Matk: Eidaperest Kellissaarde, 28.04.2019

Oandu-Ikla matkaraja seekordne lõik viis meid Eidapere kooli juurest Kellissaare lõkkeplatsini. Osa võttis 8 inimest ja tuleb tunnistada, et  minu üllatuseks oli  matkalisi üllatavalt palju, sest 22 kilomeetrit saaks ju ka kodu lähedamal läbi jalutada.

Reisiseltskond kogunes mitmest Eestimaa nurgast, kes kodust, kes korvpallivõistlustelt Tartust. No ja kui ühel JCI-kal on võimalus pidu panna, ega seda ei saa siis tegemata jätta. Seega mõned nägid küll matka alguses tiba hallid välja, kuna 2h und enne 6 tunnist matka pole just ülemäära palju. Aga nad olid vaprad ja päeva lõpuks said punegi põskedele.

 

Niisiis algas matk Eidapere kooli kõrvalt ca 11:40 ja kulges mööda tolmust kruusateed Mukri raba poole. Tolmust ei lasknud me ennast häirida ja reipal sammul ja jutuvadina saatel liikusime edasi. Esimene peatus toimus Mukri rabas, ca 5ndal kilomeetril armsas puhkenurgas raba  laudteel.  Eesmärk oli seljakotid veidi kergemaks saada, mistõttu kõik matkasellid lahkelt kaasavõetud toidumoona sõpradega jagasid. Sest kui pool koormast sõbrale puusapeale saab jagada, siis see teeb ju õnnelikuks ;-)

Puhkepausi avasime ilusti mulliga, nagu Toompea kojale kombeks, ja tähistasime Krista uut staatust – vanaema Krista! Palju õnne veelkord!

Pärast einet pakkisime asjad ja liikusime edasi ning vaid mõnekümne meetri kaugusel külastasime Mukri raba vaatetorni. Tuul tahtis küll minema puhuda, aga vaade oli võimas. Päikesesäravad järved siin ja sealpool. Eestimaa ilus loodus.

 

 

Edasi kulges matk mööda laudteed, mille äärest leidsime tundmatu lille. Ja matk jätkus läbi madala rabamänni metsa.

Ületasime edukalt Vändra jõe ja mingil hetkel peale seda, kui olime Mukri raba ja Võidu küla vahel, nägime midagi ebamaiset: hiiglaslik sipelgate linnak. Kuhila kuhila järel. Nagu tulnukate pealetung. Aina kõrgemad ja kõrgemad. Olukorrast hämmeldunud otsustas üks julge (sest osad kardavad sipelgaid) siiski asja lähemalt uurima minna ja tõdes, et need on mahajäetud kuhilad-linnakud nagu Varosha linn Küprosel. Ja siis….tuli pilveke lõõskava kuuma päikese ette ja mõistus koju tagasi ning saime aru, et need pole mitte hiiglaslikud tulnuk-sipelgate kuhilad vaid teetööde käigus kuuskede alla tõstetud mullahunnikuid, mis aastatega tiheda okkasaju alla olid mattunud. Kogu põnevus kadus ning tegime selle peale tiba eemal hoopis ühe puhkepausi.

Järgmine mäletamisväärne puhkepaus oli Võidula külas, mõisa juures. Hoone oli armas, ehe ja pakkus head tuulevarju. Selle ees oleval terrassil oli mõnus jalga puhata ja päikest nautida. Enne minekut märkasime maja juures ka midagi erakordset: kummis aknaklaase, mis hilisema uurimise järel teebki antud mõisa eriliseks. Need on väljapoole kumerad klaasid, mis nüüdseks juba ca 100 a tagasi kinni pandud mõisa klaasivabrikus valmistaud olid.

 

 

Edasi kulges matk veidike piki Käru jõge, kus mõtlesime teha ka ühe vahva mängu lapsepõlvest, aga mäng jäi ära, sest olles juba keset silda, ei viitsinud keegi enam tagasi minna, et võsast pulgakesi otsida ja neid silla alt läbi ujutada. Eksole. Siis tahtsime teha teist mängu, kus Ando ja Erik üle jõe turnivad mööda maha langenud puud nii et mina  filmin, kuid ka see mäng jäi ära kuna puu oli liiga kipakas. 

 

Edasisest matkast mäletan veel toredaid jutte matkakaaslastega, ohtralt kollaseid varsakapjasid kraavipervedel ning aina tugevnevat tuult. Ja ühtäkki olimegi sihtkohas, Kellissaare lõkkeplatsil.

Lõkkeplats kostitas meid ülimugava pingikesega. Erik keetis vett, millest nagu võluväel valmisid Ando käe all imemaitsvad road – matkasupp, matkakohv ja MATKAKISSELL! Ma arvan, et Matkakissell oligi üks nendest märksõnadest mis ma sellest matkast endaga kaasa võtan, veekeetja kõrval- mis oli siis teine asi, mis mulle matka lõppedes erilist emotsiooni pakkus. Nii lahe aparaat!

Ja kokkuvõttes võiks siis matka ka lihtsatesse numbritesse panna:

Kilomeetrid said rõõmsalt läbitud ca 6 tunni ja 31 minutiga; kõndimise aeg sellest 4h ja 15 min, seega logelemise ja söömise peale teeääres kulus 2h. Keskmine kiirus Strava äppi järgi Mukri raba rajal oli 3, 9 km/h, mis tõusis lõpuks 5,1 km/h –i.

Kilomeetreid läbisime äppi info järgi 21, 64 + veel need kilomeetrid mis sai läbitud enne kui meenus äpp jälle sisse lülitada. Kogu distantsi peale tõusime me alguspunktiga võrreldes 56m kõrgemale ja kogu selle rahmimise peale kulus 1755 kalorit. Kusjuures puhkepauside ja söömiseks kulunud kalorid pole sisse arvestatud.

Järgmisel päeval oli minul tervis korras, lihased ja liigesed liikusid tavapäraselt ning vaim oli puhanud ja valmisolek uue matka jaoks olemas. Superluks, mulle väga meeldis :-) !

Tänan, head matkakaaslased toreda matka eest!

 

Muljetas: Karolin

Matka fotod: http://www.flickr.com/photos/jcitoompea/albums/72157706829138301

Teised Oandu- Ikla matkatee lood: http://jcitoompea.blogspot.com/search/label/Oandust%20Iklasse