Matk: Lelle- Loosalu- Hirvelaane- Ardu, 7- 9.09.18

Seekordne 2,5 päevane matk Lellest Ardusse oli jällegi Oandu- Ikla matkatee etapp, mida läbisime vastassuunas. Põhjus lihtne, kuna alustasime reede õhtupoolikul, siis esimeseks päevaks sai kõige lühem tee- vaid 13,6km. Järgmised päevad aga 18 ja 19,5km.

 

 

Alustasime matka Lelle raudteejaamast 7. Septembril ja meid oli kokku 5. Lelle raudteejaam püüdis meie tähelepanu kenasti korda tehtud lillepeenrate ja vanaaegsete laternatega- lausa lust vaadata.

 

 

Esimesed kilomeetrid kulgesid mööda asfalti ja kruusakaid. Erik oli ostnud endale uue seljakoti ja timmis iga natukese aja tagant õlarihmasid, kuni leidis mugavama asendi. Tee läks huvitavamas kui jõudsime Palukülla, kus asub üks Eesti talispordikeskusi (Paluküla mäe keskus) ning Hiiemägi. Ilm oli mõnusalt soe ning mäkke ronimine võttis kergelt selja märjaks. Õnneks saime enne mäge kostitada end metsikult kasvava õunapuu viljadega ja mäe otsas oli mõnus korraks raske seljakott maha poetada, külili visata ning vaadet nautida. Vaade oli võimas!

 

 

Hiiemäelt liikusime alla õige tõtakal sammul, kuna pea igal pool sildid „ohtlik laskumine“, mis mõeldud küll suusatajatele, kuid tegi meiegi sammu kiiremaks. Küll siin metsavahel oli palju seeni! Peagi jõudsime Loosalu rabasse, kus ootas meid selle päeva kõrghetk- mõnusalt suur Loosalu järv, kus karastav vesi.  Käisime kõik ujumas ja värskus andis endast kohe tunda.

 

 

Kuna meie esimeses telkimiskohas, Loosalul, polnud vett, siis täitsime kõik kaasavõetud tühjad anumad järveveega. Oli küll pruunikas ja hõljumit täis, kuid pajaroa või pudru sees polnud seda näha, kohvist rääkimata :-) Vahepeal loojus päike ning laagriplatsile jõudsime juba hämaras. Kiirelt saime käsikaudu veel telgid üles seada ning edasine elu kulges juba lõkkevalgel süüa tehes. Abiks ka LED lambid.
 

 

Hommik oli mõnus nagu ikka- päike paistis ja rohi oli kastest märg. Tartrapuder metssealihaga kõhutäiteks, asjad kokku ja teele! Oli jälle metsateed, kruusakat ja asfalti. Selle päeva väljakutseks olid seened! Krista oli kodunt võtnud kaasa paki võid ning nakatas kuuseriisikate otsimisega ka teisi. Päeva lõpuks oli igatahes arvestatav ports koos!

 

Kaardilt vaatasime, et Kaiu-Vahastu teele jõudes on samas kohas ka Keila jõgi. Mõttes olime juba valmis jahedasse jõevette hüppamiseks… aga hea, et ainult mõttes, kohale jõudes osutus see jõgi vaid kraaviks, mis teetruubi alt läbi voolas. Põlvekõrgune vesi ei ahvatlenud ujuma kedagi. Etteruttavalt võib öelda, et kõik sel etapil kohatud „jõed“ ja „ojad“ olid tegelikkuses vaid kraavid. Kuid üllatusi tuli veel… veidi peale Kõrgemäe bussipeatust oli tee peale maalitud suurte tähtedega „Krista“ ja "Stopp", millele järgnes südame kujutis ning 2 noolt paremale metsa sisse :-) Elevust tõstis see meis kõigis… Krista veidi kahtles- kas minna asja uurima…  samas me ei teadnud- kui kaugele metsa sisse tuleks minna... ja kas oli asi tõsine või hoopis tagurlike jõudude vingerpuss, et meie ridu hõrendada… ja pikk tee oli sel päeval veel käia… seega jätkasime oma teed.
 

 

Põlliku külla jõudsime juba peale lõunat ja kuna astumine tegi kõhu tühjaks, siis lahke pererahva loal saime teeäärsest majast oma veepudelid täidetud. Küla teises servas leidsime omale sobiva paiga ning priimuus välja ja pajaroog tulele.

 

 

Pärastlõunasest teekonnast oli huvitav paik Tiigimetsa, kus tegime tutvust kitsedega ning uudistasime pererahva poolt väljapandud krutskitega kujusid. Igatahes meel muutus rõõmsamaks ja tore, et inimesed viitsivad :-)

 

 

 

 

 

Vahepeal jätkus seeneralli, kus Erik oma noa metsa kaotas, kuid spordimehena oli tal käkitegu tagasi lipata ja nuga üles leida. Meie seekordne peatuspaik oli Hirvelaanel, kus jällegi vesi puudus. Trügisime siis jällegi ühe teeäärse maja hoovi ning lahked inimesed lasid meil oma veepudelid täita. Tassisime neid siis kordamööda viimased paar km.

 

 

Hirvelaanel oli kuuskede vahel üks lagedam koht, mis aiaga ümbritsetud. Mõistatasime- kas see peaks hoidma kedagi sees- või väljaspool?  Panime oma telgid sinna sisse ja vast oli otsus õige- hommikul oli kõik alles ja telgidki pealt kuivad. Õhtu naelaks kujunes aga Krista ja Eriku valmistatud seeneroog, mis kõigil keele alla viis.

 

 

Viimane hommik algas traditsioonilise riisipudru ja moosiga. Jälle asjad kokku ja teele. Metsa vahel kimbutasid meid vahepeal põdrakärbsed ning olime vaatamisväärsuseks mööduvale turismibussile. Vahepeal imetlesime tee ääres ülesvuntsitud talusid ja küntud põlde. Tegime lühikese snäkipeatuse Virla „keskväljakul“ ning pikema lõunapausi Kõuel. 

 

 

Kõuel juhtus ka tore seik. Nosisime just võileibu ja rüüpasime teed, kui meile ligines kohalik meesterahvas, kahe õllepurgiga. Tuli nimelt uurima, kas saab ränduritega kaupa teha, kuna neil suitsud otsas. Suitsu meil polnud, kuid õlled saime siiski endale… Head inimesed olid :-)

 

Peale Kõuet haakis meile sappa kohalik koer, kes justnagu ootas meid. Käis meie kõrval üsna mitu km ja tagasi minna ei tahtnud kuidagi. Lõpuks sai ta kokku ühe teeäärse maja koeraga, kellega niikaua vaatasid tõtt, kuni „meie“ koer ümber pööras ja tagasi läks. Ei tea- kas too koer pani talle kuidagi mõistuse pähe?

 

 

Kuna bussini oli veel aega, siis enne Tallinn-Tartu manteele jõudmist saime veel korraks heinamaale külje maha visata.

 

 

Kurgemäe bussipeatusest tõi väike buss meid tagasi Tallinna.

 

Huvitav asi oli kilomeetritega. Google maps’i järgi oli meie 3 päeva teekond kokku u 51. km kuid Raigo nutikell näitas läbitud distantsiks 67 km. Ilmselt on tõde kusagil vahepeal. Matk oli aga vahva ning meeldis kõigile ja see ongi kõige tähtsam!

 

Muljetas: Ando

Matka fotod: http://www.flickr.com/photos/jcitoompea/albums/72157699618892971