Ühesõnaga: sai tehtud rattamatk Paldiski ümbruses. Ja miks mitte- esiteks on sinna väga hea rongiühendus ja teiseks, kaua sa ikka ainult kodu lähiümbruses sõidad, vahel tahaks vaheldust ka. Et Tallinn-Klooga-Paldiski suund on vähemalt nädalavahetustel popp, näitas rongis rattakohtade puudus, aga saime hakkama.
Paldiski- see võib nii mõnelegi kõlada vanast ajast veidi kahtlase kohana võibolla. Kaugel sellest, tänapäeval on tegu täiesti kaasaegse linnakesega: poed ja kohvikud olemas, puhas, hiljaaegu ilus keskväljak ka valminud. Ok, kohati on suured kinnised sadama-alad ja kaubaplatsid kilomeetrite kaupa, aga nende vahele pole vaja kondama minna, selle asemel leiab hoopis huvitavamaid kohti.
Paldiski põhivaatamisväärsus on Pakri poolsaar ja selle kõrge pankrannik. Jalgsi seda avastades on mõistlik kohe linna ääres võimalikult läänepoolsesse (merepoolsesse) serva hoida. Rattaga ei pruugi seal nii lihtne olla- tegime põike Peetri kindluse juurde, kus võimsad trepilaadsed astangud ja alla sõita raske. Jala saab igalt poolt läbi ja väga ilusad vaated avanevad, aga rada läheb kohati väga lähedal panga servale- st.. kõrgust ei tohi karta.
Poolsaare tipus (sinna jõuab jala mööda panga serva või siis rattaga, kuid meie eelistasime seekord mööda asfaltit) on vägev majakas, kuhu ka peale pileti lunastamist üles tippu ronida lubati. Päris hea trenn, aga see-eest milline suurepärane vaade sealt ülevalt!
Poolsaare idapoolne serv erineb omajagu läänepoolsest: enamuses männimets, suht madal, saab ka ranna äärde, panga-astang on seal rannast veidi eemal metsas sees. Enamuses on rand suht kivine, aga seal on ka üks väga hea ilus liivane rand (Leetse), kus sai ujumas käidud- mõnus jahutus.
Liikusime piki madalat rannaäärt edasi ja esimene eksimine/tupik: üllatuslikult lõppes rada ära ja asendus kõrge pangaga. Põhimõtteliselt liivas panga-aluste rahnude vahel jala oleks vast läbi saanud, ratastega ei. Mis seal ikka, tagasi otsima esimest rada, mis üles pangale viiks. Üleval panga peal jälle väga võimsad vaated.
Edasi Vana-Tallinna maantee Kloogale, kus leidsime järgmise tupiku Aida AÜ-s… ühesõnaga, ei maksa sisse sõita kinnistele suvilate/aiandusühistute aladele, kus on automaatselt sulguvad väravad. Isegi kui need juhuslikult parajasti lahti on, hetk hiljem ei pruugi see nii enam olla. Sealt lõpuks pääsenud, edasi läbi metsa ja siis juba Klooga järve rand kus väga palju rahvast. Ujuma, natuke jahutust jälle.
Viimane etapp: Klooga-Lehola-Keila, enamuses rahulik külavahetee, talud ja põllud.
Ja siis oligi aeg rongiga tagasi linna sõita.
Kokku rattaga ca 43 km + lisaks Tallinnas rongi peale ja tagasi, kuidas kellel.
PS: Kogemus, rattaga pikemalt sõites seljakott (eriti kui see suht raske on) ei ole hea mõte. Väsitab õlad ära ikka päris karmilt. Pakiraamikott on hea asi, aga selle juures tuleb kindlasti vaadata, et saaks paigutatud nii, et sõites kannad sinna vastu käima ei hakkaks. Vastasel juhul ka kaugele ei sõida. Pakiraamikorv: ilmselt ka suht hea lahendus.
Muljetas: Hanno
Matka fotod: https://www.flickr.com/photos/jcitoompea/albums/72157715437738232
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar