JCI Eurokonverents 2012 Braunschweigis, 13-17.06.12

13.06 2012 kogunes "Eesti Õhu" Hannoveri otselennule hulgaliselt tarmukaid JCI-kaid. Meid oli tõesti palju ja teadjamad rääkisid, et mitmed eestlased ootavad juba kohapeal ja 2 vaprat meest on lausa autoga teekonna ette võtnud. Toompea koda oli sel korral tugevalt esindatud. Marju juba koolitas kohapeal, eriti usinaid JCI-kaid. Meie ridu läksid täiendama Katrin, Mariliis, ForeverJungs, Ando ja Krista. Teatavasti on EC koht, kus kohtuda ja twinnida teiste kodade ja kodalastega. Meil aga juhtus nii, et otsustasime alustada twinnimist Eesti kodade vahel. Nimelt selgus, et Toompea tüdrukute suures apaartmendis oli ootamatult vabanenud 1 voodikoht ja GO koja president oli meie teada kuuse alla majutatud. Milleks siis sõbrad ja koda on, kui mitte sellises olukorras abi pakkuda? Henry võttis meie pakkumise vastu ja nii muutuski meie tagasihoidlik hotellikorter presidendisviidiks ;-)

Lend ja bussisõit kulges plaanipäraselt ja jõudsime veel enne avatseremooniat hotellis garderoobi värskendada ning nõelasilmast tulnud JCI särgid selga panna. Siinkohal palju tänu Piiale, kelle mõte oli meile need imeilusad kollased särgid tellida ja muidugi Marjule, kes selle mõtte ka teoks tegi!

Avatseremoonia oli rahvarohke ja lõbus nagu ikka. Eestlastele oli korraldajatel ka üllatus varukas. Nimelt esinesid tseremoonia alguses võistlustantsupaarid ja tangonumber esitati eesti keelse loo järgi. Üllatavalt hästi kõlas!

Ja ei läinudki palju aega kui lavale marssis eestlaste ovatsioonide saatel mulgikuues hr presidet Paas. Pärast presidentide paraadi õnnestus korraldajatel teisel katsel EC 2012 avatuks kuulutada. Maailmapresidendi vastuvaidlemist mitte sallival toonil edastatud käsku, nautida iga sekundit Braunschweigis oldud ajast, asus nüüd eestlaste seltskond usinalt täitma. Kõigepealt nautisime kohalikku praevorsti ja kartulisalatit koos sobiva joogiga ning saali tagasi jõudes oli bänd juba alustanud. Avaõhtuks toodi lavale kõigi 2168 osavõtja rõõmuks "Hitradioshow". Laval olid tähed ABBA-st Haddaway-ni. Mitte ainult muusikaga vaid ikka ehedate kostüümidega. Oli mida vaadata ja mille järgi tantsusamme seada.

Volkswageni halli koridoris oli üles seatud lainelauasimulaator. Eestlastel õnnestus sellel atribuudil keskmiselt kõige kauem püsida.

Krista käis ka ise proovimas... Ega see lihtne ei olnud aga meile tuli võit ja ainus auhind sellelt EClt.

Järgmine päev algas siis tõeline konverentsimelu. Programm oli väga tihe ja huvitavaid treeninguid, võistlusi, loenguid hulgaliselt valida. Lisaks ekskursioonid linna, ettevõtetesse ja naaabruskonnna linnadesse. Isegi Berliini võis külastada. Kahjuks oli aga aega napilt ja kõike mida oleks soovinud nautida, ei jõudnud.

Krista ja Mariliisi esimene valik oli linnatuur koos vanade olijatega. Reisi käigus anti ülevaade ilusamatest kohtadest Braunschweigis. Külastasime Richmondi lossi, mis on tükike Inglismaad keset Saksa linna ja kaunist mungakloostri kirikut. Saime teada et linna nimi tuleb mehenimest Bruno aga suuri tegusid tegi selles linnas hoopiski Heinrich Lõvi, kes 12 sajandil tegi sinna oma hertsogiriigi. Linna teatrimajas lavastati esimest korda maailmas Goethe "dr Faustus". 18 sajandil sündis selles linnas matemaatikageenius Garl Friedrich Gauss. II Maailmasõja lõpul pommitati linna nii, et alles jäid ainult vähesed majad. Täna teatakse maailmas hästi Braunschweigi klaverivabrikut, millest sai alguse ka kuulus Steinway.

Lõunapausiks kogunesime taas Staadhallesse, kus oli kogu konverentsi keskpunkt treeningute ja loengusaalidega.

Järgmisena võttis Krista ette külastuse kohalikku immunoloogialaborisse. Tegemist on rahvusvahelist koostööd tegeva suure laboritelinnakuga. Tegeldakse peamiselt gripiviiruse uurimisega aga omatakse ka suurt kollektsiooni erinevate mikroorganismide külvidega. Nägime äsja arhitektuuriauhinna võitnud maja, mis oli ehitatud laboriloomade (peamiselt hiirte) tarbeks. Kolmekorruseline kaasaegne hoone hiirtele! Vau!

Laboris käisime ringi katseklaaside ja tõmbekappide vahel. Vahetasime kitleid ja kindaid ja üldse käitusime keskkonnale vastavalt väga vastutustundlikult ;-)

Lõpuks saime hea käitumise eest ka premeeritud ning soovijad said teha katselaboris läbi ühe peamise protseduuri- kanamunasse gripiviiruse süstimine.

Nagu ikka sellistel puhkudel, kui võõrustajad külalistele huvitavaid etteasteid pakuvad, juhtub ka midagi eriti põnevat. Meil lõppes esimene demokatse tõmbekapi PVA liimiga üleujutamisega. Juhtus see ühe laboritöötaja käe läbi. Nalja sai palju aga lõpuks pidi ta vaeseke seda kappi veerand tundi etanooli ja atsetooniga küürima. Tegijatel ikka juhtub.

Kokkuvõttes oli väga huvitav. Kas teadsite, et tulevikus võime hakata gripivaktsiini apteegist ise ostma. Nimelt üritavad teadlased vaktsiin panna toimima nagu ninasprei. Lased surtsu ninna ja grpp ei kimbuta sel hooajal. Kas pole tore tulevik!

Märkamatult oligi päev jõudnud õhtusse ja aeg siirduda trammidepoosse Alpipeole. Pildid räägivad siin vast ise...

Alpipidu oli kolme Alpi mägesid omava maa ühine pidu (Saksamaa, Austria, Sveits). Põhirõhk kohalikel roogadel ja muusikal.

Meelde jäi omapärane sulajuustu saiade tehnologia, kus poolekslõigatud juustuketaste pealmist pinda kuumutati ja siis lihtsalt tõmmati noaga sulanud juutuskiht saia peale, raputati peale veidi maitseaineid ja siis õnnelikule pidulisele üle anti. Väga rammus ja maitsev :-)

Muusikat oli seinast-seina, samuti lubatud “Apres-Ski” shlaagrid sinna sekka.

Kuna pidu toimus trammidepoos, siis oli naiskülalistel palutud panna jalga madalama kontsaga jalanõud, et need trammirööbaste vahele kinni ei jääks…nii hull see asi õnneks aga polnud ja tantsida kannatas seal väga hästi!

Kesköö paiku pakuti võimalust vanaaegse trammiga linna peal tuur teha, mida ei saanud kasutamatta jätta. Varustasime end terve kasti karastavate jookidega ning hõivasime trammis paar pinki. Kuna eestlased on laulurahvas, siis võtsime aga laulu üles ning meile sekundeerisid kõrvalseisvad itaallased (?) oma maa tuntud lugudega. Meeleolu läks nii lõbusaks, et märkamatult tekkisid suhu prantsuskeelsed repliigid mis vürtsitasid niigi tummist atmosfääri. Kõrvalpinkidelt lisandusid meile ka uued sõbrad…Väga vahva oli… ja linnavaadet uudistada keegi ei jõudnudki :-)

