JCI Toompea Twin-Ski 2012

03.03.2012-09.03.2012

Tallinn-Are

TWIN-SKI 2012

JCI TOOMPEA

Head kodalased !

Nagu Te kõik juba kuluaaridest kuulnud olete, siis toimus märtsi alguses JCI Toompea traditsiooniline suusalaager - Twin Ski.

Üritusel osalised 8 tõsist jääkaru, kes vallutasid seekord Rootsis, Ares palju uhkeid slaalomiradasid. Seoses sellega, et meie sõit oli täis mõnusat äraolemist, proovin anda meie üritusest ülevaate ka Teile, läbi väikese huumoriprisma ja mitte nimetada nimesid.



Sõit läks lahti Tallinki laeval, kus kohe otsustasime kajutisse võtta mõned “peened paugud” (loe edaspidi: “raamatud”), et vabas õhkkonnas üksteist paremini tundma õppida ja kaotada näost argipäeva-murelik ilme ja kulmude vahelt kortsurivi. Lugedes kajutis raamatuid ja saades juba targemaks, otsustasime panna proovile oma teadmisi mälumäng “Eesti” abil, milles selgus palju huvitavat nii meie riigi kui ajaloo kohta.

Pärast mängu tehti ettepanek liikuda edasi tantsusaali ja meie noorematel liikmetel tuli tahtmine tüdrukutega tutvust teha(loe edaspidi”kala püüda”). Suundusime ringreisile. Nooremad võtsid ette tühjendada kohalik kasiino (millega saadi muuseas väga hästi hakkama) ja vanemad nautisid tantsulisi hetki Live-bandi seltskonnas.

Kajutitesse jõuti normaalajal v.a.tõelised tegijad (kasiinoröövlid), vastavalt kell 3 ja kell 7 hommikul

Rootsimaa võttis meid hommikul vastu ilusa päikselise ilmaga ja mannetu loodusega (esimesed 500 km oli lihtsalt igav liiv ja tühi väli).

Sellest tulenevalt jätkasime mälumängu mängimist erinevates autodes, raadisaatjate vahendusel.

Aresse jõudes hakkasid juba kaugelt sirama valgustatud mägirajad ja see pani meie südamed kõvemini põksuma ja jalakese muusikarütmis värisema.

Korter oli meil valitud superkohale, meie aknast avanes jumalik vaade mägedele ja suusatajatele, 50 m kaugusel kumas nädalavahetusel algva MM slaalomifini

Meie kodu oli ehitatud õige soone peale - uni oli ääretult magus.et see oli omamoodi “nauding”(saabudes koju olid näod rohelised, aga mis peamine - teotahteline muie suul).

Magasime sügavalt, kuigi kuskilt teistest tubadest kostus imelikke öiseid hääli. Mine võta kinni, mis hääled need olid?

Hommik oli põnev, peale koka tehtud ääretult maitsvat putro-putrosghaalit algas sagimine nagu laevaköögis. Kõigil olid silmad suured nagu 5 kroonised. Piletid võetud ja kohe mäele. Kõik oli korras, aga meie üks võitluskaaslane, kes oli eelmisel õhtul liialt palju raamatuid lugenud ja kalal käinud - ei vedanud ennast käima. Ramm lõppes ja ta otsustas terve päev aklimatiseeruda fantastilisi looduspilte nautides, manustades kõrvale hulgi vett ja vitamiinijooke.

Mäed oli tõesti toredad, hästi hooldatud ja emotsionaalsed. Muidugi, eks juhtus ka graatsilisi lummesukeldumisi, liuglemisi kõikidel kehaosadel. Uhketel gondlitel mäkkesõittu nautides, kõlas igakord läbi meie raadiotelefonide (need olid meil igalpool kaasas,et mitte üksteist kaotada) lõbus üleskutse:”It´s Jägermeister- time”, mis kohalikele väga meelt mööda oli.

Presidendi poolt valmistatud lõunasupp ja serveering koos väikese raamatuga, oli imeline.

Pärast lõunasööki toimus valgele inimesel kohane leiba-luusse uinak. Ees ootas veel õhtune “Night Skiing”. Ka esimesest õhtusest suusatamisest saab rääkida ainult ülivõrretes.

Saabudes mäelt, ootas meid kodus kuum saun ja maitsev praad koos huvitavate raamatutega. Peale õhtusööki võtsime ette väike jalutuskäigu kohalikku akvatooriumisse - oli meeldiv.

Järgnevad päevad olid samuti ilusad ja päikeselised. Igal päeval külastasime erinevaid mägesid/keskusi ja meiega ühines sõber-eestlane, kes elab ja töötab juba seitsmendat aastat Norras. Eelmise päeva mägede nautleja ja vitamiinipoiss asus nüüd tõsiselt mägesid vallutama. Pean tunnistama, et kui arvestada, et sisuliselt olid tal üldse suusad kolmandat korda elus jalas, oli ta väga hea õppija ja kõik järgnev oli talle ainult boonus, mida ta nüüd tõsiselt nautima õppis. Temast sai tehtud ka peaaegu täispikk lühifilm ja küsimus sellest, kas see talle meeldis või mitte, jätame tema enda otsustada.

Juhtus ka midagi põnevat, kui 2 meie meeskonna liiget olid paremaid radu otsimas kõrval mägedel ning

unistades liialt raamatukogus nähtud ilust, unustasid ära, et tõstukid pannakse ka mingil ajal kinni. Kuna nad olid nii kaugel kuhu raadioside enam ei ulatanud, pidid nad karistuseks kilomeetreid mööda asfalti kõmpima, et koju lõunale jõuda. Pärast selgus muidugi, šokolaadivabrik, kus sai näha, kuidas šokolaad valmib ja tore oli ka teenindaja, kes täitis meie magusasoove puhtas eesti keeles. Teine ja samuti väga aktraktiivne koht oli 20 km Arest eemal asuv 20 m kõrgune kosk, mille looduslikku pilti siin kirjutaja ei oska kirjeldada

šokolaadivabrik, kus sai näha, kuidas šokolaad valmib ja tore oli ka teenindaja, kes täitis meie magusasoove puhtas eesti keeles. Teine ja samuti väga aktraktiivne koht oli 20 km Arest eemal asuv 20 m kõrgune kosk, mille looduslikku pilti siin kirjutaja ei oska kirjeldada See polnud veel kõik. Kose all asus 400 m2 erinevaid jääsaale. Koridorid viisid lausa kose alla, kus parema tahtmise juures oleks käed märjaks saanud teha. Nendes saalides korraldatakse pulmi ja einevaid kontserte. See matk oli FANTASTIKA.

Sel päeval Night Skid meie kodumäel ei olnud ja otsustasime nõustuda meie Norra sõbra ettepanekuga külastada kohalikke vaatamisväärsusi. Nendeks oli kohalik Are

Pärast sellist elamust olid kõik ühel nõul,et sööme Norrast külakostiks toodud õiget lõhet ja loeme sel päeval korralikke bestsellerid. Lugedes läbi paar bestsellerit jäi tunne, et meie Norra sõber on elanud pikalt kuskil üksikus metsas ja pole sajandeid eestlasi näinud ega nendega rääkida saanud. Pärast seda kui olime ära kuulanud kolm tundi tema seiklusi Norra mägedes, Villu võtlusi nii trollide kui viikingitega, otsustasime, et pole muud varianti kui võta välja jällegi mälumäng “Eesti”. Kuna ta palju vastuseid ei teadnud, saime ka meie sõna sekka öelda:)

Viimane päev erines ilmastiku mõttes oluliselt eelmistest.
Viimasel õhtul oli Night-skiinig jällegi meie kodumäel avatud. Erinevus oli selles, et kõrgusel ca 1300 meetrit puhus selline tsunaami, et enne mäele minekut otsustasime kõik kohalikust poest laenatud triikrauad tasku panna, et laskumistel mitte õhku tõusta. Osadel aitas, osadel mitte.
Mina ei jõudnud lihtsalt kolmas kord mäkke minna, sest otsustasime Presidendiga ekstreemsusi teha ja sõitsime omaarust huvitavat rada, kui järsku sattusime pimedasse tunnelisse, kus pimedas tundus, et meile vastu sõidab rong.
Tundes, et kohe on saabumas allapoole midagi sooja, ilmnes meie õnneks, et see oli siiski vaid lumesaan. Selle juht ei olnud mitte kõige paremas tujus, vehkis kätega ja pritsis mingit kohalikku murret. Peale kolme päeva Rootsis, saime kohe kohalikust murrakust aru ja karistuseks pidime ümber keerama ja 100 meetrit triikraudad taskus mäkke ronima. See oli liig - mina kustusin ja olin õnnelik, kui olin tervelt ja õnnelikult mäest alla saanud. Seda ei saa muidugi öelda Presidendi kohta, kes võttis mägedel viimast koos kangemate kamraadidega.

Hommikune start oli kiire ja mõne tehtud peatusega(läbitud 700 km) märkasime, et oleme taas laevakajutis ja tegelema sama asjaga, mis ka minnes ja broneerisime reisi järgmiseks aastaks. Selle juures oli tore vaadata, et mitte kellelgi ei olnud seda nägu ees, kui saabuti laeva. See oli täis naeru ja rahulolu. Sellest võib järeldada ainult seda, et üritus on korda läinud 110% ja kindlasti tuleb seda traditsiooni elus hoida, et rohkem sellist kaunidust ja sõprust meie ELUS HOIDA.

Tänud kõigile kaasvõitlejatele ja eritänud organiseerijatele, kokkadele ja Rootsi kohalikele

võõrustajatele!

Forever Jung

Twin-Ski Fänn