neljapäev, 28. september 2017

Matk: Loksa tee- Võsu, 23-24.09.2017


Selja taha on jäänud üks imeilus rännak, võrratu Eestimaa loodusega, ühte sammu jagava reisiseltskonna ja ilmataadi poolt loodud päikselise suvehõngulise sügisilmes päevaga.


Meie teekond sai alguse endise Kunstiakadeemia eest, olime kogunenud et sõita bussiga Loksa teeristi, sealt algab meie seekordne etapp läbi Nõmmeveski Võsule. Buss sai pilgeni inimesi täis ja rahvast tuli aina juurde. Meile olid jäänud seisukohad.



Bussist lõpuks välja saades rõõmustasime ilma üle, vaatasime üle üksteise varustuse ja tasakaalustasime kandameid, et raskus võrdselt jagatud oleks. Meie  seekordne teekond oligi alanud.




Juba üsna pea suundusime autoteelt kõrvale metsavaheteele. Metsaõhustik oli soe, inimesed kes vastu tulid sõbralikud. Vahetasime naeratusi ja teretuse ning andsime teed kui tee liialt kitsaks osutus. Olime jõudnud juba rabalaudteele. Viru raba, euro laudisteega, üsnagi kõrgel ja isegi ratastooliga läbitav.

Esimene peatus oligi Viru raba vaatetornis. Esimene metsalõhn ninna saadud, pikemalt peatumata, tõmbasime sügavamalt sooõhku rinnaku täis ja täispurjes edasi. Mets ootas meid ees ja tundmisi kohtumisi meis sees.


 
Tuleb tunnistada, et ühed tänuväärsemad matkatarbed on matkakepid. Need pole ikka ülejala lõbu pärast välja mõeldud… kuigi jah, nalja sai meil küll ja veel…  ja mis seal salata, kolmel korral ununesid mul kepid sootuks maha. Et olekski vaja mõelda välja moodus, kuidas varustuse kõik elemendid meeles hoida, kaasas kanda. Siiski panen veel kirja matkakeppide käimistehnika: /Käimiskepid ei sobi matkamiseks, kuna nad on ette nähtud koormuse andmiseks ülakehale, mitte peale toetamiseks. Matkamisel peavad matkakepid pakkuma tuge raske seljakotiga kõndijale ning seetõttu on matkakepid valmistatud tugevamatest materjalidest ja tugevama konstruktsiooniga kui käimiskepid. Matkakepid vähendavad jalgadele langevat koormust igal sammul 5-6 kg võrra. Väheneb koormus põlve-, puusa- ja pöialiigestele ning selgroole. Keha mass jaotub ühtlasemalt ja see aitab paremini ebatasasel või libedal pinnasel tasakaalu hoida. Kepid muudavad soos liikumise ohutumaks, võimaldades hajutada keha kaalu suuremale pinnale ja vähendades läbivajumise ohtu./

Ees ootas meid mets, mets mis muudab oma ilmet, nägu, iseloomu otse meie silme ees. Vaheldub maastik, pinnas, puud, taimestik, puude/taimede kõrgus, värv… justkui kaleidoskoop kogu oma värvide külluses, maheduses, kirevuses. Seda kõike on võimalik silmadega näha, haista lõhnana, kuulda hääli, kogu oma meeltetajude spekter tööle rakendada ja seeläbi osa saada sellest, mida pakub mets. Ja nõndasamuti kogeda metsa peenenergia tasandil, ja see kõik on indiviiditi ainulaadne ja igale ühele täiesti tema enda kogemus ja tundmus. Ja mis kõige huvitavam, metsa sagedus töötab meis, see ongi peenenergia sagedus… mida kirjeldada võiks pea samamoodi, nagu kirjeldada seda „Mis teeb sinuga armastus“… Las see jääda igale lugejale omaenda kogemiseks ja ära tundmiseks :-)
See mis tuleb metsast on kirjeldamatu, juba need hoovused- külma/-sooja. Ka metsas on omad väravad, kust meiegi sisenesime ja metsa võlumaailmaga kohtusime, nägime ja tundsime ja kogesime, ilma sõnadeta. See on justkui üks teine reaalsus, mida meile näidati, kus me ära käisime. Metsa maailm on müstiline, õrn, voolav, imeilus energia mida koged, kui käid metsas hea tundega ja tänad. Ka meie tänasime. Mul meenuvad siinkohal Raigo sõnad iga kohtumise järel, kus ta tänas, tänas justkui inimest, kes on meid oma külluse karikast kostitanud. Jah, tõepoolest, ka metsa saab tänada, seda lähedasemaks me sulame, inimene ja mets. Me oleme omaks võetud, metsa poolt omaks võetud. Kuidas see käib.. me oleme metsast osa saanud. Ei, see ei tule lambist, see tuleb läbi suhtluse ja imetluse ja kohalolu, see on see kus oled iga oma rakuga selles hetkel, mida mets sulle pakub. Ka see õhk mida sisse hingad. Nõndaviisi kulgesime meie läbi selle imelise metsaruumi, justkui tervendava ruumi.

Nõndaviisi… Aeg oli teha esimene kehakinnitus. Olime jõudnud Kalmeojale ja koht sobis suurepäraselt. Kõrvallaua väike seltskond oli märk sellest, et me pole üksi siin. Tegime endile rootsi laua, kus igaühel oli jagada head ja paremat. Andol näiteks olid kaasa tehtud ülimaitsvad porgandi-singi wrapirullid. Minul kaasa võetud lemmik „kõrvitsa-porgandi-ingveri“ püreesupp. Lisaks võilevad, muffinid… Kõhud korralikult täidetud, asusime „edasiteele“ mööda Kõrve matkarada.


Meenub, kuis pikka aega kõndisime justkui kalju veerul, kõrgel üleval. Alla ulatuv sügav kuristik, Pärlijõe org, milles puude ja võsa vahelt vaevu nähtuv ja selgesti kostuv Pudisoo jõgi kohinal oma sisse tallatud teed aina üle kordas.  Kõndisime vaikides oma pool tundi, igaüks kogedes, mõlgutades mõtteid, ka kohtudes tollega kes seestpoolt vastu vaatas. Mets oli muutunud. Meie kõrval laius silmapiirini ulatuv puuderivi, üksteise ees ja järel ja läbisegi, igaüks oma kindla koha peal. Miski seletamatu uduvine läbistas puude taga laiuvat metsa.. hunnitu vaatepilt. Vaikus. Me läbisime ürgorgu….


Vahepeal kulges rada metsast välja ning sammusime mitu km mööda külavaheteid.
Kohtusime hobustega, meenus kohe „Gulliveri reisid“.. need pole mitte päris loomad, kumab läbi sarnane intelligentsus inimesega. Ta pole loom, vaid looma kehas.






Vägev elamus ootas meid ka Vasaristi joastikul- allpoololev pilt räägib enda eest.


Õhtu saabudes olime jõudnud Nõmmeveskile, seal ootas meid äraütlemata kaunis ööbimiskoht. Ööbimisekohtasid oli kaks, aga meid ootas tõepoolest see mis oligi mõeldud meile! Pean tunnistama, selle asemel et olla toeks telgi üles panemisel, olid minul hoopis teised mõtted peas. Jõe kutse oli nii tugev, et ununes sügise algus ühes oma külma veega… jäid alles vaid matkast kuum kere ja tung olla kantud jõe voolus. Ilma pikemalt mõtlemata, kuigi eelnevalt oli mõeldud et sinna külma vette küll me õhtul ei lähe, kohale jõudes olid mõtted kadunud ja „tehtud- mõeldud“ sai teoks.




Mina ja Hanno tegime ära n.n. talisupluse. Muidugi oli vesi külm, aga talisuplejate nauding kus keha hakkab külmale veele vastu, minnes kuumaks- kuumaks, nii et kehas sees on justkui leek süüdatud, mis lihtsalt ei lase külma ligi.
Jah, Hanno oli meil lõkkemeister. Kuigi sai tõdetud, et kasetoht on hindamatu väärtusega materjal tule süütamisel, ei olnud teab mis kunst leida metsa alt kuivanud oksaribu. Ja tõepoolest tänud suured, meie päralt oli ka rikkalik küttepuude varu.
Ning esimene päev oligi looja teele läinud. Pikk retk seljataga, 18kilomeetrit läbi kõmbitud ja hingatud. Mõnus rammestus... jõe vulin, lõkke prõksumine… söögi valmistamine... gurmeeline maiustamine... täielik tuulevaikus… viis matkaselli omaette mugistamas ja samal hetkel ka ühiselt nautimas, nautimas seda mida olime ühiselt loonud, nautimas metsa, tähti… Noorkuu oli alustanud oma teekonda… tähti tuli aina juurde…

Kui kokku saama peab üks kamp ja ühiselt midagi ära tegema,
siis looja nende sammud seab ja voolus kulgemiseks soovib head.

Teise päeva hommik algas tatrapudru ja metskitselihaga. Olime asjalikud- telgid kokku, plats puhtaks ja asusime veevarude täiendamiseks allikat otsima. Leidsime selle endise elektrijaama varemete juurest.


Nägime ka Nõmmeveski elektrijaama kärestikku teiselt poolt ja see oli omamoodi kaunis, nendes sügisvärvides.


Taevas oli sinine, ilm soe ning lausa lust oli kõndinda. Edasi kulges meie tee Joaveskile.



Olime teinud õhtul ka arvutused- mis kellaks peame Võsule jõudma, et viimase bussi peale saada. Kuna aeg sundis takka, siis hoidsime kiiremat tempot.  Siiski oli piisavalt aega teha aeg-ajalt peatusi et märgata ümbrust, seda mis teistmoodi või tavapäratult hinge kosutas. Omamoodi huvitavad olid ka pikad sirged kruusateed, mida palistamas punavad pihlakapuud või kibuvitsapõõsad, millelt ajaviiteks sai marju suhu nopitud.

 
Lõunajaks jõudsime Kuueristi puhkekohta, kus kohtusid 6 metsateed (Nõmmeveski, Võsu, Latiku, Ilumäe, Eru ja Võhma). Meie seadsime ennast katuse all mõnusasti sisse, ning tegime priimuse peal Itaalia pada metssea lihaga. Maitses jällegi hästi.
Matka lõpp oli nüüd juba kiviga visata- vaid 6km kandis ja viimased kilomeetrid metsateel. Võib-olla mets tahtis meid tagasi hoida ja näitas meile oma erinevaid nägusid: oli nii nõiduslikku vana metsa kus puude okstel samblatordid ja teel omamoodi puudest „väravad", kui ka pehme samblaga valguseküllast nõmmemetsa, kus pohlad ja seened kutsuvalt möödujat ootasid.


Enne Leemuselja talu märkasime metsatee ääres suunaviita- kuhugi üles, künka peale. Uudishimu sundis takka  ja künkast üles ronides avanes meile väike aiake, suurte kuuskede all ning selle sees 6 hauaplatsi, kõik ilusti korras- Leemuselja talu rahula. Võtsime hetkeks aja maha, istusime pingile, lugesime nimesid ristil  ja olime hetkeks.
Mõne km pärast olime metsast välja jõudnud, Rakvere- Võsu maanteele, kus seadsime sammud Võsu suunas. Ajaliselt oli meil bussini veidi üle tunni aega. Tsivilisatsiooniga kohanemiseks sobis hästi O Kõrts, kus kerge eine tegime. Loomulikult käisime veel läbi Võsu rannast, et vett katsuda ja jala all veidi rannaliiva tunda ja siis juba bussi peale, mis meid läbi Kotka-Risti Tallinna tagasi tõi. 
Teisel päeval tuli kokku 19km.

Üks meie reisi kõrghetki oli kohtumine „jõuluvanaga“ ehk, seeneline punase jopega ja tema kuldsed sõnad küsimuse peale, kas seeni ikka on?:  "Tühja neist seentest, mets on kõige tähtsam!"
Ja see toimus vahetult enne meie metsast lahkumist, seekordset lahkumist…  et jälle tagasi tulla. Milleks me tuleme tagasi? Kas meil on kuhu tagasi tulla? Mis annab meile selle impulsi tagasi tulla?
Mida teeme meie metsaga ja mida teeb mets meiega… Vastused on meis :-)

Seekordne teekond on läbi saanud. Metsaretk punktist A punkti B. See polnud mitte hüpe ühest punktist teise punkti, see oli teekond läbi metsa Iseenda sügavama olemuse juurteni.
Midagi mida kogesime kohapeal, midagi mille võtsime kaasa, midagi mis elab meis edasi, midagi mis elab läbi meie. Midagi mis oleme meie.
See kõnetab meid erinevalt, võtkem siit igaüks see mis temale kohane-
Tühja neist seentest, mets on kõige tähtsam!

Lõpetuseks soovime tänada meie vahvat matkaseltskonda: Hanno, Tõnis, Raigo, Ando ja Juka!

Tänu teile sai see matk just selline, nagu see olema pidi!
Jääme ootame järgmist matka :-)
 

Esimese päeva muljed: Juka
Teise päeva kokkuvõte: Ando



Kommentaare ei ole: