Ma tean nii mõndagi erinevatest veespordialadest. Olen paljusid neist ka proovinud ja mulle meeldivad need kõik. Aga kui Anna-Mari mind 2018. aastal kodalastega tutvumiseks SUP matkale kutsus, mõtlesin omaette, et mis k…ma „supimatk piknikuga“? Matka ajal süüakse suppi? Või saadakse kokku ja degusteeritakse suppi? Kõlas kahtlaselt ja kohale ei läinud.
Aasta jooksul olen koja sekretärina korduvalt pidanud protokollima sõna SUP matk. Enamuse korrast vigadega J ja koja president on vapralt vaikides parandanud. Suve edenedes võtsin vaevaks lõpuks guugeldada ja sain teada, et SUPmatk on lauaga (parvega ;) ) veepeal sõitmine. Nõuab head tasakaalu ja natuke julgust. Kogemus ise oli OIVALINE: liugled endale meeldivas tempos mööda vett ja näed maailma hoopis teise nurga alt; tunnetad tasakaalu jõudu ja vaikust, mis vee peal valitseb. Sama palju lummanud on mind vist ainult sukeldumine ja veealune maailm.
Mul on väga hea meel, et koda mind SUPitama tõi. Nagu varemgi, üllatavad mind koja inimesed vahest sõnatuks nii oma tegemiste kui toetusega. Väikese seltskonnaga mööda klaassiledat Pirita jõge liuelda oli ainult puhas rõõm. Keegi ei rutanud eest ära ja kõiki oodati järele – meeskonnatöö. Meeldivad vestlused inimestega, keda sa tunned ja nendega, keda sa veel ei tunne. Sest seal veepeal on sul AEGA.
Piknik tähendas selles kontekstis peale SUPitamist rannaliival meeldivat mulisemist. Koja president Anna-Mari pakkus mullijooki, laud kaeti maitsvate näksidega ja õhtu jätkus pimedate öötundideni. Loodus kostitas meid veel imeilusa päikseloojanguga.
Arvan, et enam ei puudu ma üheltki SUPmatkalt ja julgustan kõiki, kes pole proovinud, seda kaasa tegema. Aitäh Triin P-le ürituse kokkukutsumise eest ja Anna-Marile traditsiooni jätkamise eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar