algul üle kivide ja puujuurikate, mis tahtis suust hambaplommid lahti raputada. Lõpuks jõudsime terviserajani, see oli meie jaoks nagu lai magistraal. Tee kõrval turnimisriistu nähes, ei suutnud sportlashingega matkajad rahulikuks jääda- tarvis oli proovida, kes kõige rohkem "lõuga tõmbab". Jätame tulemused siinkohal meie endi teada :-)

Leidisme Rõngasjärve, kus tegime rannaliival hilissuvise pikniku. Päike võttis hästi ja poisikesed püüdsid kala ning pardid noolisid saiapalasid.

Kõht täis, sõitsime otse Nõmme kergliiklusteele, mis rajatud vanale raudteetammile. Siin oli mugav sõita- asfaltkate kuni Hiiuni ja sealt edasi kruusakas "vanakani". Nõmme suusasilla juures hakkas aga meie seltskond pudenema- osal meist oli siit "otsetee" koju. Vapramad jätkasid siiski teed. Sõitsime läbi Rahumäe, üle Pärnu- ja Viljandi maantee, kuni jõudsime Järve terviserajale. Veerenni tunneli abil saime Järvevana tee alt läbi ja siis olid juba Kristale tuttavad tänavad. Marta tänaval uudistasime Eesti vanimat monumenti: Vene-Liivi sõja Jeruusalemma mäe lahingus langenud Tallinna kodaniku ja suurkaupmehe Blasius Hogreve mälestuseks püstitatsud paekivist risti.  Aasta oli siis 1560.

Viimased mõned-sajad meetrid... möödusime A.Le Coq Arenast ja olimegi oma reisi alguses- Lilleküla jaamas. Siia jõudis meist ainult kaks :-)

Keilast Lillekülla tuli rattaga 35km.

Kaido sõitis Balti jaama Randverest ja tema distans tuli teistega võrreldes u. 30 km võrra pikem!

Oli vahva pühapäev!

Muljetas: Ando

Mtaka fotod: https://www.flickr.com/photos/jcitoompea/albums/72177720302051034