Erakordne retk Pakri saartele, 13-14.08.22

 Seekordne JCI Toompea matk oli kahepäevane ja sihtkohaks Pakri saared Paldiski külje all. Minu hinnangul oli tegemist elu ühe põnevama matkaga mitmel eri põhjusel, millest täpsemalt allpool. Matkakaaslane Ando kirjeldas seekordset rännakut kui romantilist kulgemist, kus aeg kulges omas rütmis.

Pakri saared on mitmel viisil üks Põhja-Eesti erilisemaid saari, mis asub küll Tallinnast ca 50 km kaugusel, kuid millel valitseb nii looduslikult, ajalooliselt kui ka emotsionaalselt täiesti teistsugune õhkkond. Pakri saared olid alates NSVL poolt Eesti vägivaldsest okupeerimisest kohalikele suletud ja saared muudeti Nõukogude Liidu sõjaväebaasiks ning Varssavi pakti maade lennuvägede õppepommitamise polügooniks. Just seetõttu on saar täis pommikraatreid, pommikildusid, aga ka mahajäetud külade varemeid, kauneid kiviaedasid jm mineviku meenutusi kunagi saarel pulbitsenud elust. Minu jaoks tähistab see saar aga ka vastuoluliste tunnete pinnalt ühest küljest seda, et kurjuse impeerium on surnud ja kunagi suletud saartel võib kõikjal vabalt liikuda, kuid teisalt tuletavad need kaks saart meelde, et need samad pommitajad ja hävitajad, mis kunagi tegid siia õppelende, teostavad täna agressiooni Ukraina vastu. Nimelt on VF lennukipark pärit peamiselt NSVL ajast, mistõttu on loogiline, et ka siin lennanud lennukeid kasutatakse Ukraina vastu. Loodan, et need on nüüdseks alla lastud, igas mõttes.

Reisi Pakrile teeb eriliseks see, et reis algab Paldiski Lõunasadamast, kus astusime vanast lootsist ümberehitatud reisilaevale ja 30 minutit kestnud vaikne põksumine viiski meie suurepärase seltskonna Väike-Pakrile (mis on territooriumi poolest suurem kui Suur-Pakri). 

Laeval andis reisi korraldanud kohalik mees meile juhiseid, kus on kõige paremad kohad saartel, rääkis kohapeal elavatest veistest - Väike-Pakri on naistele, seal elavad lehmad, ja Suur-Pakri on meestele, seal elavad pullid (sellest veel allpool). Igatahes tahtis mees meid natuke hirmutada - veel ei saanud me aru, millesse ennast segame.

Saarel sildusime tavalisse kiviklibusse mereranda ja ronisime oma matkakottidega redelit ja spontaanset silda pidi maale.

Kohe esimestel sammudel vaatab vastu saarte lummav ilu. Siinne loodus ja keskkond on oluliselt teistsugune kui mujal Põhja-Eestis. Nagi tagasikäik ajaloo stoppkaadrisse, vaid nõukogude võim on vahepeal inimasustust laastamas käinud.

Väike- ja Suur Pakrit ühendav tamm- kui sild kahe erineva maailma vahel, lehmade ja pullide vahel. Kui oled piisavalt tähelepanelik, siis avaneb värav ja ei pea üle aia ronima. (Üks seltskond enne meid arvas, et aiast tuleb üle ronida, kui samas sai aia lihtsa liigutusega lahti teha. Vot selliseid inimesi leidub 😊 )

Seega jõudsime ilma vahejuhtumiteta Suur-Pakrile. Erinevalt lehmadest näitavad suured pullid ennast koheselt, kuid peagi selgub, et tegemist on suurte ja üpris araloomuliste elukatega. Kui lähemale minna, pistavad kohe jooksu. Internetist võib leida info, et tegemist on šoti mägiveistega, kes hoiavad saare korras ja tänu kellele on saartel rohi enamjaolt niidetud, mis oluliselt lihtsustab matkajate liikumist.

Jätsime seljakotid laagripaika ja liikusime “matkajuhi” juhtimisel saare lõunaosa poole. Tee peale jäid lummavalt ilusad vaated, mis on pikki aastakümneid olnud inimasustusest puutumata, kui mitte arvestada okupatsioonivägede pommitamisi. Mere ääres leidsime veel teisigi matkajad, kes laenasid meile pildistamiseks oma koera. 

Ando mõtiskleb: „Tänu väga hõredale inimasustusele tundusid saared justkui osa looduskaitsealast, kus inimesetele asja pole.“

Vahepeal jääb teele kõigile avatud kalurionn, kus saaks askeetlikult, kuid närvikõditavalt puhata ja spartalikult ööbida. Täiesti teistmoodi kogemus kindlasti. 

 

Ando soovis meile Suur-Pakril näidata kohalikku vaatamisväärsust ja märgib, et Googli satellitvaates silamtorkanud külatänavad puualledega ostutusid tegelikkuses läbimatuteks võsastikeks ja suured heinamaad hoopis “kiirteedeks” tänu niidetud heinale. 

Suur-Pakri lõunaosas on rootslaste poolt taastatud kirik ja vana kalmistu ning ülimalt uhke (võrreldes sellega, kus see asub) WC, ilmselt ka rootslaste rajatud ja hooldatud. Mina mäletasin, et WC ukse avades hakkas mängima rootsi muusika, tuled läksid põlema jne, kuid keegi teine seda elamust ei kinnitanud. Ilmselt ajasin midagi segamini 😊

Õhtul matkasime Suur-Pakri põhjaosas, mis oli järjekindlalt täis pommikraatreid, laevavrakke, mida kasutati pommitamise sihtmärkidena ja muud kola. Ando jätkab: “Pakri põhjarannikult avastasime kiviklibust puulaevade vrakid: purjelaevade tugevad kaared koos plangutusest väljaturritavate roostes poltidega ja vineerist miinitraalerite karkassid. Õhtupäike värvis need kõik oranziks ja tõi välja puidule iseloomuliku struktuuri.“ 

Nüüd aga läheb põnevaks. Ööbisime Suur-Pakri kirdeosas pullide territooriumil. Pimeduse saabudes hakkas pullide möirgamine pihta, nagu Aafrika savanni oleks saabunud, ainult, et pullide hääled kõlasid justkui põõsa tagant. Proovisime ühte pullide seltskonda meie laagriplatsi lähedusest ära ajada, kaks panid kohe jooksma, kuid üks loom jäi meile otsa jõllitama ja ei lahkunud isegi siis kui vibutasime tuletukkide, taskulampidega ja tegime kõvemat häält. See loom lahkus alles siis kui taganesime sutsu ja andsime talle väärika võimaluse eemaldumiseks. Ju ta kartis karja juurde tagasi minna ja näidata seeläbi oma nõrkust. Tegelikult aga lahendasid pullid omavahelisi jõukatsumusi, ehk siis kes on kõvem mees. See nägi välja sedasi, et kaks pulli seisid näod vastakutti, nii meetri kaugusel, vahtisid teineteisele otsa ja jõurasid, ja jõurasid päris pikalt, minu arust terve öö.

Järgmise päeva ilm oli samuti kuum, ligi +30. Peale hommikurutiine ja laagriplatsi koristamist liikusime Väike-Pakrile, kus valitsesid lehmad. Käisime läbi saare põhjaosa, mis asub paese panga peal ja millelt avanevad imeilusad vaated Läänemerele ning Paldiskile. Siin asus hulganisti erinevaid militaarobjekte - vaatetorne, maa aluseid käike, tule juhtimistorn jne. Lõpuks jõudsime ilma vahejuhtumiteta välja Väikekülasse ehk Lillby'sse, mille sadamast peetakse ühendust mandriga. Siin oli telk, kus asus üks saare väheseid külmkappe (saarel elektriühendus mandriga puudub), sai külma Coca-Colat, õlut, vett jms. Mõnus vaheldus palavale päevale.

Matka lõpetasime Väikekülast lõunasse liikudes, jõudes välja kabelini ja sealt edasi Väike-Pakri lõunaosasse, kus sai mõnusalt ujuda. Mujal saartel oli tuul randa uhtunud sinivetikad, mistõttu ei riskinud me mujal ujuda.

Lõpetasime oma Pakri odysseia kivisel rannal tagasisõitu oodates ning jõudsime lõpuks väsinuna, aga rõõmsatena pühapäeva õhtupoolikul Paldiski Lõunasadamasse. Igati väärikas kogemus oli ja matkakaaslased olid ka seda matka väärt.

Muljetas: Allen

Matka fotod: https://www.flickr.com/photos/jcitoompea/albums/72177720301416459