JCI Toompea ajaveeb: Kõverjärve-Oherpalu Ekstreem (vanusele 4+) 17.01.2021

Kui Minni teatas, et tuleb üks vahva, umbes 3 tunnine matk, kuhu tuleb ka teisi peresid koos oma põnnidega, siis mõtlesin, et mis võiks olla parem võimalus ühe pühapäeva veetmiseks ning ütlesin ilma igasuguse kõhkluseta: „Jah, muidugi me tuleme ka!!!“.

Üllatus-üllatuse otsa!

Kui kõik viis autot matka alguspunkti jõudsid ja rõõmsad matkalised autodest välja ronisid, siis märkasin üllatusega, et koos oli 14-liikmeline seltskond suuri matkaselle ja ainukesed vaevalt üle meetri mehed olid minu ja Minni nelja-aastased Jasper ja Oskar. Hetkeks tabas mind kõhklus: kas ikka suudame teistega sammu pidada? Kuid kelgud olid ju kaasas ja see andis usku, et küll saab.

Siis, kui ma endaga sisedialoogi pidasin ilmnes midagi tõeliselt imelist... meie matkaseltskonnaga ühinesid Leenu ja Kiki - kaks vahvat kelgukoera, kes ootasid kannatamatult, et saaksid kellelegi mõnusat sõitu pakkuda. Koerarakendiga sõit oli minu selle talve üks salasoovidest. Ma polnud seda kunagi kogenud ja arvasin, et see võiks olla üks tegevus, mis rõõmustab ühtmoodi nii mind kui ka mu väikest maailma-avastajat. Ja olge lahked - siin see võimalus nüüd ongi! Nagu tellimise peale! Kuidas saab veel paremini minna?

Salvokaga koerarakend

Sidusime siis Jasperi „Salvo-kelgu“ koerarakendi taha, et sõit saaks alata. Koerte peremees Erik arvas, et Jasper üksinda on koerte jaoks liiga kerge ja soovitas ka mul istet võtta. Peast lipsas läbi mõte, et kuhu siis minu trenn jääb, kui koerad kogu töö ära teevad, kuid kuulasin peremehe sõna ja istusin kelgule. Üsna kohe selgus, et see kelgusõit pole sugugi naljaasi. Selleks, et kerge salvokas kuidagigi künklikul ja kurvilisel teel püsiks ja et see koerte taga kurve lõigates vastu puud ei põrutaks, tuleb teha kõva tööd kõikvõimalike lihastega ning olla valmis ka välk-kiirelt end kelgult maha rullima. Peale selle saab õhukesel plastikul mööda maad lohisev pepu korralikult vatti. Üsna varsti tundsin, et mu tagumik rohkem ei kannata ja tulin kelgult maha, kuid Jasper oli sellest pöörasest sõidust vaimustuses ja jalgsi matkamine ei tundunud talle enam üldse ahvatlev. Erik leidis lahenduse: ta hoidis koeri kelgu tagant pika rihma otsas, et nende hoogu vajadusel pidurda. See paistis piisavalt turvaline ja lubasin Jasperil jätkata.

Kuna Minni ja Oskar olid maha jäänud, siis aeglustasin tempot ja ootasin neid järele, sest teadsin, et Oskari „kelgukoeraks“ on Minni, kes tõenäoliselt soovib vahepeal sellest rollimängust vaheldust. Jasper põrutas aga koos koerte ja Erikuga edasi.

Tuhande küüruga kaamel

Minni ja Oskariga kohtudes paistis, et ka neil oli vahva, kuid nende seiklused olid hoopis teistsugused, sest matkaraja reljeef oli nagu tuhande küüruga kaameli selg. Kuna gravitatsioon annab kelku ülesmäge vedades korralikult tunda, siis tuli Oskaril kõik tõusud omal jalal võtta, erinevalt Jasperist, keda vedasid rohkem trenni teinud koerad. Ja paraku tuli ka alamäge jala minna, et mitte riskida pauguga puusse põrutamisega (lootsin, et sama teeb ka Jasper).

Proovisin siis ka kelgukoera-rolli ja lobisesin Minniga maast ja ilmast... tõrjudes aeg-ajalt emadele omaseid muremõtteid mustadest stsenaariumitest, mis kõik võib juhtuda ühe nelja-aastasega, kes sel künklikul ja kurvilisel teel kusagil omapäi koerarakendiga kihutab.

Rahulikumas tempos tulid ka Erkki ja tema singapurlannast kaaslane, kelle jaoks oli selle eksootilise lumise tuhandeküürulise kaameli seljas turnimine samuti korralikuks väljakutseks. Need küürud olid kohati nii järsud, et üles sai vaid käpuli ja alla pepu peal. Ühes kohas oli peaaegu püstloodis künkast ülesronimiseks lausa köis abiks pandud, sest muudmoodi seda tõusu võtta poleks olnud võimalik.

Minu rõõmuks selgus mõne aja pärast, et ka Jasperil oli koera-rallist vahepeal isu täis saanud ja ta oli koos toredate matkasellidega leidnud uue meelelahutuse: endale ja teistele iga teele jääva puu pealt lume kaela raputamise. Kuna see tegi alguses kõikidele palju nalja, siis sai Jasper sellest hoogu juurde ning hiljem, kui see enam nii tore ei tundunud, oli teda juba võimatu pidurdada.

Millal me jõuame lõunatamiskohta?

Olles metsas mütanud juba pikemat aega ja arvates, et peaksime olema juba poolel teel asuva lõunatamiskoha lähedal, tuli matkajuht Andolt ootamatu uudis: oleme kolm kilomeetrit kümnest läbinud ja söögikohani on veel kaks kilomeetrit minna. Selgus, et Google’i järgi matkarada paika pannes ei saanud arvesse neid arvutuid tõuse ja langusi, mida maastik meile pakkus. Minni telefoni sammulugeja näitas selleks hetkeks, et olime läbinud peaaegu poole pikema vahemaa.

Saabusime viimastena lõunapaika, kus teised olid juba oma seljakottidest tõelise gurmee-buffee välja pakkinud ning lasid kõigel hea maitsta. Laud oli lookas ja ka hilinejad said kõigest sellest osa ning kraami jäi ülegi. Umbes kümnepügalane pakane ei lasknud meil siiski pikalt mõnuleda ja gurmee-restorani kogemust tuli nautida kiirsöögikoha tempos. Keha kinnitatud, asusime vapralt uuesti teele, mõeldes matka lõpus ootavale boonusele: kuumale saunale.

Paari tunniga koerarakendijuhiks

Teekonna teises etapis otsustasin olla vastutustundlik lapsevanem ja hoida Jasperil silma peal. Selgus, et vahepeal oli Jasper päris proffiks koerte juhiks saanud, hõigates vapralt käsklusi ja ergutusi: „Läks! Läks! Läks!“, „Seisa!!!“, „Kiki, sa saad küll mäest üles!“, nii nagu parasjagu vaja. Samuti imestasin, kuidas ta põlvili liikuvale kelgule hüppas ja siis hoo pealt tasakaalu hoides jalad ette istuma kruttis.

Teinekord, kui koerad ta kurvis maha raputasid ning hoogu maha ei võtnud, õnnestus tal neile järele joostes vaid kelgu tagumisest servast haarata ja sõit jätkus kõhuli kelgu järel lohisedes. Kuid see ei heidutanud vaprat koerarakendijuhti, vastupidi – saigi rohkem nalja! Oli ka teisi kelgusõidu soovijaid, kes said kordamööda Jasperi juhtimisel koera-kelgutada. Vaid Andol õnnestus ennast matkajuhina kehtestada ja ilma Jasperita üks sõit teha.

Kuid aeg aina läks ja hakkas kergelt hämarduma. Küsisin kella ja selgus, et see on juba neli läbi ning meil on ikka veel hinnanguliselt paar kilomeetrit minna. Plaanitud kolmetunnine matk oli kestnud juba üle nelja tunni. Hoidsin hinge kinni, kas mu väike duracelli-jänku peab ikka finišini vastu.

Lõpp paistab!

Sel hetkel mets lõppes ja meie ees laiusid põllud, üle mille paistsid majad, mis eeldatavasti tähistasid meie matka lõpp-punkti. Siht oli küll silme ees, kuid siis saabus ootamatult veel üks katsumus: tuul oli lume metsa äärde korralikku valli kuhjanud ja sellest läks läbi üks pehmesse lumme sõidetud traktorijälg. Kitsas vaos ja lahtises sügavas lumes komberdamine pani väsinud jalad vänderdama nagu kõrtsust koju taaruval Liblel.

Kuid kui viimane katsumus sai ilma virinateta läbitud, siis saabus finišisirge, mis mõjus nagu austuse avaldus läbitud katsumiste eest: sahaga siledaks lükatud külatee ja silmadele nautimiseks lõpmatuseni laiuv valge avarus. Istusin taas Jasperiga kelgule ja väsinud, aga vaprad Leenu ja Kiki sõidutasid meid parkasse, kus ootasid neljarattalised suksud.

Meiega pidas sammu seltskond sport-matkajaid ja veidi hiljem saabusid teine osa seltskonda, kellele jalavaeva vähendas mõnesaja meetri võrra „pääste-ekipaaž“, mis pakiti triiki väsinud matkalisi täis, võttes lisaks istmetele kasutusele ka pagasiruumi pindala.

Minni telefoni andmetel 5 tundi, 21214 sammu ja 15,64km hiljem olime kõik õnnelikult lõpp-punktis. Matkajuhi „ametlikel andmetel“ läbisime 11,76km ajaga 4h 28 minutit (mis ei arvesta pooletunnist soojendusmatka, mida osa seltskonnast tegi kuni autod lõpp-punkti sõidutati).

Auhind eduka finiši eest ja muljed järgmisel päeval

Enamus matkalisi sai osa ka auga välja teenitud preemiast: kuumast saunast ja lumme hüpetest. Kuid minul tuli varasemate kokkulepete tõttu kindlaks ajaks kodus tagasi olla ja seetõttu tuli emadel koos lastega Tuhkatriinudena tõelise peo alguses tõlda hüpata ja minema kihutada. Meie afterparty toimus autos, matkalt alles jäänud toidukraami nosides ja matkamuljeid jagades. Oskar võttis päeva hästi kokku: „Nii tore oli sõpradega metsas olla. Mina ja Jasper ja sina ja kõik täiakasvanud olid tublid, et jaksasid lõpuni vaatu pidada. Lähme mõni päev jälle metsa.“

Koertejuht Jasper jäi tagasiteel autos peatselt magama ja sain temaga muljetada alles järgmisel päeval. Kui küsisin, kuidas matk talle meeldis ja mis tal sellest kõige rohkem meelde jäi, siis sain vastuseks: „Väga äge oli! Meeles on ainult koerad ja puude otsa sõitmine.“.

Kahtluste vältimiseks kinnitan, et selles eksperimendis ükski laps ega loom kannatada ei saanud. J

Suur tänu matkajuht Andole sellise uskumatu seikluse eest! Ma poleks eluilmaski nelja-aastase lapsega sellist teekonda ette võtnud, kui oleksin ette teadnud matka tegelikku raskusastet. Eriline tänu ka koerajuht Erikule ja vapratele kelgukoertele, Leenule ja Kikile – te lõite ühele väikemehele kustumatu matkaelamuse ning andsite ta emale võimaluse LIHTSALT NAUTIDA teekonda, head seltskonda ja lumise metsa muinasjutulist ilu.