Minu nimi on Steven ja käisin koos Toompea kojaga Juminda poolsaarel Majakivi-Pikanõmme matkarajal.
Kogunemine sai alguse Tallinnast Sikupilli keskuse parklast, kus mul oli esimene proovikivi – üles leida inimesed, keda ma varem näinud ei olnud. Meenus, et Uku oli siiski persoon, keda ma teadsin, ja tõmbasin kõne peale – ei vastatud. Hakkasin siis parklas ringi tiirutama ja siis ma Uku ära tundsin ning olin selleks korraks päästetud. Panime osa autosid jalust ära ja asusime siis metsa poole teele. Sattusin autosse kahe toreda naisega ja tegin esimesed tutvused. Viimased kilomeetrid enne matkarajale jõudmist läbisime teise katsumuse, kus tuli rinda pista kõvera hobuserajaga, kuhu oli asfalt peale valatud. Süda läks pahaks.
Lõpuks jõudsime siis kaua oodatud metsarajakese parklasse. Kohtusin seal ülejäänud seltskonnaga ja kui käed surutud said ja keha kergemaks tehtud, asusime teele.
Kohe alguses nägime jurakat kivi, mis tundus nagu vaatamisväärsus, aga hiljem leidsime veel suurema kivi, kuhu sai trepist peale ronida, ja see vaade oli võimas!
Rada iseenesest oli mõnus, natuke kohati libe, täiesti sobilik esimeseks korraks linnapoisile.
Siis avastasime veel parema vaate vaatetornis, kus me ka keha kinnitasime.
Laud oli kaetud rikkalikult ja pirukad imemaitsvad!
Tundus kuidagi liiga ilus ja lihtne see matk, aga peale tornist lahkumist algasid raskemad kilomeetrid koos söödud pirukatega ja üles-alla tammumisega. Sain veel palju lobisetud, kuniks nähtavale ilmusid taas tuttavad kivid ja parklas me olimegi lõpuks.
Sealt edasi kupatati meid sauna ja tiiki – see oli kosutav ja väsitav korraga. Siis algas kojusõit ja parim uni oli garanteeritud!
Muljetas: Steven
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar