Matk: Kellissaarelt Soomaale, 16- 18.08.2019

Kokkuleppeliselt kogunesime Reede õhtul kohas, kus eelmine matk pausi peale pandi –

Kellissaare lõkkeplatsill. Piltilusa järve kaldal, mis kutsuvalt soojas suvepäevas lahkelt soovijatele jahutust ja rõõmu lubab. Ning juba hetk hiljem sulistasidki linnatüdrukud rahulolevalt järvevees.

Kuni ülejäänud seltskond veel kogunes ja logistika vaikselt paika loksus, tegime tutvust siinsamas järveveerel ennast ööseks sisse seadva saksa noorpaariga. Noored olid juba nädalapäevad teel olnud ja nähtavalt rahulolevad ööbimispaiga pesemisvõimaluste (järv) ja muu (välikäimla+lõkkepuud) pakutavaga.

Etteruttavalt öeldes selgus matka käigus siinkirjutajale ebameeldiva üllatuse ja kibeda tõena, et Eesti Vabariik, kuigi ja ilmselgelt huvitatud matkatee populaarsuse kasvust, pole siin maal kahjuks matkajate veetarbimise vajadustele mõeldud. St kogu vajalik joogivesi tuleb seljas kaasa tassida. Loomulikult kasutasime võimaluse avanedes ära looduse armulikkust ja valmistasime toitu ka järve ja jõeveest…ja jäime ellu! 😊

Kellissaare lõkkeplatsil leidis aset toidu-ja joogivarude jagunemine matkaliste seljakottidesse, millele järgnevalt see üliinimlik koorem umbes 6km hiljem Kurgjal, C.R. Jakobsoni Talumuuseumi verandale maha prantsatas. Meie esimene toidupaus – wräpid by Ando “terav porgand” ja salapärane “coca-cola” andsid kinnitust, et saab olema väga hea matk! 

Lisaks kehakinnitusele toimus Kurgjal ka riiete vahetus. Mitte küll veel omavahel, aga igaüks individuaalselt, kui juhtus kotis mõni kuivem särk olema.

Kuna muuseum oli nagunii kinni ja midagi paremat meil teha polnud, siis vinnasime koorma selga tagasi ja jätkasime oma teed Soomaa poole.

 

On see Eestimaa loodus alles ilus ja metsaalune täis marju ja seeni!

Umbes 4km pärast ja üsnagi hilja õhtul jõudsime Saeveskile. Täitsa parajalt, et peaaegu ilma taskulambi abita veel tegid üles sättida ja katta õhtune pruukost.

Saeveskil on täitsa olemas majake (isegi ahi on sees), kus telgi puudumisel võimalik öö mööda saata. Vett ei ole, aga maja kõrval voolab”jõgi”. Ujuda pole seal võimalik, märjaks saab küll ja potid-pannid ka vajadusel puhtaks. Saeveskil oli ka juba külalisi ees ja nõnda saime vaevata soojendada ja kuivatada oma niiskeid riideid juba lõõmava lõkketule ääres. Denis ja tema sober (kellel oli väga ilus ja omapärane nimi) jagasid meiega lahkelt oma grillribisid, õlut ja mahlakaid, ääretult südamlikke lugusid isiklikust elust Lasnamäel, UK-s jne, Lood elust enesest. Poisid tulid metsa kindla kavatsusega filmida keskkonna probleemidele tähelepanu osutav kriitiline teos, mis muudab maailma, Pole mingit kahtlust, et see neil ka õnnestub.

Esimene öö telgis möödus viperusteta ning hommikul tervitas ja üllatas Ando meid oma öö jooksul  ja armastusega (!) valminud väga maitsva metssealiha-tatrapudruga.

Kiire pakkimine ja “Tadaa” poistele ja läinud me olimegi.

Järgnes uus päev täis meeletult kauneid loodusvaateid. Müstiliselt kutsuv marja-ja seenemets meelitas matkajaid rajalt eksima ja ajataju kaotama. Sellel rajal oleks nii mõnigi meist soovinud pikemalt peatuda ja lihtsalt vaikust kuulatada…või siis samblale pikali heita ja mustikaid süüa…nii palju, kui süda ihkab, sest emake maa oli seal väga armuline.

 

 

Ja nagu kogu sellest ilust hingele veel vähe oleks, tõi õhtu meile Hüpassaare. Lõkkekohale telgid üles seadnud, andsime jalgadele veelgi valu, sest ees ootas rabajärv!

Hüpassaare lõkkekohast pisut rohkem kui kilomeetri kaugusel, mööda laudteed viiv rada avab sinu ees tõelise võlumaailma. Selle koha energeetika on tõsiselt sõnuseletamatu ja ääretult võimas. Ujusime, nautisime, pildistasime…ja järgmisel hommikul olime jällegi platsis, et kogeda veelgi seda maagilist olemist.

 

Maalilistest kohtadest olenemata vajasid meie kehad siiski hädasti juua ja süüa, sest tegelikult on õhust ja armastusest elamine küllaltki keeruline ettevõtmine, Nõnda siis saime päästetud meie kallite külaliste, Minni ja Oskari poolt. Minni turgutas meie kehasid vee ja väga maitsva õunakoogiga ja Oskari laul kosutas meie hinge. Need laulusõnad ei unune niiipea! 😊 Aitäh Minni ja Oskar!

Kolmas päev esitas nii mõnelegi meist väljakutse ja pani närvid proovile…jalgadest rääkimata. Pikk ja sirge kruusatee, sekka mõni kena lehmakari. Tundub, et kui nii edasi läheb, siis võtame järmine kord hoopis rattad kaasa.

Tervitas meid õhtu lõpuks aga kena Soomaa loodusmaja, oma karge ja tasuta (!) vee ja kohviga, mis maitses taevalikult!

Kuigi kultuuriliselt nadi, sest ka Mart Saare majamuusem oli juba kinni kui meie kord kohale jõudsime, oli matk kokkuvõttes siiski väga edukas, väljakutseid esitav ja hingekosutav nädalavahetus parimas seltskonnas!

Saime verd ja higi, aga mitte pisaraid ja kohtume juba õige pea meile uusi väljakutseid esitaval rajal!

 

Matk kestis kokku 2,5 päeva, ning marsruut oli:  Kellissaare-Saeveski-Luite-Hüpassaare-Oksa-Soomaa.

Muljetas: Kaia

Matka fotod: https://www.flickr.com/photos/jcitoompea/albums/72157710427973256