Reede oli jälle “tuuripäev”. Ando valis külastamiseks “Autostadt Wolfsburg-i”.See oli selline “pisike”, 25 hektril laiuv näituslinn, kus künkad vaheldusid tiikide ja ojadega, üle mille viisid sillad, ei puudunud ka dekoratiivsed puud, põõsad ja lilled. Ning sinna sekka muidugi väga ekstravagantsed näitushooned- igale WV grupi automargile oma hoone. Saime uudistada Lambourghinit, Bugattit, tunda mis tunne on istuda Porsche roolis, näha kõrgusesse kihutavat autode parkimislifti… loomulikult ei puudunud ka näitushoone vanade ja veel vanemate autodega.

Pärast lõunat sai ette võetud aga töötuba “Flirt or not to flirt”. Koolituse põhirõhk ioli kehakeele ja signaalide lugemisel. Kuidas saada aru, kes keegi on Sinust huvitatud, kuidas sellele reageerida ja saata välja omapoolseid signaale, alustada kontakti… Koolitus oli lõbus ja sai ka uusi oskusi teiste peal proovitud…

Reedeõhtune pidu oli heategesuvõhtu JCI programmi “Nothing but Nets” heaks. Toimus see C1 Multiplex kinos. Kus teisel korrusel oli avatud JCI mängupõrgu, mille tulud läksid heategevuseks ning allkorrusel siis tants ja trall.

Üheks õhtu naelaks oli “Jägermeister Brass Bänd” esinemine ning spontaanne Borati kostüümis heategevusraha kogumine.

Kiidusõnu väärib ka tolle õhtu suupistete pool: erinevad võileivad ja wrapid, kana satee ja minu isiklik lemmik- curry kana… mitte jälgegi juba harjumuspäraseks saanud saksa vorstidest sinepiga :-)

Laupäeva hommik algas aga mõnusalt- polnud plaanis kuhugi kiirustada ja nii sai rahulikult põõnatud ning alles enne keskpäeva hotellist välja sibatud. Tegime isekeskis väikese vanalinnatuuri, tuulasime poodides ning ühendasime hommiku- ja lõunasöögi.

Pidulik gala toimus samas kohas, kus kolmapäevane avatsermoonia- Wolksvagen Hallis. See koht oli aga nüüdseks pea-aegu tundmatuseni muutunud…. Laest laskusid alla kristallist kroonlühtrid, areeni põrand oli täis pidulikke valgete linadega laudu sinine ja punane valgus tekitas väga salapärase ja piduliku meeleolu… ning kõikjal naeratavad inimesed :-)

Eesti delegatsioon hõivas lausa 3 “rõdukorrust”. Gala algas nagu ikka auhinnatseremooniaga ,mille vaheleaegadel serveeriti pidulik õhtusöök ning lõpuks elav muusika, tants ja kokteilid… Üllatav oli ka meid teenindav ettekandja, kes osutus saksamaal elavaks eestlaseks.

Pühapäeva hommik algas Kaubandus- Tööstuskoja hoovis “brunchiga”. Oli imeilus päikseline ilm ning meeleolu tõstis kohalik puhkpilliansambel.

Sai jäetud hüvasti nii uute kui vanade sõpradega ning tehtud ka “lainet” lennujaama lahkuvale eestlaste bussile…

Ise jõudsime lennujaama järgmise bussiga :-)

Korralduse poolelt tuleb kiita kindlasti transporti. Kõigile osalejatele oli tagatud kaelakaardi näitamisel tasuta linnatrantspot ja peale õhtust pidu ootasid sind Volkswageni ja MAN-i bussid, et pidulised kenasti hotellidesse toimetada. Super!

Oli vahva konverents!

Kohtumiseni järgmisel aastal Monte Carlos!

Muljetasid: Ando ja Krista

Fotod: Anne-Mai ja Mariliis