Selja taha on jäänud üks imeilus
rännak, võrratu Eestimaa loodusega, ühte sammu jagava reisiseltskonna ja
ilmataadi poolt loodud päikselise suvehõngulise sügisilmes päevaga.
Meie teekond sai alguse endise
Kunstiakadeemia eest, olime kogunenud et sõita bussiga Loksa teeristi, sealt
algab meie seekordne etapp läbi Nõmmeveski Võsule. Buss sai pilgeni inimesi täis ja rahvast tuli aina juurde. Meile olid
jäänud seisukohad.
Bussist lõpuks välja saades rõõmustasime
ilma üle, vaatasime üle üksteise varustuse ja tasakaalustasime kandameid, et
raskus võrdselt jagatud oleks. Meie seekordne
teekond oligi alanud.
Juba üsna pea suundusime autoteelt
kõrvale metsavaheteele. Metsaõhustik oli soe, inimesed kes vastu tulid
sõbralikud. Vahetasime naeratusi ja teretuse ning andsime teed kui tee liialt
kitsaks osutus. Olime jõudnud juba rabalaudteele. Viru raba, euro laudisteega,
üsnagi kõrgel ja isegi ratastooliga läbitav.
Esimene peatus oligi Viru raba
vaatetornis. Esimene metsalõhn ninna saadud, pikemalt peatumata, tõmbasime sügavamalt
sooõhku rinnaku täis ja täispurjes edasi. Mets ootas meid ees ja tundmisi
kohtumisi meis sees.
Tuleb tunnistada, et ühed
tänuväärsemad matkatarbed on matkakepid. Need pole ikka ülejala lõbu pärast
välja mõeldud… kuigi jah, nalja sai meil küll ja veel… ja mis seal salata, kolmel korral ununesid mul
kepid sootuks maha. Et olekski vaja mõelda välja moodus, kuidas varustuse kõik
elemendid meeles hoida, kaasas kanda. Siiski panen veel kirja matkakeppide
käimistehnika: /Käimiskepid ei sobi matkamiseks, kuna nad on ette nähtud
koormuse andmiseks ülakehale, mitte peale toetamiseks. Matkamisel peavad matkakepid
pakkuma tuge raske seljakotiga kõndijale ning seetõttu on matkakepid
valmistatud tugevamatest materjalidest ja tugevama konstruktsiooniga kui
käimiskepid. Matkakepid vähendavad jalgadele langevat koormust igal sammul 5-6
kg võrra. Väheneb koormus põlve-, puusa- ja pöialiigestele ning selgroole. Keha
mass jaotub ühtlasemalt ja see aitab paremini ebatasasel või libedal pinnasel
tasakaalu hoida. Kepid muudavad soos liikumise ohutumaks, võimaldades hajutada
keha kaalu suuremale pinnale ja vähendades läbivajumise ohtu./
Ees ootas meid mets, mets mis muudab oma ilmet,
nägu, iseloomu otse meie silme ees. Vaheldub maastik, pinnas, puud, taimestik,
puude/taimede kõrgus, värv… justkui kaleidoskoop kogu oma värvide külluses,
maheduses, kirevuses. Seda kõike on võimalik silmadega näha, haista lõhnana,
kuulda hääli, kogu oma meeltetajude spekter tööle rakendada ja seeläbi osa
saada sellest, mida pakub mets. Ja nõndasamuti kogeda metsa peenenergia
tasandil, ja see kõik on indiviiditi ainulaadne ja igale ühele täiesti tema
enda kogemus ja tundmus. Ja mis kõige huvitavam, metsa sagedus töötab meis, see
ongi peenenergia sagedus… mida kirjeldada võiks pea samamoodi, nagu kirjeldada
seda „Mis teeb sinuga armastus“… Las see jääda igale lugejale omaenda
kogemiseks ja ära tundmiseks :-)
See mis tuleb metsast on kirjeldamatu, juba need
hoovused- külma/-sooja. Ka metsas on omad väravad, kust meiegi sisenesime ja
metsa võlumaailmaga kohtusime, nägime ja tundsime ja kogesime, ilma sõnadeta.
See on justkui üks teine reaalsus, mida meile näidati, kus me ära käisime.
