kolmapäev, 29. jaanuar 2020

Minu JCI Lugu 7. Osa: Isabel-Lotta Kääramees

Minu JCI lugude sari on ellu kutsutud, et läbi „user experience“ tutvustada lugematuid võimalusi, mida koda pakub. Kõik inimesed on erinevad, niisamuti on erinevad ka põhjused, miks keegi on kojaga liitunud. JCI sobib kõigile, olgu su huviks – eneseareng ja koolitused, äri ja rahvusvahelised suhted, heategevus või jätkusuutlikus. Siin saad ennast ümbritseda inimestega, kes mõtlevad suurelt ja tahavad luua positiivseid muutusi ühiskonnas.

SEEKORD JUTUSTAB OMA LOO ISABEL-LOTTA.


Minu JCI teekond algas kõik sellest, et mul oli kohutavalt igav. Igapäevane argielu ei pakkunud mulle piisavalt väljakutseid ning sisemine tung ühiskonda panustada kasvas aina suuremaks.
JCI jäi mulle esimesena silma entrepreneurshipi loengutelt ning koheselt tundsin, et see ongi minu võimalus midagi ühiskonna heaks teha.

JCI õhkkond on tohutult soe ja mõnus, inimesi on igast eluvaldkonnast ja kõigilt on midagi õppida. Pidevalt on midagi toimumas ja kohe kui tundsin, et elu on veidike magedaks ja argiseks muutumas, oli võimalus kuskile käed külge panna, tegutseda ja elule kõvasti vürtsi juurde saada.




JCI on mulle andnud töökonkurentsis suure eelise, kuna oman nüüd kogemusi ja sellest tulenevaid oskuseid, mida teistel ei ole. Olen ka üleüldiselt oma karjäärivalikus targem, sest sain JCIs turvaliselt katsetada erinevaid rolle ja täpselt aru saada, mis mulle sobib ja mis mitte.

Minu aeg on küll JCI Toompeas läbi, aga see ei tähenda, et minu JCI teekond oleks finišisse jõudnud. Elan Inglismaal ja varsti saab minust juba uue koja liige, et uuesti teises seltskonnas kasvada ja areneda. Tänu JCIle ja selle üleilmsele ühtsele kogukonnale tunnen ennast igal pool maailmas koduselt.

Kommentaare ei ole: