Aprillikuu kümnendal päeval liitusin Ando kutsel JCI Toompea koja rahvaga, et minna uudistama Padise, Vasalemma ja Rummu järve ümbrust. Olen Padisel ja Vasalemmas varemgi kolanud, aga seekord oli Suur Matkajuht plaaninud meid viia ka Rummu järve kallastele ja see piirkond oli minu jaoks tundmatu. Süda põksus ja sees oli magus ärevus, kui startisime Merimetsa Selveri eest. Vaatamata sombusele ilmale jõudsime taevatähtede abiga kenasti Padisele. Padise kloostri varemete varjust alustasime oma voyage´i. Matkakaaslaste varustusest ja riietusest lugesin välja, et tegemist oli õigesti indoktrineeritud vanade matkakaladega.
Adrenaliinilaksu nimel valisime loomulikult järvekalda. Või noh, meiesugustel ärakodustatud matkasellidel ei tulnud mõttessegi Ando otsuseid kahtluse alla seada 😊 Taamal ca 400m kaugusel järve kaldal rullus meie silme ees lahti aga päeva esimene müsteerium: kiviaiale nõjatus värskelt valminud redel, mis aitas uitajat karjääriterritooriumilt välja. Kes selle sinna pani? Miks pani? Kas meid valvatakse? Lubasin Erikul ja meie kaunitel daamidel esimesena üle aia ronida. Piinlik lugu, kui oleksin esimesena üle ronides oma kehakaalu tõttu redelipulgad pilbasteks astunud.
Teisel pool aeda leidsime kauni koha, kus keha kinnitada ja vaibal päikest võtta. Marge oli võtnud kaasa moosi ja pannkooke, Ando aga oli teinud porgandipirukaid. Tankisime end suure isuga täis nagu poleks homset ja jätkasime teekonda.
Olime vist kõik juba suutnud mõtteis mõelda end Kallaste talu saunalavale. Pean tunnistama, et järvekaldal matkamine sarnanes dzhunglirägastikus seiklemisega. Mind üllatas JCI Toompea matkaklubiliste meelekindlus sellel raskel tehnilisel rajal. Keegi alla ei andnud. Ei andnud alla ka siis, kui selgus, et meie matkarada lookles läbi kevadise sulavee. Ahjaa, matkapundi dendroloogiaosakonna liikmed avastasid teekonnal uue puuliigi: betoonpuu. Tegemist oli üksikisendiga, millel vaatlejate hinnangul olid metsakahjustused. Kuuldavasti on nad valmistamas ette artiklit eelretsenseeritavasse teadusajakirja. Soovime neile selleks jõudu!
Suur Matkajuht seadistas töökorda oma sisemise kompassi ja juhatas meid lõpuks metsast välja teele. Saime kõik võimaluse üle kraavi hüpata. Tegime seda sellise elegantsiga, et isegi Erki Nool oleks olnud kade.
Peale spordielamusi oli minul küll igal juhul black out. Mäletan järgmisena, et istusime Kallastel ja nautisime 2012 (sic) aasta Chardonnay´d ning õnnitlesime Zahharit.
Ja seejärel saabus päeva kulminatsioon: Saun! Saun! Saun! Istudes laval ning pildudes vastastikku üksteise suunas komplimente kuulsime järsku väljast meeldivat naishäält küsimas: “Mul on külm! Kas võin teiega liituda?” Kõik meesterahvad vastasid (mõttes loomulikult) automaatselt: “Muidugi võid!”. Ent kuna ukse taga polnud kedagi, siis tabas meid kahtlus, et äkki on tegemist kollektiivse meelepettega. Seekord siiski ei olnud. Meiega liitus neiu Säde (liitnime teist poolt ei mäleta enam). Mis seejärel edasi sündis, sellest üks õige härrasmees ei räägi ja saagu arutelude aineks järgmistel matkadel :-)
Suur tänu Üllele sauna eest! See oli viimaste matkade parim saun!
Muljetas: Alo
Matka fotod: https://www.flickr.com/photos/jcitoompea/albums/72177720298012084
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar