Matk: Matsimäe- Simisalu- Tammsaare- Järva-Madise, 29.05.2021

Meie seekordne Kõrvemaa matk sai alguse Matsimäe puhkeala kõrval asuva järvekese kaldalt, vaatasime konnakulleste sagimist kaldaäärses vees ja nautisime liivasel kaldapealsel hommikust päikest ja linnulaulu. Hämmastusime laagriplatsil mängima pandud tümpsust, aga küllap peletas sealne seltskond sel viisil karusid :-) , teadjamad meist leidsid liivalt jäljed.

Meie teekonna esimene pool kulges mööda Matsimäe - Simisalu matkarada. Kõrgete puudega kaetud oosi nõlvalt alla jõudes algas laudtee läbi älvestike ja laukasilmadega Seli raba, silma rõõmustasid valged murakaõied ning teised kevadised õitsejad. Raja kõrvale jäi õõtsikkallastega Seli järv, mis lisaks silmailu pakkumisele oli peatus- või pesitsuspaigaks lindudele.

Maastik ja taimestik vaheldusid, kidur ja hõre puurinne läks üle kevadiselt lõhnavaks kasesaluks ja siis segametsaks. Ikka uuesti ja uuesti kostis meieni käo kukkumist.

Ühtäkki lõpetas metsatuka vana talukohta reetev nõgeseväli ning eemalt näis nagu oleks kuuskede vahel pikas reas veel siiani kuivamas linased rätid või särgid. Lähemale jõudes leidsime end aga kunstinäituselt, kümned Kaljo Põllu graafika reproduktsioonid koos Hando Runneli ja Jaan Kapilinski sõnakunstiga sobitusid olemuslikult antud keskkonda imehästi.

Seisatasime ja vaatasime loomingulisi peegeldusi inimese teest ja kogemustest siin päikese all. Tekkis kiusatus laenata seekordne matkakirjeldus sõnameistritelt, minimalistlikult Runnelilt: „sammude summa on tuul“ või siis Kaplinskilt: „On maastikke, mis hoiavad inimest kinni, on maastikke, mis panevad ta liikuma.. Oleme kauguseigatsuse ja koduigatsuse mängitada ja see, et oleme, kus oleme ja kes oleme, sõltub neist mõlemast.“

Olime jõudnud Kollassaarele, tallu, kust viimane püsielanik oli lahkunud u. 60 aastat tagasi. Nüüd pakkus Kollassaare lisaks näitusele rändajaile teisigi võimalusi peatumiseks ja olemiseks. Selleks, et erinevad teelised ikka teaksid, kuidas siinmail mõistlikult toimetada oli aidale suurelt ja selgelt pandud kirja „Kollassaare säädus“.  Pikk laud ja pingid hoovil kutsusid peatuma ning seda tegime ka meie.

Kollassaarelt edasi suundusime Simisalu poole, metsa all helkimas tumedad veesilmad, kraavikallastel õitsemas varsakabjad ja raja ääres kullerkupud ning toomingad. Simisalu loodusmaja ees leidsime sobiva paiga matkalõunaks, mis maitses loomulikult suurepäraselt.

Simisalust edasi suundusime teele, ületasime Jägala jõe ja jõudsime Tammsaare maile. Aga kuna äsjasest lõunast oli rammestus kontidesse pugenud ja kõige väiksem matkaline lausa isa süles magama jäänud, siis eelistasime kultuuriloolisele ekskursioonile väikest puhkehetke aidamademeil, kauni vaate ja kohaliku kõutsi nurruva tervitusega.

Tammsaarelt pöördusime taas loodusrajale, metsaserval jõudsime teha sissekande ka külalisraamatusse.

Ees ootas Vargamäe tegevusmaastik, Kodru raba, tänaseks valdavalt metsaga kaetud soosaared kunagiste heina- ja karjamaadega, kraavid ja varasem talvetee Järva-Madise kirikusse.  Rajaäärsed teabetahvlid giidina viitamas, kuidas tee kõrval laiuvad laanemetsad, puisniidud, kõdusookaasikud pokumätastega, siirdesoo, puisraba, rabametsad ja soosaared ning milline on ümbritsev liigirikkus.

Möödusime päikeses sillerdavast Vibujärvest, õitsvad tupp-villpead valendamas raja kõrval astusime edasi Järva-Madise poole, kust kaikusid meieni ilmselt pulmalisi teele saatvad kirikuklellad. Hetk peatust D. Kareva luuleridadega teeliste puhkepingil, veel veidi raba ja kaskede valendavate tüvedega  ümbritsetud metsarada ning oligi meie seekordne teekond läbitud.

Uskumatu maastike, taimede, lõhnade, helide ja kultuurilooliste paikade vaheldusrikkus veidi vähem kui 20 000 sammuga. Kes tuli, see koges. Kes loeb, saab ehk inspiratsiooni ...

Muljetas: Kai

Matka fotod: https://www.flickr.com/photos/jcitoompea/albums/72157719377751265