Meelde jäid Olavi lood madudest, orangutangidest ja eelkõige muidugi ninaahvist. See viimane olevat päris isevärki tegelane. Isastel on üsna suur nina ja suur kõht ees nagu trumm, sest nad söövad puulehti ja kõhus toimub käärimine... Muidugi tekitas ka elevust ninaahvide haaremi pidamise viis, emasahvide nina kirtsutamise põhjused ja "ääreltkrabajad poissmehed" :-)
Ka orangutangide graatsiline liikumine mööda puuoksi ja ronimisteid ning "tõeline ahviarmastus".
Lisaks rääkis Olavi põnevaid lugusid rännakutest mägdesse ja mangroovimetsadesse. Tal õnnestus näha ka haruldase Rafeesia nimelise lille õitsemist, mis õitseb iga 7 a. tagant vaid mõned päevad ning mille õie diameeter võib olla kuni 1m.
Olavi sattus ka pärismaalaste juurde külla, kes elasid küll viisakalt onnides, kuid elatusid siiski ainult korilusest. Selline rändrahvas, kes iga paari aasta tagant uude kohta kolib, kui endistest kohast enam midagi loodusest võtta ei ole. Õnneks pidi aga loodus taastuma seal õige ruttu...
Kui film lõppes, ei tahtnud rahvas veel lahkuda ja nii vesteldi õhtuhämaras sellest huvitavast maast veel ja veel...
Oli jälle üks tore õhtu!
Tahksin lõpetuseks jällegi tänada kahte Olavit- ühte kes reisil käis ja meiega oma muljeid jagas ja teist, kes selle põneva ürituse organiseeris ja meid EAS-i ruumides võõrustas! Loodetavsti tuleb järgmine filmiõtu juba üsna pea ja vaatluse alla võtaks sedakorda siis juba Hiina :-)
Muljetas Ando
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar