Siin on videoklipp- reklaamfilm, millega soovime kandideerida JCI Estonia 2009 aasta suvepävade korraladajaks.
Võttegrupp:
näitlemine: Kaido, Raul, Kadi, Rain, Reemus
operaator Kõps: Ando
montaaz: Ando ja Priit
Video esialgne versioon valmis septembris 2007 ja täiendati juulis 2008.
14-15 juunil toimus JCI Toompea, JCI Paide ja JCI Viljandimaa kanuu- ja rabamatk Valgejõel!
Kogunesime Rabav.ee talus ja suundusime seejärel üheskoos jõe peale.
Keha kosutas mõnus lõuna otse looduses. Seejärel tegime koos metsatargaga jalgsirännaku Kakerdaja rabas.
Mis täpsemalt toimus?? - vaata Siki ajaveebi, seal on sellest matkast väga hea ülevaade.
:)
Ilusat suve,
Kaido
Pärast avatseremooniat viis buss pidulised klubisse Galax, kus algas Finlandia Welcome Night. Kuna aga Javier oli tulnud kohale oma autoga, otustasime koos Kaspariga olla talle teejuhiks. Sisestasime õige tänavanime navigatsiooniseadmesse ja teele... aeg möödus ning Turu hakkas juba seljataha jääma, kui Javier märkas, et sihtkohani on veel mõned sajad kilomeetrid. Asja uurides selgus, et olime sisestanud sihtkoha mitte Turus, vaid ühes teises Soome linnas, kus sama nimega tänav. :-) Asi parandatud, olime peagi õiges kohas.
Kõht täissöödud, jätkus pidu ööklubis Abo Diskotek. Üllatav tõsiasi, et õlu oli üpris lahja- vast ainult paar kraadi....
Neljapäeva hommikul algas konverents minu jaoks pihta esmaosalejate briifinguga. Kuigi olin esmakordselt EC-l, olen JCI’s juba neljandat aastat, seepärast midagi väga põrutavalt uut selles briifingus ei leidnud. Samas oli huvitav esmaosalejate vahel korraldatud võistlus, kus pidi leidma vastused hulgale küsimustele ning koguma autogramme JCI presidentide käest. Peaauhinnaks tasuta pääse 2009 a. Budapestis korrladatavale EC-le.
Pärast briifingut oli lõuna ning siis kiirustasime tagasi kesklinna. Nimelt oli meie sõpruskoda Kotkast kutsunud meid eelnevalt kohtumisele, mis toimus Turus asuvas „Viro-keskuses“. Kohal oli ka Eesti Aukonsul Turus, Hr Keijo Virtanen, kes tutvustas meile konsulaadi igapäevatööd. Jõime vahuveini, näksisime suupisteid ning tuletasime Kotkaga vanu aegu meelde. Tore oli vanu sõpru jälle näha.
Tagasi konverentsile jõudnud, selgus et päeva viimased loengud on juba poolepeal. Käisime Lauraga läbi mitu erinevat saali, kuid kusagil "järjepeale" ei saanud. Otsustasime siis vabalt võtta, ning läksime hopis Trade Showle, Eesti boksis toimetajaile appi- komme sööma ja uudistajatele Eesti kohta infot andma.
Mõne tunni pärast oli meil juba järgmine kohtumine plaanis- meie twinningkoda Stockholmist kutsus meid ühisüritusele vanale aurulaevale "Svarte Rudolf". Kuna Stokholmi ja Mariehamni kojad on samuti sõbrad, siis kutsusime Mariehamni omad ka. Kihutasime jällegi kesklinna ning leidsime laeva suurema vaevata üles. Ka meie rootsi ja ahvenamaa sõbrad jõudsid varsti kohale, mida aga polnud, olid vabad kohad. Otsustasime siis minna hoopis lähedalasuvasse hotellirestorani, mis osutus üpris heaks ideeks, kuna seal pakutud toit viis keele alla :-) Rääkisime sõpradega juttu, ning tuletasime meelde, et ootame neid Augustis Eestisse- Battle Of the Baltic-le. Enne lahkumist vahetasime jälle meeneid. Allpool oleval pildil on kolme koja presidendid koos: Peter Stockholmist, Nina Mariehamnist ja Kadi Toompealt.
Järgmine üritus oli Saksa-Hungari Õhtu. Kandsime seal oma koja uusi punaseid särke ning õige pea aeti meid segamini sveitslastega, kel samuti punased särgid seljas. Peol pakuti saksa vorste sinepiga ning loomulikult õlut. Mängis ka ansambel. Kell 24.00 lõppes see pidu ära ning seltskond liikus lähedalasuvasse Hamburger Börs’ ööklubisse, kus pidu jätkus poole neljani hommikul.
Hotelli tagasi jõudes oli tekkinud kindel plaan: mitte tõtata reede hommikul kohe esimesse loengusse, vaid magada selle asemel pisut kauem... mõeldud- tehtud. Hommikusöögilauas tekkis Javieril aga mõte, minna vaatama läheduses asuvat Turu kindlust. Kindlus osutus üle 700 aasta vanuseks ning uudistamist jätkus seal mitmeks tunniks.
Konverentsikeskusesse jõudsime tagasi lõunaajal. Väike kehakinnitus, ning ruttasime oma järgmisesse loengusse, milleks oli Niko Visuri esitletav „The Secrets of Body Language“. Oli päris huvitav loeng ja nalja sai ka. Sellega oligi reedene konverentsipäev läbi.
Saabus jälle õhtu ning pidu, seekord siis- Taani Õhtu. Eesti delegatsioonil oli sel peol oma nurk, kus pakuti Kalevi komme ja Vana Tallinnat ning tehti Eestile igal viisil promo. Sai siis samuti võetud uutel sõpradel „nööbist kinni“ ja tõmmatud Eesti laua äärde napsi maitsma. Pidu kestis jällegi keskööni ning seejärel jätkus järgmises ööklubis, Onnela. See oli eriti vahva klubi, kuna avastasime seal erinevad saalid eri muusikamaitsega peolistele. Oli moodsa tümpsu, Soome popi ja Heavy saal. Keldrist leidsime veel ühe koha, mil nimeks Kasari. Lähemal uurimisel selgus, et tegu 80-90-date muusikaga, mis meile eriti hästi sobis :-)
Laupäeval sai jällegi ette võetud hiline hommikusöök ning kuna ennelõunal enam ühtegi huvitavat koolitust ei paistnud olevat, võtsime Javieri ja Reigoga ette linnatuuri, ehk siis käisime kohalikul turul ning uudistasime meremuuseumis vanu laevu. Allpool fotol parklaev Sigyn.
Õhtupoolik algas JCI Estonia presidendi, Margus Maksimovi, vastuvõtuga hotelli kohvikus. Pakuti vahuveini ning Margus rääkis, et oleme sel konverentsil hästi silma paistnud ning siiani tullakse ja öeldakse, et EC 2006 Tallinnas oli tase! Pärast vastuvõttu suundusime konverentsikeskusesse Auhinnatsermooniale. Auhindu jagus igasse kategooriasse, eriti suur „saak“ sai seekord omaks soomlastele. Eestlased polnud seekord vist ühelegi auhinnale kandideerinud... Enne Galat sai veel õues pilti tehtud.
Kui kõhud täis said, alustas teises saalis bänd erinevate esinejatega. Pidu kestis jällegi keskööni ning pärast seda jätkus afterparty kõrvalolevas hallis.
Järgmisel hommikul, 8. juunil, asuti tagasiteele- bussiga Helsingisse ja siis laevaga „Superstar“ Tallinna.
Eurokonverentsil käidud, nagu niuhti!
Toompea koda ehk JCI Toompea on jõudnud täitsa ilusasse ikka - 17. Igati väärikalt ja mõnusa mölluga tähistasime 24. mail oma selleaastast sünnipäevapidu Rakvere külje all Pariisi külas.
Sünnipäevalisi oli kohal 36. Päev algas koolitustega.
Tiina Tšatšua „Prantsuse Viisakus“ ja Silja ja Laura „Armastus ja Abielu“.
Teemad olid huvitavad, rahvale meeldis.
Lõbusaks läks siis kui kuskilt tagumisest reast hakkas algul vaikselt ja siis valjemini kostma norskamist :)))
Peale koolitusi järgnesid mängud. Orgunnijad Irme ja Kaido sisustasid piduliste vaba aega rahvaste palli ja erinevate pisimängudega. Alloleval pildil näiteks Ando ja Kadi hoolikalt munajooksu tegemas :) Toore munaga.
Mängud olid väga tasavägised, kuid lõpuks rebis üks neist ette. Kuna tähtis on ikka sõprus, siis mõlemad tiimid said kingiks vahuveini.
Peale mänge oli aega püüda veidi kala või teha hobusega sõitu.
Õhtune pidu läks lahti kostüümidega. Pidi selga panema midagi, mis seostaks kandjat Prantsusmaaga. Nii meil oli nii musketäre, ärimehi, tänavaräppareid kui Saabastega Kass ja muinasjutu hunt.
Peaesinejaks oli Erkki Otsmann ning kõlasid Prantsuse shansoonid.
Pidu võttis aina tuure üles ja siis see juhtus... Uksed läksid valla ning sisse astusid mantlites mehed, kes vana hea Y.M.C.A saatel (kuula ja vaata lugu) tegid oma tormaka kui peensusteni lihvitud etteaste, mis nii naistel kui meestel silma särama pani :))
Nii see pidu läks. Hommikul käidi saunas ja peale päikse tõusu mindi ka magama.
Täname lahedat korraldustiimi, kes projekti vedas ja kandis hoolt sellise laheda sünnipäevapeo toimumise eest.
Täname Pariisi puhkekeskuse juhatajat Olev Käspersoni üllatuskingi (ilutulestik) eest. Muide Olev on ka JCI Rakvere asutajaliige :)
Täname kõiki osalejaid.
Maikuu koosolek toimus Niitväljal, kus käisime golfimängu õppimas. Meid instrueerisid meie oma liikmed, Hardi Isok ja Andres Kostiv.
Ilm oli ikka veel ilus, kuigi kargem kui Eestis (ikkagi põhja poole minek). Kiire eine, mis oli täiesti aksepteeritav ning edasi Petrosavotski poole! Tee raputas kõvasti – pidi ennast kõvasti istmele fikseerima, kuna teedeehitus Venemaal ei toimi. Ausõna, enam Eesti teede kvaliteedi pärast ei virise! 
Järve ääres asus ka õnnepalee, kus meil õnnestus sattuda peale 3 kohaliku vastse pulmapaari registreerimise lõpu pildistamist vaatama. Ning seltskonna mehed said ka punkte anda pruudi ilu hindamiseks. Olid täitsa kobedad – vähemalt selline oli naiste arvamus:) 
Kuigi meil kui „lõunamaalastel“ oli külmajudinaid-tekitav vaadata, kuidas pruudid +3C temperatuuriga vapralt 20 minutit pildistamist vastu pidasid… No eks karastatuse värk, paistab et neil on kliima veelgi hullem kui meil:)
Põgusad suhtlemised tänaval kohalikega näitasid, et nad eelistavad suhelda kas soome või inglise keeles. Mis on üllatav. Linn ise on ka uskumatult mitte-Venemaa. Oleks oodanud sellisest ääremaast rohkem mahajäetust, aga võta näpust. Reklaamid on kõik värvilised ning aeg-ajalt ka soomekeelseid silte. Aga see vist peamiselt turistide pärast, kellest enamus on soomlased. 
Üsna pea leidsime ühe meeldiva kohviku, kus saime einestada ning õllealuste ümberpööramise mängu mängida. Algas see 4-st aluse keeramisest ja minu mäletamist mööda jäi rekord kuhugi 30 kanti. Ja seda tegi Aruhein. Nii et teadmiseks, temaga ei maksa raha peale õllealuseid keerama hakata, ta on proff.
Oli vaeva nähtud korrusmaja keldrist teha talumaja sisu ning nagu hiljem selgus, oli see lausa restoran-muuseum. Meie sattusime siis nö elutuppa istuma:
Teenindus oli suurepärane, nagu sai ka hiljem arvelt näha. Ilmselt oli see Karjala kõige kallim restoran. Järjekordne müüt sai kummutatud, et Venemaa on odav. Aga, see kõik oli seda väärt – toidud olid suurepärased ning annavad silmad ette nii mõnedelegi meie koduses nooblis restoranis pakutavatele roogadele.
Tänavad oli päevase ajaga võrreldes kardinaalselt muutunud – tekkinud oli väga palju noori inimesi edasi-tagasi jalutama. Meie hotell asus ka peatänava ääres ja 24h alkopoe kõrval. Ning paistis, et kohalike seas on popp osta poest igasugu meeliergutavaid jooke ning siis joogid käes jalutada tänaval või siis tänava ääres, kus iganes juhtub ja istuda saab ja napsu võtta ja möödujaid jälgida. Ja ei mingit paberkotti või joogi peitmist. Ning ei mingit valehäbi kange napsu pudel näpus ringi jalutada. 
Hetk, mil meie olime valmis diskole minema ning ka end väidetevalt kõige paremasse klubisse sisse murdsime, oli see veel täiesti tühi - kohalike jaoks oli ilmselt veel vara: 
Mõtlesime siis veidi aega parajaks teha ning hotelli all baaris istuda. Igal juhul aeg lendas kui linnutiivul ning siinkohal allakirjutanu leidis paraja hetke ka 1 öö veeta mugavas voodis hotellitoas ning esimene õhtu mitte end ära väsitada kohaliku ööeluga: 
Järgmine hommik kl 10 oli hotelli eest start Vepsha muuseumi. Mis pidavat asuma ca 80km linnast välja, kuid kuhu poole, jäi selgusetuks. Aga see polnud ka oluline. Maha meist jäid tugevamad ööelu nautlejad Radek ja Kalev, kes vajasid „taastumiseks“ pisut aega. 
Räämas majad, millele juurdeehitused olid käepärastest vahenditest tehtud – no mis ripakil on olnud, sellest tehtud. Veel üks kohalik tava – aias muru ei niideta. Ning pole ka vaja muretseda kuhu panna mittevajalik rämps – ikka omaenda aeda! 
Muuseumis selgus, et kogu tuur räägib giid vepsha keeles. No meie suguluskeel ikkagi! Allakirjutanu oli siin hämmingus, et KÕIGEST sai aru, mis ta rääkis. Minu vene keele oskus pole just kiita ning oli tore ka vahelduseks Venemaal olles aru saada kõigest, mis räägitakse. Muuseumis oli huvitav: 
Siinkohal vaid mõned huvitavad faktid, näiteks et vepshalasi on järgi vaid 13 000 inimese ringis. Kellest enamus üsna kehvasti räägivad vepsha keelt. Ehk siis ca 30-40 aasta pärast tabab neid ilmselt sama kurb saatus nagu liivlasigi. Tublimad küll üritavad Vepsha keelt säilitada ning trükitakse vepshakeelseid raamatuid ning on ka oma leht „Kodima“ („Kodumaa“), 
kuid sellegipoolest on noortel lihtsam vene keeles läbi lüüa. 
Lisaks käisime palvemajas/kirikus, mis oli kohalikus külas. Võiks öelda, et kogu küla nooblim maja, kuhu suurde tuppa oli nö kirik end sisse seadnud. Ortodoks. Minu arvates Vene vanausulised. Aga siin ei saa enam nii kindel olla, kuna see lõik oli taas venekeelse seletusega: 
Tagasiteel pealinna Petrosavotskisse (ehk vana nimega Petrsokoisse) hakkas nälg näpistama ning ka „kütus“ oli ootamatult otsa saanud. Lahendus tuli kohaliku külapoe näol, kus olid hinnad imemadalad ning hiljem kenasti komplekteerudes Paavo, Jana, Kadri ja Arviga „perekonnaks“, saime rikkaliku eine bussis heeringa, leiva, kurgi ja kerge keelekastega: 
Lõpuks jõudis kätte kauaoodatud pidulik Toomemäe sünnipäevapidu. Selleks puhuks olid broneeritud hotelli restorani lauad, mis olid rikkalikult kaetud. Ei saa mainimata jätta restorani toredust ja suursugusust! 
Laval mängis kas neiu saksofoni (tõeliselt hästi!) või siis bänd (mis saab ka vaid kiidusõnu). Suurem osa restoranikülastajatest olid soomlased ja eestlased. Sai õnnitletud Toomemäed, mitmeid kordi „nazdarovije“ soovitud, jalga keerutatud. Pidu nii nagu olema peab! Ei unustanud ka kohaliku kombe kohaselt 24 h töötavat napsupoodi külastamast, kus muideks on selline reegel, et peale kella 2 öösel saab osta vaid 15 vol ja lahjemaid jooke, kangem on keelatud. Siit meie riigiisadele soovitus – võiks Eestis sama praktiseerida. 
Postitused
Kommentaarid
