Matk Keibu- Dirhami, 27-28.08.2022

Laupäeva hommikune matka algus hilines ootamatult (9:00 => 10:00), aga tänu sellele ei pidanud asjade kokku panekuga rabistama ka osalised, kes veel veidi ajast maas olid. Seejärel autodega Tallinn => Keila => Peraküla.

Läbi Peraküla viiv autotee on vana tsaariaegne munakivitee, s.t. kiirustada seal ei saa, pigem nautida vaateid: kena külake. Perakülast algab muuhulgas oma pikkuse poolest kuulus Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkarada, kokku 820 km. Aga meil seekord nii suuri ambitsioone polnud, vaid esmane ülesanne oli  leida ööseks laagripaik.

Kohale jõudes selgus, et Allikajärve laagripaik oli juba ülerahvastatud (Allikajärvele viival munakivitee jupil tasub eriti ettevaatlik olla madalama põhjaga autodel). Veelgi rohkem rahvast oli lähedaloleval merereäärsel Peraküla telkimisalal: jäi mulje, et kõik kel vähegi võimalik, on tulnud suvest viimast võtma. Justnagu laulupidu, kommenteeris keegi meil naljaga pooleks. Uuejõe kahest lõkkeplatsist oli üks samuti ülerahvastatud. Teises seltskond, kellega juttu tehes selgus et nad õhtupoole lahkuvad. Vedas- lõpuks oli koht olemas! Garanteerimaks, et ka matkalt tagasi jõudes on see plats endiselt vaba (või vähemalt meile piisavalt ruumi), panime telgid kohe püsti.

Seejärel oligi aeg matka alguspunkti sõita. Kuna algusaeg läks plaanitust üle,  siis alustasime veidi lähemalt- Lepaaugu juurest. Raja algus viis läbi metsariba otse ilusa liivaga mereranda ja et oli päris palav juba- siis loomulikult ujuma. Vesi oli oodatust jahedam, aga karastav ja äärmiselt selge. Lisaks ujus vees hulgim millimallikaid ehk meduuse.

Samuti tegime rannas väikese pikniku. Ando tõi välja vahuveini: selgus et tal oli hiljuti sünnipäev 😊

Sai järgi proovitud, et kui fooliummatil päikest võtta, siis ei peagi teist külge keerama, tänu selle päikest peegeldavatele omadustele. (Mõistetaval põhjusel me sellest pilti ei teinud :-)

Edasi läks matk veidi aega mööda mereranda, peale seda keerasime metsarajale. Raja kõrvalt saime noppida mustikaid, samuti olid valmimas pohlad. 

Rajal leidus ka naljakavõitu silte:

Mõnus jalutuskäik, aga et tuulevaikus, siis palavavõitu. Mõne aja pärast jõudsime mere äärde tagasi, kus sai ennast vees jahutatud. Mööda randa edasi minnes otsisime jõesuuet, et jõe serva mööda laagriplatsile jõuda. See jõesuue on kusjuures n.ö. rändav, st tuule ja lainete toimel nihkub sinna-tänna ja aeg-ajalt ummistab liiv selle üldse ära. Tajutav jõesäng oli täiesti  olemas, kuiv küll hetkel.

 

Laagripaika tagasi jõudes oli ennelõunane seltskond lahkunud, aga nende asemel oli telkimas lastega pere ja lisaks veel üks seltskond grillimas. Mis seal ikka, kõik viisakad inimesed, küll saame hakkama. Tegime lihtsalt aega parajaks. Grillijad toimetasid vaikselt omaette ja ühel hetkel olid nad läinud. Noorpere sai ka supi soojendatud, seejärel pääsesime meie grillile löögile.

Õhtul liitus meie matkaseltskonnaga ka Krista, saabudes otse eelmiselt ürituselt Lõuna-Eestist. Jätkusid vahuveini pokaalid, jää eest olid külmutatud maasikad ja kirsid (need viimased olid peale ülessulamist ühtlasi heaks lisandiks grillisaadustele ja ka hommikupudrule ;)

Söödud-joodud, nautisime sumedat suveõhtut. Kui YouTube-s soovikontsert algas, siis läks kohe ka tantsuks: esialgu grilliplatsil, aga üsna varsti sai kolitud kõrvalolevale vaateplatvormile. See küll kergelt kõikus hoogsamate tantsusammude ajal, aga pidas meie peo ilusti vastu.

Öö oli kottpime, aga öötaevas oli tähti täis, keskel siras eredam Linnutee ja kusagil väga kaugel sähvisid (põua)välgud, omamoodi müstiline vaatepilt.  

Lisame siia veel mõned tsitaadid lõppenud päevast: "Oo ülev hetk, sa viibi veel..." ja "Koostoimes naiseliku sädelusega võib lausa kosmilist sära tajuda..." Seega oli tõesti eriline ja vahva päev! 

Hommik algas tatrapudru ja kohviga. Seejärel asjad kokku ja osa seltskonnast autosid lõpp-punkti viima, ülejäänud astusid läbi metsa randa neid järele ootama. Rannaäärne mets on huvitav: liivane, kõverad männid ja hele samblik.

Rannas taaskord karastav suplus (juba hakkas harjuma) ja siis jätkumatk Dirhami suunas: esialgu mööda liivaranda.

Seejärel natuke asfalti ja saime jälle metsarajale. Keset metsa laius kummaline kraater, mis lähemal vaatlusel sai tunnistatud kunagiseks militaar-rajatiseks. Ühtlasi oli metsa kerkinud palju minisuvilaid. Tee kõrval paistsid valguskaabli tähispostid, nii et internetiga neil probleemi pole ilmselt. Kuna metsas ametlikke piknikukohti ei olnud, siis olude sunnil kasutasime ühe hetkelt tühjalt seisva suvila juures olevat katusealust (koritasime enda järelt ilusti ära, nii et loodetavasti omanik ei pahanda). 

Dirhami sadama lähedal metsast välja jõudes tuli Zahharil meelde, et ta unustas piknikupaika enda prillid- ta sai siis veidi edasi-tagasi kõndida, ülejäänud tegid sadamas ja sealses rannas aega parajaks.

Sadam oli ühtlasi ka meie seekordse matka lõpp-punkt. Sadamas asuvas popis kalarestoranis said ära proovitud vähid: põnev ja maitsev, aga tugevat kõhutäit ei maksa neist loota.

Ja siis oligi aeg tagas Talinna poole sõitma asuda. Enne Talllinna sai tehtud peatus veel ka hubases Nõva kohvikus.

Kokkuvõtteks seekord suht kerge matk, kilomeetreid kogunes veidi üle 20. Aga saime nautida ilusat ilma ja seltskond oli vahva, ühesõnaga oli megatore nädalavahetus.

 

Muljetas: Hanno

Matka fotod: https://www.flickr.com/photos/jcitoompea/albums/72177720301702920