Matk Kõverjärvelt Viitnale, 14.02.2021

See lubas tulla üks imeline pühapäev. Miks? Sest plaanis oli teha järjekordne matk Toompea kojaga.

Kõik algas suurepäraselt – õigeaegne start Tallinnast; imeline talve ilm, mis piisavalt külm, et saaks nautida karget Eestimaa loodust ja õhtuks broneeritud sauna.

Kui me jõudsime oma stardipositsioonile Kõverjärvel, võtsime suuna matkarajale. Jaanuaris me juba käisime  Kõverjärvel, kuid seekord oli plaanis liikuda teises suunas – Viitnale.

Nagu ka eelmine kord, suutsime mööda minna selgesti ja „hästi märgistatud" raja algusest. Kuid peale tehnikaimede kasutuselevõttu leidsime õige raja üles. Seda müstilist tehnikaime läks matka ajal vaja veel mitu korda.

Matkajaid oli kokku 8 tubli inimest ja 2 "laiska" koera. Miks laiska? Aga selle pärast, et nad ei viitsinud kedagi kelgu peal vedada :-) Põhjus võis olla ka selles, et lumi oli liiga sügav (inimesele põlvini, koertele rinnuni), kuid selle üle me väga ei arutlenud.

Umbes pool rajast oli nii ilusti lumega kaetud, et nii mõnigi kord oli mõistatamist, et kus see matkarada peaks nüüd olema. Raja keskel liikusime ka kellegi suusaraja jälgedes – nii meeldiv on teada, et me ei ole ainukesed hullud, kes käivad tundmatutel radadel ja otsivad endale seiklusi.

Nagu öeldud, ilm oli imeline - kohati paistis ka päikest. Pakane oli paras aga meid see ei hirmutanud, sest me kõik olime vastavalt ilmale riides ja sumbates sügavas lumes saime nii palju sooja, et selle soojaga oleks võinud terve sauna ära kütta.

Huvitav oli see, et matka ajal ei laulnud ükski lind – metsas valitses täielik vaikus, ainult meie sammud olid kuulda. Kõik linnud olid vist linna kolinud, seal pidi soojem olema.

Matkarada mõõdus ka ühest imepärasest allikast, mis sellise pakasega ei olnud ära külmunud. See, kes soovis, sai seal oma janu kustutada ja võluveega silmi pesta...pidi andma nägemise nagu kotkal :-)

Plaanitud oli, et lõunapikniku teeme rajale jääva jõe ääres. Kui me jõeni jõudsime, siis meid ootas väga omapärane vaade – kitsas rippsild, millel oli kõndimiseks 2 lauajupi laiune rada. Kui terve matkaraja vedasid koerad tühja kelku, siis nüüd tuli kelgule istuda koertel, sest koerad paaniliselt kartsid silda. Kuna koerad ei tahtnud kuidagi kelgu peal püsida ja tahtsid üle jää minna, siis tuli neid üle vedamisel kelgupeal kinni hoida. Jõe ületus õnnestus meil nii, et üks istus kelgul ja hoidis koera kinni ja teine lükkas kelku üle kitsa silla. Õnneks teist koera ei pidanud kelguga üle tooma, ta trügis ise.

 

Kõik läks õnneks – koerad ja inimesed said üle jõe. Ja piknik või alata. Saladuskatte all võib öelda, et pikniku tipphetk oli Ando viineripirukad, jõhvikakisselliga.

Aga nagu matkale kohane, lõppeb iga matk korraliku saunaga – nii ka seekord. Ei teagi, mis oli parem kas matk või saun. Eks see ole iga osavõtja enda otsustada!

Ja mis saab kokkuvõtteks öelda… Päev oli tõesti imeline!

Muljetas: Zahhar

Matka fotod: https://www.flickr.com/photos/jcitoompea/albums/72157718298000676