Soontagana- Avaste matk räätsadel, 22.02.2026

Hoolimata Päästeameti poolt välja antud tormihoiatusest otsustasid kaheksa vaprat selli siiski matka ette võtta ning üle Avaste soo Soontaganalt Avastele kõndida.

Natuke ootamist ja saabusid ka autojuhid Ando, Tõnis ja Erik ning matk sai alata. Autojuhtidel oli samuti päris rajau kogemus, et autod Avaste küla juurde viia, lumetuisus teed praktiliselt ei olnud ja pidime endale jäljed ise sisse sõitma.

Kõige hullema raju osaliseks saime esimesel 1,5 kilomeetril, kui sumpasime parkimisplatsilt Soontagana maalinnuse õuele. Vahepeal polnud võimalik eristada, kust see tee ikkagi läheb, ning korraks tekkis tunne, nagu oleksime polaarretkele asunud. Just sellisena ma seda polaarmatka natuke ette kujutaksin.

Sumpasime vapralt läbi kõrgema tiheda võpsiku ning ühel hetkel ütles matkajuht Ando, et nüüd oleme soos kohal. Tuleb tunnistada, et ootasin raba – sellist, nagu olen harjunud nägema. Seda polnud. Maastik oli hoopis teistsugune, koos teistsuguse taimestikuga. Rabas on tavaliselt palju lagedat ala ja hulk max 2m kõrgused männijändrikud. Soos aga nagu poku moodi maastik ja palju madalaid kaski ning äkki mingi pajuvõsa? Mustikavarsi paistis sügava lume alt ka, kuid need olid samuti hoopis teise näo ja ilmega kui männimetsa all.  Seega mina sain realistliku kogemuse, mis vahe ikkagi on rabal ja sool. Väga äge! Jälle uus kogemus minu maastikumatkadel.

Ühel hetkel jõudsime arusaadava või aimatava endise taliteeni, mida mööda me siis edasi liikusime. Algselt oli plaan matk vastupidi teha, et Avastest rajale ja välja tuleme Soontagana maalinnuse õuel. Siis oleks kontrast tugevam ja võibolla ka ajaloolise mõtte selgituseks paremini välja tulnud. Sest maalinnus oli ju keskajal oluline pelgupaik, kuhu inimesed rünnaku ajal varjusid. Kohalikud teadsid ka teid, kuid mis võõrale suht märkamatu ja läbimatu maastikuna paistis. Keskajal oli üle soo vee all kulgenud salajane rada puupakkudel.

Lumi oli põlvini. Rajameister Kiki (Eriku koer) oli ees, meie tulime riburadapidi järele. Kiki roll oli ka kohaliku hundikarja eemalehoidmine - see õnnestus tal suurepäraselt. Tõsi, arvestades, et tegemist on hundimõõtu ja hundinäolist malamuudi tüüpi tegelasega, võisid hundid lihtsalt arvata, et konkurents on juba rajal olemas.

Kuskil seal vahepeal andis tugev tuul järele ja päike tuli pilvede vahelt välja. No lihtsalt imeilus! Selle päikese saatel marssisimegi piknikuplatsile, mis asus väikesel soosaarel nimega Kärjemägi. Piknikulaud oli taaskord luksuslik: tuuletaskud (Ando), õunaroosid (Joan) ja üheks populaarsemaks maiuspalaks magusa kõrval osutus ka Eriku räimed tomatis. No ühesõnaga - juba ainuüksi sellise piknikupausi pärast tasus algset tormituult trotsida ja matkale tulla.

Sealt edasi kõndisime pikalt läbi lummava soomaastiku Avaste poole. Üks lahedamaid hetki rajal oli jõhvikate otsimine lume alt. Tõenäoliselt oli neid seal terve raja vältel päris palju ja kui oleks taibanud korvi kaasa võtta, oleks selle ehk täis ka saanud. Sügisel teeme uue ringi sinna rajale. Ja siis arutasime Erikuga, et seenematka võiks samuti sügisel päevakorda võtta - sest soosaared kipuvad olema üllatavalt head seenekohad.

Kokku tuli 8,8 km ja hoolimata minu algsest ettekujutusest rabamatkast oli see ülivinge retk. Iga kell läheks uuesti.

Ja muidugi siis veel matka tipphetk: Märjamaa SPA!!! Soojad saunad, lõõgastav ujumine ja mullivann sinna matka otsa oli ilus punkt tollele pühapäevale. No lihtsalt SuperLux orgunn jälle - seega sügav kummardus ja suur aitäh Sulle Ando!

Mulle endale sellised matkad väga sobivad, kus on üllatused. Esialgu võibolla kas ebameelivad või siis mitte plaani järgi olevad. Siis on nii vahva jälle ennast korrale kutsuda, et mitte olukord pole vale, vaid enda ootused. Nii tulebki hoopis südamelähedasem ja meeldejäävam kogemus. Soontagana tuletas lisaks ka meelde, et ilm ei riku kunagi matka. Ja kui seltskond on hea, on isegi torm lihtsalt sissejuhatus päikesesse.

Nii et kui järgmine kord kutse tuleb, tasub tulla. Halvimal juhul saab põlvini lumes kõndida ja talviseid kaloreid põletada ning räimi süüa. Üldjuhul saab aga uue koha ja uute lugude jagu kogemuse võrra rikkamaks... ja tuuletaskuid...või õunaroose...või muid maiuseid meie Toompea koja meisterkokkadelt!

 

Muljetas: Karolin

Matka fotod: https://www.flickr.com/photos/jcitoompea/albums/72177720332238000