JCI Väitlusklubi teine kogunemine toimus 15.veebruaril

Reeglite järgi väitlemist nuusutasin esmakordselt 2004 aastal, kui Läti tseissikad tegid dessandi Tartusse relvastatuna värskete juhenditega JCI väitlusrindelt. Tol korral minu arusaam väitlemisest erines paljuski sellest, mis mind seal ootas. Tekkis ohtralt küsimusi, et miks nii ja mitte naa. Kasutades Lennu sõnu – aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

Kahtlemata mingi pisiku ma 2004 aastal sain, kuigi ta peitis enda hästi kõik need kuus aastat, sest üleeelmisel sügisel, kui Maarja rääkis, et Norrakad tahavad debatingu kellelegi korraldada anda tundsin kõhus kerget värelust ja „tõstsin käe“. Kahjuks norrakad kadusid kuhugi ära ja väitluspisikut sai ravitud muude mõtetega.

Tänu taevale on JCI’s aktiivsed noored, kes võtsid kätte ja asutasid JCI väitlusklubi. Kindel plaan oli osaleda, aga suures ootustuhinas magasin esimese kokkusaamise hoopis maha. Teiseks korraks valmistusin juba palju paremini. Ehk siis moraal – kui tahad kuhugi jõuda, siis pane see märkmikusse kirja. Ettevalmistused kandsid vilja ja nii ma väitlema jõudsingi 15. Veebruaril 2012.

Minnilt oli eelinfo, et teine üritus tuleb inglise keeles ja kohe esimestest minutitest hakatakse tuld andma. Õnneks nii ei läinud. Suhtlesime täitsa vabalt eesti keeles, tutvusime üksteisega ja tuletati meelde reegleid. Kohale jõudnud oli  küllaltki kirju seltskond. Kes tahtis saada maailmameistriks, kel oli vaja ACTA jaoks torusid õlitada ja kes niisama lõbu pärast.

Tulevasi maailmameistreid silmitsedes tekkis hinge kahtlus, et nüüd tambitakse minusugune kollanokk väitluses mutta, kust enam niipea ei tõuse. Ette rutates võib öelda, et elu oli palju roosilisem kui pea välja suutis mõelda.

Esimeseks väitlusteemaks loositi tööinimese unistus - „Eestis tuleb kehtestada 36 tunnine töönädal“. Jagasime end võistkondadesse ja kohtunikeks. Selgitati punktijagamise skeeme ja ajalimiite ning loosisime, kes poolt, kes vastu. Meie suurepärasele tiimile, koosseisus Kärt, Taavi ja Rain, naeratas õnn olla esimeses ringis poolt argumentide esitajaks. Nuh, see oligi selline igaloosvõidab õnneloos.

Tiimi kapteniks olemise usaldasime Taavi kätte, kelle õlule jäi kaheminutilise sissejuhatuse ja kaheminutilise lõppsõna esitamine, millega ta ka suurepäraselt hakkama sai. Alustas ei kusagilt ja lõpetas kõrgema tõe kriteeriumiga ehk siis sellega, et meil on õigus. Mulle ja Kärdile jäi ülesandeks liha luudele kasvatada. Kärt esitas soolo sellest, kuidas lühemad töönädalad lähendavad perekondi ja seeläbi saab ühiskond paremaid kodanikke. Mina rõhusin jälle tööhõive kasvule ja uuringutele, et inimesed töötavad nii kui nii efektiivselt ainult 30% päevast. Selle 70% arvelt võib töönädalat lühendada küll.

Vastaspooleks oli raskekahurvägi Kristo, Marko  ja Siimu isikutes. Meie õnneks jäid nende argumendid hambututeks. Pole ju argument see, et „miks muuta midagi, mis töötab“ või „neli tundi pole argument“.

Kohtunike rasket koormat kandsid Kaspar, Marju ja Kristjan. Nende ülesandeks oli hinnata meie veenvust, esitlust, ajast kinnipidamist , kuidas meeskonnasisesed argumendid üheskoos töötasid ja veel midagi, millest teadsid ainult nemad.

Peale pikka arutelu said auväärt kohtunikud selgeks, et meie võistkond oli veenvam ja igatepidi parem. Seega tuleb kehtestada 36 tunnine töönädal.

Teise vooru teemaks loositi kuum päevakajaline teema – „ACTA on vaba interneti lõpp“. Pooled vahetusid ja nii said meist vastuväitlejad. Otsustasime, et senist sissetöötatud skeemi pole vaja muuta ja nii jätkasime samade ülesannetega – Taavi tiimliider ja meie Kärdiga lihabroilerid.

Meie tiimi õnnetuseks selgus, et meist ei tea keegi eriti midagi ACTAst ja vastaspool on ACTA’t uurinud puurinud seest ja väljast üle kuu. Sellised pisiasjad tseissikaid ei heiduta. Lõime strateegia, et pätid tulebki kinni panna ja intellektuaalse omandi loojaid tuleb tasustada.

Selgus, et liigne uurimistöö võib asja veel segasemaks ajada kui teadmatus. Vastaspoole argumendid jäid üldisteks ja ei toetunud faktidele. „ACTA mõju on segane ja määramatu ulatusega“  oli vastaspoole põhitees. Samas, mis seal salata. Ega meiegi faktidega hiilanud.

Kohtunikekonsiilium oli teiseks vooruks kokku kuivanud Kristjani ainuisikusse. Ehk siis ülima tõe monopol oli ühe inimese käes. Kristjan kiitis meie võistkonda suurepärase etteaste eest ja selgitas nõrgemaid kohti. Kõige selle tulemuseks, oh üllatust, oli vastaspoole võistkonna võit. Kurjam, pool mõisa jäi nüüd saamata J.

Kokkuvõttes oli lõbus, kasulik õhtu. Sai harjutada argumentide leidmist piiratud ajafaktori sees, seada mõtteid kiiresti loogilisse ritta, rahva ees esineda, kogeda segamistehnikaid ja nendega hakkama saamist.

Ise ma tahan asju hästi põhjalikult läbi mõelda ja sõnu valida, mida öelda ja sellises piiratud aja raames polnud see võimalik. Seetõttu jäid ka etteasted mu enda arvates mõnevõrra konarlikeks. Päris väitlusvõistlustel saavat võistlejad paarkümmend teemat enne teada, mille hulgast võistlusteema valitaks. Ehk siis on aega teemad läbi töötada ja suures plaanis oma teesid paika panna.

Vabalt võiks sama vormi kasutada kojas näiteks mingite kojasiseste päevakajaliste teemade arutamiseks või projektide üle otsustamiseks. Saaksid selgeks poolt ja vastuargumendid. Igal ühel on kindel aeg, mille jooksul oma arvamus esitada, millega jääks ära võimalus jutuvadaga kuulajad ära tappa ning kõik osalised saaksid sõna arvamuse välja öelda.

Väitlemine on tore ajaviite vorm ideedega, mõtetega „mängimiseks“. Seda võib kasutada ka sõprade seltskonnas õhtu sisustamiseks õllejoomise asemele või kõrvale. Kasutage seda usinalt ja jääge sõpradeks.

teisest Väitlusklubist võttis osa

Rain Piiri

Pildimaterjal pärineb esimesest väitlusklubi kogunemisest.