Oma Akadeemia kogemusi jagavad meiega akadeemikud Karolin ja Taavi.
Karolin
Kuidas jagada midagi, millest ei räägita? Sellest blogi tekstist saab poliitiline kõne, kus midagi konkreetset ei ütle, aga ridade vahel on peidus nii mõndagi. Vanemate kodalaste silmad löövad kilama, kui mainid neile sõna Akadeemia. Kui nad saaksid olla kärbsed akadeemia seintel, siis sumiseks Akadeemia õpperuum nagu mesitaru, sest väikseid lendavaid putukaid oleks seal rohkem kui akadeemikuid.
Mis seal põnevat juhtus, sellest ajalugu vaikib. Saab jagada vaid tundeid ja ootusi, mis sinna minnes olid ning emotsioone, millega sealt tagasi tulid. Arvan, et Akadeemias osalemine on kõikide uute kodalaste jaoks eriline privileeg. See on võimalus, millest võiks iga selge mõistusega inimene kinni haarata. Kõik piirid tuleb Akadeemiasse minnes jätta koju. See ei tähenda seda, et võid lubada endale kõike, vaid see annab võimaluse näidata ennast uutele inimestele sellisena nagu sa ise ennast näed. Peeglist. Koju sõites mõtled, kas see pilt meeldis sulle ja mida on vaja korrigeerida.
Lisaks vajalikule infole JCI ajaloo ja struktuuri kohta saad praktilisi oskusi eluks endaks. Erinevad inimesed, kes on JCIst välja kasvanud lektorid, jagavad oma osa tulise kirega ja mitte ükski loeng ei jäta külmaks. Isegi see, mis sulle ei meeldi, sest nii kuradi embamugav on olla.
Mugavustsoon võib-olla ongi see, mis Akadeemia puhul on võtmesõnaks. Sa esmalt astud välja oma mugavustsoonist (õigemini sind visatakse sealt välja) ja siis sunnitakse sind uut olukorda aktsepteerima. See juhtub millalgi teise päeva jooksul, sest selleks ajaks on su ajusid ruineeritud uue info ja puuduliku puhkeajaga niipalju, et sa lihtsalt ei jaksa vastu panna. Ja siis see kõik juhtubki. See ASI, mis kõigile Akadeemias osavõtjatele hinge jääb.
Julgus olla sina ise ja julgus aktsepteerida ennast sellisena nagu sa oled on üks asi, mille võrra sa oled Akadeemiast tulles rikkam, kui sinna minnes. See on julgus mõelda edaspidi teistmoodi, julgus rügada edasi või julgus astuda rongilt maha selleks, et püüda hoopis uut rongi.
JCI on inimese isiksuse kasvatamise inkubaator, millel on peegeldavad seinad ja vetruv põhi. See on koht, kus on su konkurendid ja su sõbrad. Seal on neid, kes tõmbavad sind tagasi ja neid kes lükkavad sind edasi. See on koht, kus sa võid komistada ja kukkuda näoli mutta, sind aidatakse püsti, antakse lusikaga mett mokale ja pühitakse nägu porist puhtaks.
Taavi
Olin mitmelt poolt kuulnud, et Akadeemia on hästi äge ja sinna lihtsalt peab minema, kuid kohale jõudes oli ikkagi tunne, et ei tea kuhu ma täpselt sattunud olen. Olles näinud ettekandeid erinevate kodalaste poolt üle Eesti, keda ma enamjaolt esimest korda nägin, sain kähku aru, et positiivne ellusuhtumine ja huumorimeel on need, mis meid kõiki ühendavad ja see arusaam ainult kinnistus Akadeemia vältel.
Tundub uskumatu, et nii lühikese ajaga on võimalik nii palju (kokku) kasvada.
Ehkki nädalavahetus Akadeemias oli parajalt väsitav, sain sealt edasiseks vägeva energialaengu.
Olen tänulik, et mul oli võimalus Akadeemiast osa võtta ja seda kogemust ei vahetaks küll millegi vastu!
Mis seal põnevat juhtus, sellest ajalugu vaikib. Saab jagada vaid tundeid ja ootusi, mis sinna minnes olid ning emotsioone, millega sealt tagasi tulid. Arvan, et Akadeemias osalemine on kõikide uute kodalaste jaoks eriline privileeg. See on võimalus, millest võiks iga selge mõistusega inimene kinni haarata. Kõik piirid tuleb Akadeemiasse minnes jätta koju. See ei tähenda seda, et võid lubada endale kõike, vaid see annab võimaluse näidata ennast uutele inimestele sellisena nagu sa ise ennast näed. Peeglist. Koju sõites mõtled, kas see pilt meeldis sulle ja mida on vaja korrigeerida.
Lisaks vajalikule infole JCI ajaloo ja struktuuri kohta saad praktilisi oskusi eluks endaks. Erinevad inimesed, kes on JCIst välja kasvanud lektorid, jagavad oma osa tulise kirega ja mitte ükski loeng ei jäta külmaks. Isegi see, mis sulle ei meeldi, sest nii kuradi embamugav on olla.Mugavustsoon võib-olla ongi see, mis Akadeemia puhul on võtmesõnaks. Sa esmalt astud välja oma mugavustsoonist (õigemini sind visatakse sealt välja) ja siis sunnitakse sind uut olukorda aktsepteerima. See juhtub millalgi teise päeva jooksul, sest selleks ajaks on su ajusid ruineeritud uue info ja puuduliku puhkeajaga niipalju, et sa lihtsalt ei jaksa vastu panna. Ja siis see kõik juhtubki. See ASI, mis kõigile Akadeemias osavõtjatele hinge jääb.
Julgus olla sina ise ja julgus aktsepteerida ennast sellisena nagu sa oled on üks asi, mille võrra sa oled Akadeemiast tulles rikkam, kui sinna minnes. See on julgus mõelda edaspidi teistmoodi, julgus rügada edasi või julgus astuda rongilt maha selleks, et püüda hoopis uut rongi.JCI on inimese isiksuse kasvatamise inkubaator, millel on peegeldavad seinad ja vetruv põhi. See on koht, kus on su konkurendid ja su sõbrad. Seal on neid, kes tõmbavad sind tagasi ja neid kes lükkavad sind edasi. See on koht, kus sa võid komistada ja kukkuda näoli mutta, sind aidatakse püsti, antakse lusikaga mett mokale ja pühitakse nägu porist puhtaks.
Taavi
Olin mitmelt poolt kuulnud, et Akadeemia on hästi äge ja sinna lihtsalt peab minema, kuid kohale jõudes oli ikkagi tunne, et ei tea kuhu ma täpselt sattunud olen. Olles näinud ettekandeid erinevate kodalaste poolt üle Eesti, keda ma enamjaolt esimest korda nägin, sain kähku aru, et positiivne ellusuhtumine ja huumorimeel on need, mis meid kõiki ühendavad ja see arusaam ainult kinnistus Akadeemia vältel.Tundub uskumatu, et nii lühikese ajaga on võimalik nii palju (kokku) kasvada.
Ehkki nädalavahetus Akadeemias oli parajalt väsitav, sain sealt edasiseks vägeva energialaengu.Olen tänulik, et mul oli võimalus Akadeemiast osa võtta ja seda kogemust ei vahetaks küll millegi vastu!
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar