10 Detsembril toimus JCI Toompea traditsiooniline Jõuluglögi Wine Lounge's Tervisex.
JCI Toompea juhatus 2009: Kristjan, Kadi, Minni, Ando, Signe, Irme, Olavi (pildilt puuduvad Victoria ja Merily)29 Novembril toimus järjekordne JCI Estonia Presidendiball. Üritus toimus Kanal 2 stuudios, kus tavaliselt tehakse "Tantsud Tähtedega" saate otseülekannet. Balli teemaks oli valitud "Eyes Wide Shut", ning pea-aegu kõik osavõtjad kandsid maske, nii et oli esialgu üsna raske inimesi ära tunda, kuid aja möödudes kohmetus kadus ja ball kogus tuure juurde :-)
Balli kulminatsiooniks oli presidendikettide üleandmine. JCI Estonia presidendikett läks Marguse kaelast Liina õlule ning JCI Tallinna presidendikett Otti kaelast Veiko õlgadele.
Üritus oli vahva ning Toompealt oli meid oma tubli üheksa- suurem osa ka allpool olevale pildile mahtunud.
Aitähh ballitiim suurepärase peo eest!
ps. loe ka Pille Muni ballimuljeid siit: http://www.jci.ee/?id=11866
Pilte näeb siit: http://nagi.ee/photos/jcitallinn/sets/142437
ja siit: http://nagi.ee/photos/knockoff/sets/141663/
Selle novembrikuu laupäeva hommik algas meeleolukalt. Värskelt maha sadanud lumi rõõmustas igatüht kes kodunt välja tõttasid kuhugi minema. Ahmisin paar lumehelvest hommikusöögiks ja seadsin sammud rongijaama poole mis 7:52-ni Viljandi rongi kinni hoidis.Rongis juhatas edelaraudtee tunnustega lahke proua mind esimesse vagunisse mis tegelikut oli sõidusuunda arvestades viimane.
Jaamas ootasid meid külalislahked Viljandi sägad kes meid autodesse nobedalt juhatasid ning kohtumispaigaks võetud hotelli transportisid. Huvitaval kombel oli osa JCI-kaid juba ennem kohale jõudnud ning nad said valida parimad pealtvaatajate kohad hotelli receptionis. Kui värskelt ruumi sisenenud seltskonna kohmetushetk oli möödunud, tekkis silmis äratundmisrõõm ning kõik asusid üksteist rõõmsalt tervitama. Joped ja muud asjad mis said igaks juhuks kaasa võetud, peitsime koridori ära ning sulandusime seltskonda kes kohvilauale kõige lähemal olid. Laual leidus ka hunnik pagaritooteid mis kiiresti populaarsuse võitsid.
Hardi rääkis oma elust ja olust, vastas meie poolt esitatud küsimustele jne. Mina tema tegemistega eriti kursis ei olnud, nime teadsin aga täpsemalt, millega ta hetkel tegeleb peale Singer Vingeriga ei teadnud. Nüüd tean rohkem. Oli väga tore, et teised teadsid ja oskasid küsimusi esitada.
Peale vestlust Hardiga oli igal kojal uue juhatuse valimine, uute liikmete nimetamine, huviliste tutvustamine jne.
1 Novembril toimus Kuusalu lähedal, Laugul, nelja Tallinna koja juhatuste jaoks mõeldud intensiivtreening. Kohal olid siis uute juhatuste liikmed JCI Tallinna, -Toompea, - E ja -GO kojast.
19-21 septmebril toimus JCI Estonia Aastakonverents, Go Global. Sedapuhku siis Tallinki kruiisilaeval.
Signe on kirjutanud sellest oma blogisse toreda loo:
http://sikisunshine.spaces.live.com/blog/cns!2C2127CD13B2B78A!2777.entry
Eriti teeb meele rõõmsaks, et ka meie koda võitis seal ühe auhinna- Parim Kohalike Kodade Koostööprojekt- Rat Race 2008, koostöös JCI Tallinna, JCI Toompea, JCI Toomemäe ja JCI Rakverega.
Heidi artiklit JCI Estonia parimate projektide kohta saad lugeda siit:
http://www.jci.ee/?id=11737
Ning pressiteadet TOYP auhinnalaureaatide kohat siit:
http://www.jci.ee/?id=11693
Lugu ise sai alguse sellest, et Soome sepa , Rootsi kunni ja Liivimaa Kaupo järeltulijad ei julgenud Maarjamaa pinnale Kalevite kangete poegade ja tütardega Battle of the Baltic raames madistama tulla. Nii ei jäänudki Maarjamaa vägilastel muud üle kui uusi „ohvreid“ otsida.
Kus häda kõige suurem seal abi kõige lähem. Meil Toompealaste ridades ju omal kauge lõunamaa mees Javier, kel väljamaiseid sõpru tuttavaid terve maailm täis. Mõeldud tehtud. Orgkomitee kuulutas välja „Taliolümpia: Hispaania - Eesti maavõistlus“.
Nii seda lugu mulle vähemalt jutustati.
„Oma silm on kuningas“ pilguga nägin ma seda maavõistlust alates laupäeva pealelõunast, kui toimus võistkondade rivistus. Selgus muidugi tõsiasi, et ka Hispaanias loetakse lehti ja ajalooraamatuid ja teatakse Kalevite kangest soost nii mõndagi, mistõttu pool Hispaania võistkonda pidas targemaks alles hiljem toidulõhna peale kohale tulla. Otsiti siis meite hulgast kõige paremad hispaania keele oskajad välja. Kes aga paari sõna teadis, sellele anti „Hispaania kodakondsus“ ja võistlused võisid alata.
Hispaania tiim esines koosseisus Javier, Nuria, Sanches ja Kark. Hiljem lisandus veel Ly.
Eesti tiimis astusid üles Ando, Kaido, Rain ja Rasmus ning suusahüpete ajaks ühines meiega veel Kristjan.
Teadustaja Kargu suu teatas, et esimeseks alaks on iluuisutamine, mis kujutas endast ühel jalal seismist ja kirsauisuga olümpiarõngaste joonistamist. Hispaania võistkonna eest sooritas kauneid pöördeid ja hüppeid Nuria. Kandilised nad küll olid, aga nägid täitsa olümpiarõngaste moodi välja. Eesti poolt andis väärika vastulöögi Rain (st mina). Peale edukat sooritust selgus, et nii lihtsalt uisutamine veel ei lõpe. Rõngad tuli õigete värvidega üle värvida. Pekingi olümpia oli just lõppenud ja tugitoolisportlastel televiisori jälgimisestki silmad veel krillis ja nõnda tundus ülesanne olevat lihtne. Aga võta näpust. Kumbki võistkond sai ainult ühe värvi õigesse rõngasse, kuid kuna eestlastel oli üks ring vale värviga, läks võistluse kuldmedal hispaanlastele. 1:0 Hispaaniale.
Järgmine ala- laskesuusatamine. Nägi see välja nii, et tandemsuuskadega, kus suusatajad olid selgadega vastakuti, tuli suusatada lasketiiru. Teha täpne lask iluuisutamise käigus joonistatud olümpiarõngastesse (kes see rumal käskis rõngad nii väikesed joonistada) ja kiirelt vahetusalasse tagasi.
Sel alal näitas suurepärast suusavalitsemist Eesti tiim, kes hoolimata möödalasust tiirus nagu Eesti laskesuusatajatele kombeks, võitis olulise vahega Hispaania võistkonda. Seis 1:1.
Kolmandaks alaks oli planeeritud murdmaasuusatamine roolijata neljastel suuskadel. Kui Eesti tiimil oli eelmisest lumevaesest talvest veel mingigi ähmane mälestus suusasammust, siis Hispaania võistkond maadles kehva määrde ja vormipuuduse küüsis. Ühesõnaga võit pika puuga Eestile ja seis peale kolme ala samuti Eestile 2:1.
Saabus suusahüpete aeg. Sisu poolest oli tegemist seguga suusalennust ja odaviskest või vasaraheitest, sõltuvalt kasutatavast tehnikast. Suuska tuli lennutada võimalikult kaugele ja sealt kuhu suusk maha langes, jätkas järgmine võistkonna liige oma sooritust.
Juba esimestest sooritustes oli näha, et Eesti pole suusahüppemaa. Küll see suusk jäi pidama puude latvadesse või siis ei võtnud üldse tuult alla. See vastu Hispaanial on potentsiaali saada suurepäraseks suusahüppemaaks... kuigi praegu ei tea ma ühtegi hispaanlasest suusahüppajat. Kalevite pojad said vaid vesise suuga jälgida pikki suusalende hispaanlaste esituses. Libahispaanlasest Kargu poolt sooritatud õhulend osutus sedavõrd pikaks, et isegi suusal hakkas hirm, mistõttu otsustas ta eralduda kaheks ebavõrdseks jupiks. Hispaanlaste edasist sooritust see ei seganud ja nii võrdsustasid nad seisu 2:2le.
Viimaseks alaks oli võistluste korraldajal Kargul jäetud isiklik trumpala – lumelaua pikim liug. Sündmustest ette rutates tuleb mainida, et Kark unustas ära, et ta oma kalli võsukese eestlaste võistkonda mustaks hobuseks andis, kel seljataga lumelauatrenažööri pikaajaline harjutamiskogemus.
Nii kujuneski põhiline osa lumelauasõidust Kargu suguvõsa sisealaks, kuid siiski otsustavad sõidud tegid Eesti võistkonna teised liikmed, kelle tasakaalutunnetus oli Hispaania tiimi teistest liikmetest peajagu üle.
Võitis lõpuks rahvaste vaheline sõprus, kuid au ja kuulsus jäid siiski Maarjamaa pinnale. Üldseisuga 3:2 võitis taliolümpia madistamise Eesti võistkond, kes juba täna otsib endale uus väljakutseid ja vastaseid.
Olümpiasaaga oli siiski vaid üks osa pikast päevast. Nõmme metsade vahelisel „spordiväljakul“ valitsenud rivaliteet unustati kohe ja nii seati sõbralikult koos sammud paari kilomeetri kaugusel asuvate koobaste poole.
„Koobasteks“ osutusid Vene sõjaväest järelejäänud laskemoonaladude tunnelid, mis olid pikad ja kottpimedad. Pimedusejõududega võitlemiseks lõime kaasavõetud tõrvikud heledalt lõkendama ja astusime hirmu tundmata emakese maa rüppe.
Hoolimata oma depressiivsest ajaloost olid laskemoonalao kõrged muljetavaldavad võlvid võrreldavad kirikutes nähtuga. Ühesõnaga tõrvikute valguses tehtav retk neis tunneleis oli midagi sellist, mida igapäev ei tee ja kuhu igapäev ei satu.
Turnimised kõrgetel paekivi kallastel ja retk pimedais tunneleis oli olümpialasi sedavõrd väsitanud, et minu suureks meelehärmiks jäid pooled koopad läbi uurimata. Eks siis tuleb teine kord veel seal käia.
Retkelt tagasi jõudes selgus, et meie esikokk Javier oli hoogu sattudes paellat valmistanud saja ühele näljasele hiiglasele. Mis kõik õhtul edasi juhtus, sellest räägib edasi juba sulesepp Ando.
Rain
Vahepeal oli kohale saabunud veel hispaanlasi, kes kõik silmanurgast paellapanni poole piidlesid ja keelt limpsasid, kui Nuria aeg-ajalt rooga kontrollis. Lõpuks tundus paella valmis olevat ja Javier asus isalikult seda suure kulbiga külalisetele jagama. Igaüks sai taldrikule veel ka sidruniveerandi ning peab tunnistama, et roog maitses imehea. Peaaegu kõik käisid panni pealt juurde võtmas :-)
Õhtu peaesinejaks oli välja kuulutatud JCI Toompea Kitarriduo, kes oli eelnevalt hoolsalt harjutanud. Juhuse tahtel jäi üks duo liige siiski saabumaa. See aga ei tähendanud, et muusika tegemata jäi. Kark mängis mandoliini ja talle sekundeeris Rain elektikitarril :-)
Kui lõpuks väljas niiskeks muutus, koliti pidu edasi Kargu keldrisse. Seal oli kuumaks köetud saun ning kaminas põles hubane lõke. Eestlased ja Hispaanlased võistlesid nüüd vastupidavuses saunalaval ning hiljem hiina pulgamängus- väikestest puupulkadest laoti torn ja siis hakati altpoolt võimalikest ja võimatutest kohtadest pulki ära võtma ning torni kõrgemaks laduma. Et asja huvitavamaks teha, oli torni ümberajajale ette nähtud karistus- juua ära omal valikul üks minikokteili Kargu ammendamatust „minikokteilide korvist“... nii see aeg möödus, kuni märgati et varsti juba hommik käs. Osa pidulisi lahkus siis kodu poole ja osa heitis mõnusasse kaminaruumi puhkama.
Hommikul elas allesjäänud peoseltskond veelkord kaasa Hispaanalastele, vaadates TV-st nende korvpallimatshi USA vastu. Hispaanalsed jäid küll napilt alla, kuid üheskoos tõdeti, et nood on ikkagi üks kange rahvus! Nagu Eeslasedki :-)
Ando
Selle aasta alguses küpses idee teha koos kodalastega Augusti alguses üks vahva ühine purjetamine. Kuna peale allakirjutanu on kojas veel Karl, kes samuti hea meelega aega merel veedab, siis otsusasime panna seljad kokku ja teha kahepäevase üritusena Naissaare regatt, kus osaleks 3 jahti: Finesailingu sportjahid Alfa I ja Beta I ning Eesti Mereakadeemia Tormilind. Kuupäevadeks valiti 2-3 August.
Kõik ei läinud aga päris plaanide kohaselt, nimelt ei hoolinud ilm meie püüdlustest eriti ning organiseeris selleks perioodiks erakordselt madala veeseisu. Sellepeale otsustas Tormilind mitte osaleda, sest vastasel korral jäänuks ta Naissaare sadamasuudmesse mutta kinni. Samuti lubati pühapäevaks tormi, kuid laupäevaks siiski "mõõduka tuulega, väheste sademetega ilma". Seetõttu otsustati korralda regatt vaid ühepäevasena ning kahe jahiga.
Lühikokkuvõte: õlu, fotojaht, õlu, võistlused, õlu, saun, õlu, tants, õlu, kojusõit :-)
Tegelikult toimus peale ülalpool loetletud tegevuste veel muudki põnevat…
Suvepäevad toimusid Järvamaal, Nahkmetsa Jahikoopas. Kangemad suvepäevalised olid juba reede õhtul kohale veerenud ning laupäeva hommikuks jõudnud korralikult aklimatiseeruda, kui allakirjutanu alles kohale jõudis. Laagriplatsil avanes ees tore pilt- vihm oli just möödas ning mõnusalt märjale murule olid kahele poole metsaveerde kerkinud omamoodi telklinnakud. Noored linnaarhidektid tegelesid aga usinalt Linnaplaani koostamisega. Kõige tähtsam tänav “Toompuiestee” oli juba olemas ning selle ääres oli püsti ka “Raekoda”. Teisel pool platsi sekundeerisid talle pärande alune allee ehk “Unter Den Linden”- Tallinna koja auks ning keskele tuli hiljem "Wõrgu Plac" :-)
Ega palju aega polnudki. Telk üles ja juba ootas lõunane frikatellisupp söömist. Pärast lõunat kerge vihmasabin, mis aitas püsida suvepäevalistel veidi räästa all ning kohalikke vanasõnu meelde tuletada (Külalised ja kalad lähevad mõlemad kolmandal päeval halvaks).
Vihm läbi, algasid sportmängud. Tegemist oli siis teatevõistlustega- ratsutati puuhobusel, puuriti naftat ning veeti köit. Kuna ”kõige kõvemad härjad on Toompeal”, õnnestus meie kojal olla võidukas köietõmbamises.
Igale kojale oli ka eelnevalt antud ülesanne, teha väike etteaste, vastavalt oma suguharu nimele. Meie kui ”Mõdulased”, arutanud veidi asja, otsutasime usalda Jüri luulevaimu ning Rauli muusikaandi ning õige pea valmis ürgne-etno-regilaul Mõdulätte kuivamisest, uue lätte otsimisest ja seda rõõmsamast leidmisest. Kogu ettastet saatis loomulikult ka näitlik tegevus. Rahvale meeldis ning teenisime selle eest kohvri õlut :-)
Õhtusöögiks pakuti metssea praadi ning hilisõhtul pandi suitsuahju veel õige mitu forelli...
Õhtu jätkus saunamise ja tantsuga. Eestlased kui laulurahvas tõstsid leiliruumis üsna mitu korda korraliku laulu üles ning väike ruum, kus tavaolukorras võtab leili vaid 6 inimest, mahutas häid JCI-kaid mitu korda rohkem. :-) Veidi ebtavaline oli, otse saunalavalt tulles, rätik ümber, tantsijate vahelt läbi joosta ning järve hüpata, kuid mõnu tasus seda ära. Järvel ujusid pimeduses ringi põlevad küünlad... Pärast sauna sai tantsu vihutud nii kohaliku ansambli kui ka kahe diskori saatel ning magama sai alles varavalges, kui kõik diskorid ära väsisid ja muusika kinni keerasid...
Veidi vihma ju sabistas nii laupäeval, kui pühapäeval... kuid ikkagi oli vahva!
Aitähh JCI Paide!
Siin on videoklipp- reklaamfilm, millega soovime kandideerida JCI Estonia 2009 aasta suvepävade korraladajaks.
Võttegrupp:
näitlemine: Kaido, Raul, Kadi, Rain, Reemus
operaator Kõps: Ando
montaaz: Ando ja Priit
Video esialgne versioon valmis septembris 2007 ja täiendati juulis 2008.
14-15 juunil toimus JCI Toompea, JCI Paide ja JCI Viljandimaa kanuu- ja rabamatk Valgejõel!
Kogunesime Rabav.ee talus ja suundusime seejärel üheskoos jõe peale.
Keha kosutas mõnus lõuna otse looduses. Seejärel tegime koos metsatargaga jalgsirännaku Kakerdaja rabas.
Mis täpsemalt toimus?? - vaata Siki ajaveebi, seal on sellest matkast väga hea ülevaade.
:)
Ilusat suve,
Kaido
Pärast avatseremooniat viis buss pidulised klubisse Galax, kus algas Finlandia Welcome Night. Kuna aga Javier oli tulnud kohale oma autoga, otustasime koos Kaspariga olla talle teejuhiks. Sisestasime õige tänavanime navigatsiooniseadmesse ja teele... aeg möödus ning Turu hakkas juba seljataha jääma, kui Javier märkas, et sihtkohani on veel mõned sajad kilomeetrid. Asja uurides selgus, et olime sisestanud sihtkoha mitte Turus, vaid ühes teises Soome linnas, kus sama nimega tänav. :-) Asi parandatud, olime peagi õiges kohas.
Kõht täissöödud, jätkus pidu ööklubis Abo Diskotek. Üllatav tõsiasi, et õlu oli üpris lahja- vast ainult paar kraadi....
Neljapäeva hommikul algas konverents minu jaoks pihta esmaosalejate briifinguga. Kuigi olin esmakordselt EC-l, olen JCI’s juba neljandat aastat, seepärast midagi väga põrutavalt uut selles briifingus ei leidnud. Samas oli huvitav esmaosalejate vahel korraldatud võistlus, kus pidi leidma vastused hulgale küsimustele ning koguma autogramme JCI presidentide käest. Peaauhinnaks tasuta pääse 2009 a. Budapestis korrladatavale EC-le.
Pärast briifingut oli lõuna ning siis kiirustasime tagasi kesklinna. Nimelt oli meie sõpruskoda Kotkast kutsunud meid eelnevalt kohtumisele, mis toimus Turus asuvas „Viro-keskuses“. Kohal oli ka Eesti Aukonsul Turus, Hr Keijo Virtanen, kes tutvustas meile konsulaadi igapäevatööd. Jõime vahuveini, näksisime suupisteid ning tuletasime Kotkaga vanu aegu meelde. Tore oli vanu sõpru jälle näha.
Tagasi konverentsile jõudnud, selgus et päeva viimased loengud on juba poolepeal. Käisime Lauraga läbi mitu erinevat saali, kuid kusagil "järjepeale" ei saanud. Otsustasime siis vabalt võtta, ning läksime hopis Trade Showle, Eesti boksis toimetajaile appi- komme sööma ja uudistajatele Eesti kohta infot andma.
Mõne tunni pärast oli meil juba järgmine kohtumine plaanis- meie twinningkoda Stockholmist kutsus meid ühisüritusele vanale aurulaevale "Svarte Rudolf". Kuna Stokholmi ja Mariehamni kojad on samuti sõbrad, siis kutsusime Mariehamni omad ka. Kihutasime jällegi kesklinna ning leidsime laeva suurema vaevata üles. Ka meie rootsi ja ahvenamaa sõbrad jõudsid varsti kohale, mida aga polnud, olid vabad kohad. Otsustasime siis minna hoopis lähedalasuvasse hotellirestorani, mis osutus üpris heaks ideeks, kuna seal pakutud toit viis keele alla :-) Rääkisime sõpradega juttu, ning tuletasime meelde, et ootame neid Augustis Eestisse- Battle Of the Baltic-le. Enne lahkumist vahetasime jälle meeneid. Allpool oleval pildil on kolme koja presidendid koos: Peter Stockholmist, Nina Mariehamnist ja Kadi Toompealt.
Järgmine üritus oli Saksa-Hungari Õhtu. Kandsime seal oma koja uusi punaseid särke ning õige pea aeti meid segamini sveitslastega, kel samuti punased särgid seljas. Peol pakuti saksa vorste sinepiga ning loomulikult õlut. Mängis ka ansambel. Kell 24.00 lõppes see pidu ära ning seltskond liikus lähedalasuvasse Hamburger Börs’ ööklubisse, kus pidu jätkus poole neljani hommikul.
Hotelli tagasi jõudes oli tekkinud kindel plaan: mitte tõtata reede hommikul kohe esimesse loengusse, vaid magada selle asemel pisut kauem... mõeldud- tehtud. Hommikusöögilauas tekkis Javieril aga mõte, minna vaatama läheduses asuvat Turu kindlust. Kindlus osutus üle 700 aasta vanuseks ning uudistamist jätkus seal mitmeks tunniks.
Konverentsikeskusesse jõudsime tagasi lõunaajal. Väike kehakinnitus, ning ruttasime oma järgmisesse loengusse, milleks oli Niko Visuri esitletav „The Secrets of Body Language“. Oli päris huvitav loeng ja nalja sai ka. Sellega oligi reedene konverentsipäev läbi.
Saabus jälle õhtu ning pidu, seekord siis- Taani Õhtu. Eesti delegatsioonil oli sel peol oma nurk, kus pakuti Kalevi komme ja Vana Tallinnat ning tehti Eestile igal viisil promo. Sai siis samuti võetud uutel sõpradel „nööbist kinni“ ja tõmmatud Eesti laua äärde napsi maitsma. Pidu kestis jällegi keskööni ning seejärel jätkus järgmises ööklubis, Onnela. See oli eriti vahva klubi, kuna avastasime seal erinevad saalid eri muusikamaitsega peolistele. Oli moodsa tümpsu, Soome popi ja Heavy saal. Keldrist leidsime veel ühe koha, mil nimeks Kasari. Lähemal uurimisel selgus, et tegu 80-90-date muusikaga, mis meile eriti hästi sobis :-)
Laupäeval sai jällegi ette võetud hiline hommikusöök ning kuna ennelõunal enam ühtegi huvitavat koolitust ei paistnud olevat, võtsime Javieri ja Reigoga ette linnatuuri, ehk siis käisime kohalikul turul ning uudistasime meremuuseumis vanu laevu. Allpool fotol parklaev Sigyn.
Õhtupoolik algas JCI Estonia presidendi, Margus Maksimovi, vastuvõtuga hotelli kohvikus. Pakuti vahuveini ning Margus rääkis, et oleme sel konverentsil hästi silma paistnud ning siiani tullakse ja öeldakse, et EC 2006 Tallinnas oli tase! Pärast vastuvõttu suundusime konverentsikeskusesse Auhinnatsermooniale. Auhindu jagus igasse kategooriasse, eriti suur „saak“ sai seekord omaks soomlastele. Eestlased polnud seekord vist ühelegi auhinnale kandideerinud... Enne Galat sai veel õues pilti tehtud.
Kui kõhud täis said, alustas teises saalis bänd erinevate esinejatega. Pidu kestis jällegi keskööni ning pärast seda jätkus afterparty kõrvalolevas hallis.
Järgmisel hommikul, 8. juunil, asuti tagasiteele- bussiga Helsingisse ja siis laevaga „Superstar“ Tallinna.
Eurokonverentsil käidud, nagu niuhti!
Toompea koda ehk JCI Toompea on jõudnud täitsa ilusasse ikka - 17. Igati väärikalt ja mõnusa mölluga tähistasime 24. mail oma selleaastast sünnipäevapidu Rakvere külje all Pariisi külas.
Sünnipäevalisi oli kohal 36. Päev algas koolitustega.
Tiina Tšatšua „Prantsuse Viisakus“ ja Silja ja Laura „Armastus ja Abielu“.
Teemad olid huvitavad, rahvale meeldis.
Lõbusaks läks siis kui kuskilt tagumisest reast hakkas algul vaikselt ja siis valjemini kostma norskamist :)))
Peale koolitusi järgnesid mängud. Orgunnijad Irme ja Kaido sisustasid piduliste vaba aega rahvaste palli ja erinevate pisimängudega. Alloleval pildil näiteks Ando ja Kadi hoolikalt munajooksu tegemas :) Toore munaga.
Mängud olid väga tasavägised, kuid lõpuks rebis üks neist ette. Kuna tähtis on ikka sõprus, siis mõlemad tiimid said kingiks vahuveini.
Peale mänge oli aega püüda veidi kala või teha hobusega sõitu.
Õhtune pidu läks lahti kostüümidega. Pidi selga panema midagi, mis seostaks kandjat Prantsusmaaga. Nii meil oli nii musketäre, ärimehi, tänavaräppareid kui Saabastega Kass ja muinasjutu hunt.
Peaesinejaks oli Erkki Otsmann ning kõlasid Prantsuse shansoonid.
Pidu võttis aina tuure üles ja siis see juhtus... Uksed läksid valla ning sisse astusid mantlites mehed, kes vana hea Y.M.C.A saatel (kuula ja vaata lugu) tegid oma tormaka kui peensusteni lihvitud etteaste, mis nii naistel kui meestel silma särama pani :))
Nii see pidu läks. Hommikul käidi saunas ja peale päikse tõusu mindi ka magama.
Täname lahedat korraldustiimi, kes projekti vedas ja kandis hoolt sellise laheda sünnipäevapeo toimumise eest.
Täname Pariisi puhkekeskuse juhatajat Olev Käspersoni üllatuskingi (ilutulestik) eest. Muide Olev on ka JCI Rakvere asutajaliige :)
Täname kõiki osalejaid.
Maikuu koosolek toimus Niitväljal, kus käisime golfimängu õppimas. Meid instrueerisid meie oma liikmed, Hardi Isok ja Andres Kostiv.
Postitused
Kommentaarid