Metsa maailm on müstiline, õrn, voolav, imeilus energia mida koged, kui käid
metsas hea tundega ja tänad. Ka meie tänasime. Mul meenuvad siinkohal Raigo
sõnad iga kohtumise järel, kus ta tänas, tänas justkui inimest, kes on meid oma
külluse karikast kostitanud. Jah, tõepoolest, ka metsa saab tänada, seda
lähedasemaks me sulame, inimene ja mets. Me oleme omaks võetud, metsa poolt
omaks võetud. Kuidas see käib.. me oleme metsast osa saanud. Ei, see ei tule
lambist, see tuleb läbi suhtluse ja imetluse ja kohalolu, see on see kus oled
iga oma rakuga selles hetkel, mida mets sulle pakub. Ka see õhk mida sisse
hingad. Nõndaviisi kulgesime meie läbi selle imelise metsaruumi, justkui tervendava
ruumi.
Nõndaviisi… Aeg oli teha esimene
kehakinnitus. Olime jõudnud Kalmeojale ja koht sobis suurepäraselt. Kõrvallaua
väike seltskond oli märk sellest, et me pole üksi siin. Tegime endile rootsi
laua, kus igaühel oli jagada head ja paremat. Andol näiteks olid kaasa tehtud
ülimaitsvad porgandi-singi wrapirullid. Minul kaasa võetud lemmik „kõrvitsa-porgandi-ingveri“
püreesupp. Lisaks võilevad, muffinid… Kõhud korralikult täidetud, asusime „edasiteele“
mööda Kõrve matkarada.
Meenub, kuis pikka aega kõndisime
justkui kalju veerul, kõrgel üleval. Alla ulatuv sügav kuristik, Pärlijõe org,
milles puude ja võsa vahelt vaevu nähtuv ja selgesti kostuv Pudisoo jõgi
kohinal oma sisse tallatud teed aina üle kordas. Kõndisime vaikides oma pool tundi, igaüks kogedes,
mõlgutades mõtteid, ka kohtudes tollega kes seestpoolt vastu vaatas. Mets oli
muutunud. Meie kõrval laius silmapiirini ulatuv puuderivi, üksteise ees ja
järel ja läbisegi, igaüks oma kindla koha peal. Miski seletamatu uduvine
läbistas puude taga laiuvat metsa.. hunnitu vaatepilt. Vaikus. Me läbisime
ürgorgu….
Vahepeal kulges rada metsast välja
ning sammusime mitu km mööda külavaheteid.
Kohtusime hobustega, meenus kohe
„Gulliveri reisid“.. need pole mitte päris loomad, kumab läbi sarnane
intelligentsus inimesega. Ta pole loom, vaid looma kehas.
Vägev elamus ootas meid ka Vasaristi
joastikul- allpoololev pilt räägib enda eest.
Õhtu saabudes olime jõudnud Nõmmeveskile,
seal ootas meid äraütlemata kaunis ööbimiskoht. Ööbimisekohtasid oli kaks, aga
meid ootas tõepoolest see mis oligi mõeldud meile! Pean tunnistama, selle
asemel et olla toeks telgi üles panemisel, olid minul hoopis teised mõtted
peas. Jõe kutse oli nii tugev, et ununes sügise algus ühes oma külma veega… jäid
alles vaid matkast kuum kere ja tung olla kantud jõe voolus. Ilma pikemalt
mõtlemata, kuigi eelnevalt oli mõeldud et sinna külma vette küll me õhtul ei
lähe, kohale jõudes olid mõtted kadunud ja „tehtud- mõeldud“ sai teoks.
Mina ja Hanno tegime ära n.n.
talisupluse. Muidugi oli vesi külm, aga talisuplejate nauding kus keha hakkab
külmale veele vastu, minnes kuumaks- kuumaks, nii et kehas sees on justkui leek
süüdatud, mis lihtsalt ei lase külma ligi.
Jah, Hanno oli meil lõkkemeister.
Kuigi sai tõdetud, et kasetoht on hindamatu väärtusega materjal tule
süütamisel, ei olnud teab mis kunst leida metsa alt kuivanud oksaribu. Ja tõepoolest
tänud suured, meie päralt oli ka rikkalik küttepuude varu.
Ning esimene päev oligi looja teele
läinud. Pikk retk seljataga, 18kilomeetrit läbi kõmbitud ja hingatud. Mõnus
rammestus... jõe vulin, lõkke prõksumine… söögi valmistamine... gurmeeline
maiustamine... täielik tuulevaikus… viis matkaselli omaette mugistamas ja samal
hetkel ka ühiselt nautimas, nautimas seda mida olime ühiselt loonud, nautimas
metsa, tähti… Noorkuu oli alustanud oma teekonda… tähti tuli aina juurde…
Kui
kokku saama peab üks kamp ja ühiselt midagi ära tegema,
siis
looja nende sammud seab ja voolus kulgemiseks soovib head.
Teise päeva hommik algas tatrapudru
ja metskitselihaga. Olime asjalikud- telgid kokku, plats puhtaks ja asusime
veevarude täiendamiseks allikat otsima. Leidsime selle endise elektrijaama
varemete juurest.
Nägime ka Nõmmeveski elektrijaama
kärestikku teiselt poolt ja see oli omamoodi kaunis, nendes sügisvärvides.
Taevas oli sinine, ilm soe ning lausa
lust oli kõndinda. Edasi kulges meie tee Joaveskile.
Olime teinud õhtul ka arvutused- mis
kellaks peame Võsule jõudma, et viimase bussi peale saada. Kuna aeg sundis
takka, siis hoidsime kiiremat tempot.
Siiski oli piisavalt aega teha aeg-ajalt peatusi et märgata ümbrust, seda
mis teistmoodi või tavapäratult hinge kosutas. Omamoodi huvitavad olid ka pikad
sirged kruusateed, mida palistamas punavad pihlakapuud või kibuvitsapõõsad,
millelt ajaviiteks sai marju suhu nopitud.
Lõunajaks jõudsime Kuueristi
puhkekohta, kus kohtusid 6 metsateed (Nõmmeveski, Võsu, Latiku, Ilumäe, Eru ja
Võhma). Meie seadsime ennast katuse all mõnusasti sisse, ning tegime priimuse
peal Itaalia pada metssea lihaga. Maitses jällegi hästi.
Matka lõpp oli nüüd juba kiviga
visata- vaid 6km kandis ja viimased kilomeetrid metsateel. Võib-olla mets
tahtis meid tagasi hoida ja näitas meile oma erinevaid nägusid: oli nii
nõiduslikku vana metsa kus puude okstel samblatordid ja teel omamoodi puudest
„väravad", kui ka pehme samblaga valguseküllast nõmmemetsa, kus pohlad ja seened
kutsuvalt möödujat ootasid.
Enne Leemuselja talu märkasime
metsatee ääres suunaviita- kuhugi üles, künka peale. Uudishimu sundis
takka ja künkast üles ronides avanes
meile väike aiake, suurte kuuskede all ning selle sees 6 hauaplatsi, kõik
ilusti korras- Leemuselja talu rahula. Võtsime hetkeks aja maha, istusime
pingile, lugesime nimesid ristil ja
olime hetkeks.
Mõne km pärast olime metsast välja
jõudnud, Rakvere- Võsu maanteele, kus seadsime sammud Võsu suunas. Ajaliselt
oli meil bussini veidi üle tunni aega. Tsivilisatsiooniga kohanemiseks sobis
hästi O Kõrts, kus kerge eine tegime. Loomulikult käisime veel läbi Võsu
rannast, et vett katsuda ja jala all veidi rannaliiva tunda ja siis juba bussi
peale, mis meid läbi Kotka-Risti Tallinna tagasi tõi.
Teisel päeval tuli kokku 19km.
Teisel päeval tuli kokku 19km.
Üks meie reisi kõrghetki oli
kohtumine „jõuluvanaga“ ehk, seeneline punase jopega ja tema kuldsed sõnad küsimuse
peale, kas seeni ikka on?: "Tühja
neist seentest, mets on kõige tähtsam!"
Ja see toimus vahetult enne meie
metsast lahkumist, seekordset lahkumist…
et jälle tagasi tulla. Milleks me tuleme tagasi? Kas meil on kuhu tagasi
tulla? Mis annab meile selle impulsi tagasi tulla?
Mida teeme meie metsaga ja mida teeb
mets meiega… Vastused on meis :-)
Seekordne teekond on läbi saanud.
Metsaretk punktist A punkti B. See polnud mitte hüpe ühest punktist teise
punkti, see oli teekond läbi metsa Iseenda sügavama olemuse juurteni.
Midagi mida kogesime kohapeal, midagi
mille võtsime kaasa, midagi mis elab meis edasi, midagi mis elab läbi meie.
Midagi mis oleme meie.
See kõnetab meid erinevalt, võtkem
siit igaüks see mis temale kohane-
Tühja neist seentest, mets on kõige
tähtsam!
Lõpetuseks soovime tänada meie vahvat
matkaseltskonda: Hanno, Tõnis, Raigo, Ando ja Juka!
Tänu teile sai see matk just selline, nagu see olema pidi!
Jääme ootame järgmist matka :-)
Esimese päeva muljed: Juka
Teise päeva kokkuvõte: Ando
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar