Reede, 10. juuni 2022

Matk Kohilast Rabiverre, 05.06.2022

Pühapäev on tore päev ja kui Ando matka korraldab siis see päev ka kauaks meelde jääb. 5 juunil kogunes seltskond matkaselle Kohila keskväljakul. Autost välja saades, rabas meid jalust sirelite lõhn ja hurmav hakilaul kohalikus parkmetsas. Viimane on ainus asi, mida ma kohillaste puhul kadestama ei hakka aga kõik ülejäänu oli kadestamisväärselt kaunis. Tõeline väikelinna idüll: jõekääru rajatud supluskoht, parkmets pügamata muruga, lustimisväljak lastele ja keskealistele (viimased olime meie, kes seal kiigel ikka mõnusalt lustida said) ja pühapäevane pidu linnaväljakul, muusika ja seebimullidega. Kaunis! :-)


Mis seal ikka, tsivilisatsiooni nauditud küll ja pöörame siis pilgud metsapoole. Algas meie 15 km rännak Kohila ümbruses. Eesmärgiks oli suunduda RMK radadele Rabivere rabas ja leida üles Kõnnu järv.


Kohe sai ka selgeks et sääskede populatsioonil on kõik hästi. Neid on jälle õnnistatud rohke järelkasvuga ja söömata ei jäänud keegi. Mina isiklikult ikka sain neid toita väga korralikult ja ülejärgmisel päeval tabas mind kodus ka kaasa toodud puugi rünnak. Ei aidanud ka koju saabumisel koheselt pesumasinasse pandud seljariided. Metsaelanikud end ikka ülekavaldada ei lase. Mis aga loeb mõni sääsekupp või puugihammustus kui sul on matkal võimalik kõndida 50-nes rohelises varjundis ja nautida lillelõhna, leida kullerkuppe, nurmenukke ja kõiki teisi iludusi. 

Ja seda kõike me leidsime ja lisaks ka raba. Alustuseks küll ühe laia lageda turbavälja, mille serval siis leidis aset meie püha söömaaeg (nagu alati kaetud "laud nagu äkke").

Ando kraamis kotist välja ka mullivee pudeli ja ikka selle pauku tegeva variandi ;-) Rõõmu oli palju. Pärast lõunasööki tabas meie Kerti eriline energiatulv sest järgmise kraaviületuse ajal otsustas Kert, et ta teeb teivashüppe üle kraavi aga juhtus nii, et poole peal ta mõtles ümber ja otsustas ikkagi ujuma minna. 


See on igati kiiduväärt kui mehed on tegusad ja toimekad ning jõuavad palju. Hilisem tagajärg mudaste ja märgade riiete, juuste, sokkide ja saabaste näol, muidugi tabasid meid kõiki suure üllatusena aga noh inimene harjub ju kõigega ja nii see märg Kert siis meil kõndiski ülejäänud 8 km lõpuni. Mida kilomeeter edasi seda kuivemaks ta sai ja lõpuspurdiks oli suplus juba unustatud.

Väike matkasell Maarja oli meil sel korral võilille lummuses, mis ei ole üldse üllatav sest tõesti olid tee äärde jäävad võililled mingit hiiglase sorti. Peopesa suurused õisikud kollendasid kõikjal. Maarja korjas neid suuri pihutäisi, millest mina omakorda talle päris mitu pärga punusin. Küsite, et miks või, no teate küll, ikka pulli pärast :-)

Vahepeal sattusime ka kollendava rapsipõllu manu ja see ärgitas kõigil jälle enese eksponeerimise tungid üles. Eestlane ja tema kollane rapsipõld ikkagi, mõtelge. Vaadates seda kollast merd ja sinist taevast, meenusid kõigile ka Ukraina sündmused.

Pisut veel kilomeetrite mõõtmist ja avaneski pilgule maaliline Kõnnu rabajärv oma ujumiskohaga, kus me kõik üksmeelselt oma varbaid leotasime ning unistasime soojast suvest ja suplusveest.


Veel mõned kilomeetrid edasi mööda käänulist ja väga põneva maastikuga matkarada kõndimist ja olimegi lõpp-peatuses. RMK lõkkekohti on selgelt liiga vähe sest omaette hoidvad eestlased ei mahu pühapäeva pärastlõunal ikkagi metsa ära enam. Meie seltskond püüdis end poetada juba lõkkeplatsi hõivanud noorte hulka suppi keetma.

Varsti aga pidime tõdema, et ühisest söömaajast pika laua taga ei saa asja. Kuna meid oli rohkem siis noored taandusid autodesse ja istusid seal kuni meie oma söömingu lõpetasime. Üleskutse, maksumaksja, palun tee igale eestlasele oma RMK lõkkekoht, et siin armsal isamaal ikka igal ajal kõik end igal pool hästi eraldatuna ja erilisena tunda saaks ;-)


Ja järgmine kord tule ka matkale, saad ise ka toreda jutu kirjutada!

Muljetas: Krista

Matka fotod: https://www.flickr.com/photos/jcitoompea/albums/72177720299550426

Kommentaare ei ole: