Selle novembrikuu laupäeva hommik algas meeleolukalt. Värskelt maha sadanud lumi rõõmustas igatüht kes kodunt välja tõttasid kuhugi minema. Ahmisin paar lumehelvest hommikusöögiks ja seadsin sammud rongijaama poole mis 7:52-ni Viljandi rongi kinni hoidis.Rongis juhatas edelaraudtee tunnustega lahke proua mind esimesse vagunisse mis tegelikut oli sõidusuunda arvestades viimane.
Rongisõit oli aga äge. Alagas sõit siis inimeste ülessoojendamisega- Pets pakkus „Tornaado teed“ ning homikul vara kodus tehtud kuumi pirukaid :-) Järgnes hommikvõimlemine ning üksteisega tutvumine.
Ka GO koda oli vahva programmi välja mõelnud. Nimelt jaotati kodalased nelja gruppi ning Triin viis läbi viktoriini taibukamate leidmiseks. Parim küsimus oli: „mitu hammast on moskiitol“... ning „jah“ ei olnud õige vastus :-) Vikotoriini võitjad selgitatud, jagati kõigile värvilised pliiatsid kätte ning läks oma unistuste joonistamiseks. Rong aga kihutas omasoodu ning vaevalt olime jõudnud oma unistused kiiruga teisele ette näidata, kui olime jõudnud juba Viljandi jaama.
Jaamas valmistas üllatuse perooni puudumine ning inimesed said rongi kõrvale kuhjunud lumehange vupsata. Kõigile paistis see aga meeldivat kuna lund viimasel ajal väga harva näeb.
Jaamas ootasid meid külalislahked Viljandi sägad kes meid autodesse nobedalt juhatasid ning kohtumispaigaks võetud hotelli transportisid. Huvitaval kombel oli osa JCI-kaid juba ennem kohale jõudnud ning nad said valida parimad pealtvaatajate kohad hotelli receptionis. Kui värskelt ruumi sisenenud seltskonna kohmetushetk oli möödunud, tekkis silmis äratundmisrõõm ning kõik asusid üksteist rõõmsalt tervitama. Joped ja muud asjad mis said igaks juhuks kaasa võetud, peitsime koridori ära ning sulandusime seltskonda kes kohvilauale kõige lähemal olid. Laual leidus ka hunnik pagaritooteid mis kiiresti populaarsuse võitsid.Varsti suunas Ursula maiasmokad loenguruumi ning päevakava kohaselt alustati ametlikult üksteist tutvustava osaga. Kui kohalviibijad olid end tutvustanud üksteisele, moodustati segagrupid vanadest ja noortest sägadest ja kohalikest ning kaugemalt tulijaist. Gruppidele jagati välja ülesanded mis hõlmasid tegevust kogu Viljandi peal. Saanud ülesande kätte ning oma rühma näod enamvähem meelde jätta üritanuna siirdusime tänavale. Tänu rühmas leiduvale kodulinna tundva kaaslase näpunäidetele võeti kaart õigetpidi kätte ning suunduti optimistlikult häälestatuna esimest punkti vallutama. Juhendis oli veel hunnik küsimusi mis ka kogenud mälumängureid oleks murdnud kuid kuna kambavaim oli tugev siis leiti ka mõningaid seletusi küsimustes esinevate sõnadele. Esimeses punktis oli põhiliseks pähkliks punkti määramine tohutul alal mis paisus veelgi igaühe tõlgitsusega asukoha vihjest. Kuid siiski oli esimene preemialaadung maiustuste ja külmarohu näol peagi leitud ning juubeldavas meeleolus tõttasime järgmisse punkti. Kummalisel kombel ei esinenud ka seal raskusi kuna värsked jäljed puhtal lumevaibal suunasid meid õigesse kohta. Paberil olevatele küsimustele hakkas ka üha rohkem vastuseid tekkima.Tundega, mis võis olla ka Kolumbusel peale uue mandri avastamist siirdusime oma staapi tagasi. Et mõttetegevust turgutada, kuulutati välja lõuna ning mindi sööma.
Pärast lõunat sai Katrin Reimann alustada rääkimist mainest ja selle kujundamisest. Üsna pea läks jutt JCI olemusele ja tegemistele ning miskipärast läks temaatika sedavõrd kirjuks, et tublil koolitajal oli raskusi teemasse kinnihaakumisega. Kuid kuulajad said ka kasulikke vihjeid maine parandamise asjus ning ka koolitaja silmaringi sai avardatud.
Peale pisikest pausi andis meile loengu imagost Liisi Toom Tartu kojast. Otsisime enese tugevaid külgi, proovisime neid kaardistada ja nii oli võimalik luua paberil oma isiksuse bränd.
Pärast koolitust tegime, võtsime kokku uuesti hommikused töögrupid ning valmistasime ette esitluse oma peitusmängu tulemustest. Esitlused olid erinevad, lõbusad ja ennekõike harivad. Kes ennem Viljandis polnud käinud sai suurepärase ülevaate sellest toredast linnast ning ka JCI prioriteetidest.
Pärast harivat osa istusime ruumis vastamisi ringi ning vanad ja noored sägad said JCI asjadest rääkida. Rääkimine aga tõstab isu ja nii suundusime me oma õhtu istumiseks trahterisse Suur Vend, et vestlused, läbirääkimised ning kokkulepped võiksid uue hoo sisse võtta. Nagu Eestlastel ikka- sai pidu hoo sisse üsna trahteri sulgemise ajaks ning ega siis veel tagasi hotelli ei tahtud minna. Saigi siis tehtud jalutuskäik lumises Viljandis- „Mulgi Burgerisse“ ning „Redi“...
Järgmisel hommikul poilnud eriti lihtne üles äragata, kuid Üldkogu ajaks oli enamus siiski juba platsis.
Peale üldkogu algas aga tagasisõit Tallinna, juba tuttava rongiga. Seegi kord oli meil rongis oma programm. Alustuseks täiendasime oma unistusi ning siis jaotati meid kahte gruppi, kes omavahel väitlusvõistluse maha pidasid.
Tagasi Tallinna jõudes selgus, et rong oligi sel päeval üks parim liiklusvahend. Kuna väljas möllas lumetorm, siis autodega startijad jõudsid Tallinna tagasi mõni tund hiljem :-)
Tänud: JCI Viljandi, Fresh Upi organiseerimise eest ning JCI Tallinn ja -Go Koda Rongiprogrammi eest!
Muljetasid: Ülar (Haapsalu), Annika ja Ando (Toompea)
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar