Toimus filmiõhtu Rein Marani "Laanetaguse suvi" ühise vaatamisega ja autoriga kohtumisega.
Rahvas vaikselt kogunes. Varasemad tulijad käisid ringi muuseumis, mis vahepeal on uue näo saanud. Värske värv ja uus kujundus olid pilkupüüdvad. Hubane saal filmi vaatamiseks ootas meid ja Heidi e-Kojast, kes on Loodusmuuseumi perenaine, palus külalistel istet võtta.
Kuulasime filmimees Marani mõtisklusi filmi saamisloost. Algne idee tekkis tal kohtumisest ühe metsavahiga, kes kurtis, et inimestele tuleks kuidagi selgeks teha, et looduses ei ole asjad nii nagu inimühiskonnas võivad tunduda. Nimelt oli too mees hädas nn heategijatega looduses, kes tõid talle nn mahajäätud metskitsetallesid koju. Inimene läks metsa ja komistas seal rohus kössitavale kitsetallele, kes tundus olevat üksi, õnnetu ja mahajäätud. Inimene aga suur ja tugev, tõttas kohe väätile kitsetallele appi ja viis ta läheduses asuva metsavahi juurde.
Tegelikult ei saanud metsavaht seda kitsetalle enam kuidagi aidata. Kitseema, kes oma tallekese oli ohtu aimates, korraks maha jätnud ja ise eemaldunud, lootuses ohuallikas endaga kaasa meelitad, polnud võimalik enam üles leida.
Rein Maran leidis endale mõttekaaslased ja toetajad ja tegi oma aja kohta suure sammu, ning tegi filmi, vaatamata Eesti kinotegelaste vastuseisule.
Täna saame nautida filmi, mis kõnetab inimest igal ajal. Inimene käitub loodusega ka täna väga isekalt ja vajadus loodusharidust pakkuvate fimide järgi, ei kao kunagi. Tänapäeva lapsele võib see film tunduda juba liiga igav ja elukauge sest kirjeldatud elukorraldus on hakanud hääbuma. Sõnad metsavaht ja metsaülem on ajaloo prügikastis.
Mind isiklikult puudutab film eriti, sest minu lapsepõlv oli just täpselt selline nagu tegelastel filmis: isa metsaülem, vanaisa kohalik metsavaht, jahihooajadja, loomatopiseid, murakad ja suvised sõbrad, kes talveks linna kolivad.
Meeleolu loomiseks laul filmist!
Kohtumisteni uutel filmiõhtutel!
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar