Ilusal pühapäevahommikul sai siis Tallinnast teele asutud, teadmata täpselt kuhu minek on :-) Eks saaks ju ise ka enne uurida, aga teades matka korraldajaid ei näinud ma muretsemiseks põhjust. Eelnevalt jutuks olnud matka pikkus (14 km) mind ei hirmutanud, mõtlesin, et õhtuks jõuab ikka tagasi ja metsa vast maha ka mind ei jäeta. Hiljem sai kinnitust, et nii oligi!
Mida kaugemale linnast sai sõidetud, seda kenamaks läks, rahulik lumine ümbrus... Vana-Kaiusse jõudes ja teada saades, et jätame autod siia ja jätkame ühe autoga, tekitas see natuke küsimusi... aga mõtlesin, et eks varsti saab selgust :-) Auto hakkas sõitma ja liikusime aina kaugemale... hommik oli veel varajane ja minul vähene matkamise kogemus... mõtlesin, et tagasi peab vist ikkagi jala minema...
Linnalaustele saabudes nägin, et enam pääsu pole. Kõik ajasid endale matkakoti selga ja sidusid saapapaelad tugevamalt kinni, tegin seda siis minagi. Saatis meid teele üks kohalik suur koer, kes vist küll ei mõistnud miks me sinna metsa nüüd läheme, aga me ikkagi läksime. Ja oligi matk alanud!
Natuke sai jalutatud metsa vahel ja jõudsimegi Keava raba peale, kus oli üsna lage väli ja lumi tuiskas. Aga vahepeal säras päike kenasti ja meeleolu oli hea.
Kuni esimese rabalaukani oli lagunenud laudtee. Edasi aga ei midagi, sest üle Keava raba ühtegi ametlikku rada ei lähe. Oli lootus, et ehk on pind külmunud ja kannab meid. Üsna varsti saime aru, et pinnas siiski ei kanna ja tuleb leida tugevamaid kohti kuhu astuda. Ega see koguaeg hästi ei õnnestunud ja sai natuke ikka jalad märjaks tehtud, aga sellest tuju kellegil kehvemaks ei läinud.
Kauguses paistis mets ja oli lootus, et seal on maapind kõrgem ja ei pea jalgu aeg-ajalt lörtsisest veest välja tõmbama. Puude vahel pinnas ikkagi veel õõtsus ja kulus jupp aega kui jalad enam sisse ei vajunud. Üle hangede- ja aukudest välja ronimisest läks kõht tühjaks, otsisime lagedama veidi kõrgema platsi, panime piknikuteki maha ja tõstisme kotist termosed ja muu kraami välja.
Maapind aegamisi siiski tõusis, kuid sumpasime ikka veel lumes edasi ja kuna rada ei olnud, siis Ando suunas, et hoiame ikka vasakule. Pean välja tooma, et mets oli ilus, talvine ja puutumatu, isegi loomajälgi me väga ei näinud. Ja lumi enam ei tuisanud.
Mis tänapäeval viga matkata, kui levi on :-) Võtad telefoni välja ja vaatad järgi, kus Sa enam- vähem oled. Oli justkui mingi rada, mida kaart näitas ja siis veel jõgi... mõtlesime, kuidas seda ületada... kuid lõpuks selgus, et "jõgi" oli vaid kraav kust sai hooga üle hüpata. Ekslesime veel tükk aega ja rajasime endale puutumatus metsas teed. Üks hetk olime igatahes ilusa lumise lagendiku serval ja maja katused paistsid, tsivilisatsioon: "Oleme pääsenud!"
Tegime jälle peatuse, kellel oli- valas saabastest vee välja ja pani kuivad sokid jalga. Kellel polnud, jagas lihtsalt õpetussõnu :-) Hiilisime majade ja metsa vahelt kuni jõudsime välja kohalikule teele. Üks külamees sõitis autoga mööda, kui me teele ronisime lumehangest, paistis natuke imestunud olevat...
Peagi olime Loosalu raba matkaraja alguses, mis on ametlik RMK matkarada. Seega oli edasi lausa lust sammuda mööda teed ja peagi jõudsime ka metsa vahel looklevale laudteele, mis kulges mööda talvist loodust.
Vaadates matkaraja alguses asuvat kaarti, tekkis meil arutelu, et Rapla ei tohiks enam kaugel olla :-) Igaks juhuks võtsime teeääres lebaval puutüvel istet ja tegime turgutava teepausi.
Oli vaikne ja lumine, nii et laudteed hästi näha polnud ja sai korduvalt sellest mööda astutud. Loosalu rabas võttis meid vastu tuisk ja samas ka päiksepaiste. Matkalised olid juba natuke vähem rääkima hakanud :-)
Jõudsime Loosalu järve äärde ja lasime hea maitsta mõnedel kuivatatud näksidel Zahhari lõppematust "näidiste" tagavarast.
Siis selgus, et lõkkekohani ja sooja supini on jäänud veel paar kilomeetrit. Mul oli küll juba tunne, et las see supp jääb purki ja lähme parem kiiremini koju magama, aga kui juba lõkkekohale lähenesime ja lõkke süütasime läks tunne paremaks.
Vahepalana saime kõik tutvuda ühe kanakulliga, keda üks pere tuli loodusesse vabastama.
Lõkke ääres sai sooja, pott pandi tulele ja mõne hetkega oli kuum supp valmis ja maitses hea. Arutasime natuke, et matk läks kiirelt ja hullu polnudki midagi.
Pakkisime asjad ja viimane kilomeeter autodeni kulges juba lennates. Ajaliselt jõudsime matka lõppu minu arust isegi kiiremini, kui esmalt oli planeeritud. Keerasin auto kodu poole ja ka mõtted olid juba ammu "voodi poole" ning varsti saigi matkast puhkama minna, ikkagi pühapäev ju :-)
Tänud korraldajatele ja osalejatele, nagu ikka seltskond on põhiline ja tänane matk kinnitas jälle seda!
Nii et varsti jälle kott selga ja matkama.
Julgustan ka neid, kes pole varem matkanud, alati saab hakkama ja see on hea vaheldus oma igapäeva mõtetele... mõteteks pole ju lihtsalt aega, muidu võib teelt kõrvale kalduda :-)
Värske õhk ja liigutamine teevad ainult head!
Muljetas: Martti
Matka fotod: https://www.flickr.com/photos/jcitoompea/albums/72177720306394413
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar