Matk: Lellest Eidapereni, 14.10.2018

Meie seekordne matk oli ühepäevane ja viis Lellest Eidapereni. Hommikul pidime kokku saama rongijaamas kell 7:30, et startida Viljandi rongiga kell 7:42. Elron otsustas aga, et on hea aeg raudteeremondiks ning esimesed peatused Tallinnast kuni Liivani asendati bussiga, mis väljus juba 15 min. varem.  „Matkajuht“ sai sellest teada aga alles hommikul… siiski õnnestus koordineerida, et kõik õigeks ajaks bussi ja rongi peale jõudsid.. aga see oli minutite mäng.

 

Lellesse jõudsime kell 9 ja kuna Erik pidi oma perega liituma meie matkaga siit, siis tegime Lelle raudteejamas veidi aega parajaks. Oli kena ja puhas jaam, ootajatele ka pisike raamatukogu avatud. Meiega oli kaasas Ants, kes on erialalt spordiarst ja seda ei saanud kasutamata jätta. Antsu abiga sai nii mõnigi oma valutavaid seljalihaseid venitada, et eesolevat matka vastu pidada. 

 

Peagi olid Erik ja Kai kohal ning matk algas. Hommik oli udune ja veidi rõske… aga see ei takistanud meie reibast sammu läbi Lelle aleviku.

 

 

Mõnede kilomeetrite pärast jõudsime Lelle mõisa juurde. Mõis on erakätes, kuid selle ümber olev park on külastajatele avatud.

 

 

 

 

Meid tervitasid lambad ning maad kattis vahtralehtedest kirju vaip. Mõnus oli lehtedes sahistada. Ronisime künkast üles, kus avanes vaade tiigile ning tegime esimesed näksid ja kuuma tee ringi. Pargis kasvas ka seedreid ja muid huvitavaid puid

 

 

Peale parki keerasime lõpuks suure tee pealt ära- põldude vahelisele kruusateele. Kohati kasvas tee ääres mõni vana õunapuu, mis meenutas endist talukohta. Vahepeal hakkas päike välja tulema ja õige pea tuli riideid vähemaks võtta.

 

Peagi jõudsime Tilliniidu lõkkekohta ning esimene ja lühem pool matkast oli läbi. Keetsime lõunaks suppi ning kisselli ja kohvisõbrad said ka kohvi. See lõkkekoht asus endise metsavahi maja hoovil, kuid majast olid järel vaid varemed. Ametlikult sai tarbevett võtta siitsamast tuletõrjetiigist. Nähes aga sogast vett, oli meil hea meel, et supi- ja kohvivee ise pudelitega kaasa tõime. Et rongini oli aega piisava varuga, siis venis lõuna vast 2 tunni pikkuseks.

 

 

Jätkusid metsa- ja põldudevahelised kruusateed. Vahepeal oli ka ajalooline hetk, kus ületasime poole maa Oandu ja Ikla vahel- mõlemale poole 185 km. Kummalisel kombel polnud seal aga ühtegi märki. Tegime siis lihtsalt järgmise märgi juures pilti.

 

 

Enne Mukri kaitseala läks aga asi huvitavaks. Tee äärde, RMK märgiga samale postile oli kinnitatud punane nool, mis näitas paremale. Esilagu võttis õlgu kehitama… mida see nool tähendama peaks? Mingi teksti ka juures polnud. Iseteadva matkajuhi vedamisel suunduti siiski otse edasi. Ja tore oli- nägime põllu peal metskitsi jooksmas ja jõudsime lõpuks ka päris metsa, kus lookles vaid kitsas rada. Lapsevankriga oli siin tegu, et üle mahalangenud puude ja kraavide pääseda.

 

 

Oli palju seeni… kuni…rada lõppes laia kraavi ääres ja jätkus teisel pool kraavi. See oli Imsi oja. Proovisime teibaga vee sügavust- vähemalt puusadeni. Ühtegi muud ülepääsu läheduses ka polnud.

 

Jaheda ilmaga ja koos lapsevankriga vette ronida ei ahvatlenud kedagi. Suurt käterätti, millega peale ujumist ennast kuivata ka polnud. Seega jäi üle vaid sama teed mööda 1,5km tagasi vantsida ja siis punase noole järgi minna. Kella vaadates tundus, et on tehtav ja peaksime ikkagi veel rongile jõudma. Mõeldud- tehtud! See „punase noole rada“ polnudki nii huvitav… ja võib-olla oligi vahva, et saime ka korraks päris metsas mütata? Igatahes jõudsime peagi teisele poole kraavi samasse kohta välja ja pöörasime uuesti metsarajale. Et vahepeal oli tempot lisatud, siis kulus kõigile ära üks lühike peatus, et seljakotist midagi head hamba alla võtta ja vaadata- mis metsas uudist :-)

 
Päike laskus madalamale ja värvis matkajate ees olevad metsasihid ja teed kuldseks. Jõudsime välja suuremale teele Eidapere ja Mukri vahel, mis osutus samuti kruusakaks. Siin nägime päikeseloojangut ja kuutõusu samal ajal.  

 

 

 
Matka lõpp paistis- mõne km pärast sammusime juba Eidapere alevikus jaama poole. Erinevalt Lellest, on Eidapere jaamahoone kasutuses elamuna ja reisijate jaoks on vaid perroon. Jaamahoone ise on aga suursugune, kuid oma kooruva värvifassaadiga jätab veidi kõheda mulje.

 

 

Kuna rongini oli veel aega, siis sõime ja jõime ära kõik allesjäänud toidu- ja joogivarud. Rongile saime juba pimedas. Tallinnas kordus aga sama stsenaarium- tulime maha Liiva peatuses ja buss tõi meid Balti Jaama tagasi. Kilometraažiks kujunes u 26km. Nentisime, et kerge seljakotiga on selline matk ühe päevaga täiesti tehtav!

Muljetas: Ando

Matka fotod: http://www.flickr.com/photos/jcitoompea/albums/72157702486810755

Teised Oandu- Ikla matkatee lood: http://jcitoompea.blogspot.com/search/label/Oandust%20Iklasse