Taliolümpia: Hispaania - Eesti Maavõistlus ja Paellaõhtu

Lugu ise sai alguse sellest, et Soome sepa , Rootsi kunni ja Liivimaa Kaupo järeltulijad ei julgenud Maarjamaa pinnale Kalevite kangete poegade ja tütardega Battle of the Baltic raames madistama tulla. Nii ei jäänudki Maarjamaa vägilastel muud üle kui uusi „ohvreid“ otsida.

Kus häda kõige suurem seal abi kõige lähem. Meil Toompealaste ridades ju omal kauge lõunamaa mees Javier, kel väljamaiseid sõpru tuttavaid terve maailm täis. Mõeldud tehtud. Orgkomitee kuulutas välja „Taliolümpia: Hispaania - Eesti maavõistlus“.

Nii seda lugu mulle vähemalt jutustati.

„Oma silm on kuningas“ pilguga nägin ma seda maavõistlust alates laupäeva pealelõunast, kui toimus võistkondade rivistus. Selgus muidugi tõsiasi, et ka Hispaanias loetakse lehti ja ajalooraamatuid ja teatakse Kalevite kangest soost nii mõndagi, mistõttu pool Hispaania võistkonda pidas targemaks alles hiljem toidulõhna peale kohale tulla. Otsiti siis meite hulgast kõige paremad hispaania keele oskajad välja. Kes aga paari sõna teadis, sellele anti „Hispaania kodakondsus“ ja võistlused võisid alata.

Hispaania tiim esines koosseisus Javier, Nuria, Sanches ja Kark. Hiljem lisandus veel Ly.
Eesti tiimis astusid üles Ando, Kaido, Rain ja Rasmus ning suusahüpete ajaks ühines meiega veel Kristjan.

Teadustaja Kargu suu teatas, et esimeseks alaks on iluuisutamine, mis kujutas endast ühel jalal seismist ja kirsauisuga olümpiarõngaste joonistamist. Hispaania võistkonna eest sooritas kauneid pöördeid ja hüppeid Nuria. Kandilised nad küll olid, aga nägid täitsa olümpiarõngaste moodi välja. Eesti poolt andis väärika vastulöögi Rain (st mina). Peale edukat sooritust selgus, et nii lihtsalt uisutamine veel ei lõpe. Rõngad tuli õigete värvidega üle värvida. Pekingi olümpia oli just lõppenud ja tugitoolisportlastel televiisori jälgimisestki silmad veel krillis ja nõnda tundus ülesanne olevat lihtne. Aga võta näpust. Kumbki võistkond sai ainult ühe värvi õigesse rõngasse, kuid kuna eestlastel oli üks ring vale värviga, läks võistluse kuldmedal hispaanlastele. 1:0 Hispaaniale.

Järgmine ala- laskesuusatamine. Nägi see välja nii, et tandemsuuskadega, kus suusatajad olid selgadega vastakuti, tuli suusatada lasketiiru. Teha täpne lask iluuisutamise käigus joonistatud olümpiarõngastesse (kes see rumal käskis rõngad nii väikesed joonistada) ja kiirelt vahetusalasse tagasi.

Sel alal näitas suurepärast suusavalitsemist Eesti tiim, kes hoolimata möödalasust tiirus nagu Eesti laskesuusatajatele kombeks, võitis olulise vahega Hispaania võistkonda. Seis 1:1.

Kolmandaks alaks oli planeeritud murdmaasuusatamine roolijata neljastel suuskadel. Kui Eesti tiimil oli eelmisest lumevaesest talvest veel mingigi ähmane mälestus suusasammust, siis Hispaania võistkond maadles kehva määrde ja vormipuuduse küüsis. Ühesõnaga võit pika puuga Eestile ja seis peale kolme ala samuti Eestile 2:1.

Saabus suusahüpete aeg. Sisu poolest oli tegemist seguga suusalennust ja odaviskest või vasaraheitest, sõltuvalt kasutatavast tehnikast. Suuska tuli lennutada võimalikult kaugele ja sealt kuhu suusk maha langes, jätkas järgmine võistkonna liige oma sooritust.

Juba esimestest sooritustes oli näha, et Eesti pole suusahüppemaa. Küll see suusk jäi pidama puude latvadesse või siis ei võtnud üldse tuult alla. See vastu Hispaanial on potentsiaali saada suurepäraseks suusahüppemaaks... kuigi praegu ei tea ma ühtegi hispaanlasest suusahüppajat. Kalevite pojad said vaid vesise suuga jälgida pikki suusalende hispaanlaste esituses. Libahispaanlasest Kargu poolt sooritatud õhulend osutus sedavõrd pikaks, et isegi suusal hakkas hirm, mistõttu otsustas ta eralduda kaheks ebavõrdseks jupiks. Hispaanlaste edasist sooritust see ei seganud ja nii võrdsustasid nad seisu 2:2le.

Viimaseks alaks oli võistluste korraldajal Kargul jäetud isiklik trumpala – lumelaua pikim liug. Sündmustest ette rutates tuleb mainida, et Kark unustas ära, et ta oma kalli võsukese eestlaste võistkonda mustaks hobuseks andis, kel seljataga lumelauatrenažööri pikaajaline harjutamiskogemus.

Nii kujuneski põhiline osa lumelauasõidust Kargu suguvõsa sisealaks, kuid siiski otsustavad sõidud tegid Eesti võistkonna teised liikmed, kelle tasakaalutunnetus oli Hispaania tiimi teistest liikmetest peajagu üle.

Võitis lõpuks rahvaste vaheline sõprus, kuid au ja kuulsus jäid siiski Maarjamaa pinnale. Üldseisuga 3:2 võitis taliolümpia madistamise Eesti võistkond, kes juba täna otsib endale uus väljakutseid ja vastaseid.

Olümpiasaaga oli siiski vaid üks osa pikast päevast. Nõmme metsade vahelisel „spordiväljakul“ valitsenud rivaliteet unustati kohe ja nii seati sõbralikult koos sammud paari kilomeetri kaugusel asuvate koobaste poole.

„Koobasteks“ osutusid Vene sõjaväest järelejäänud laskemoonaladude tunnelid, mis olid pikad ja kottpimedad. Pimedusejõududega võitlemiseks lõime kaasavõetud tõrvikud heledalt lõkendama ja astusime hirmu tundmata emakese maa rüppe.

Hoolimata oma depressiivsest ajaloost olid laskemoonalao kõrged muljetavaldavad võlvid võrreldavad kirikutes nähtuga. Ühesõnaga tõrvikute valguses tehtav retk neis tunneleis oli midagi sellist, mida igapäev ei tee ja kuhu igapäev ei satu.

Turnimised kõrgetel paekivi kallastel ja retk pimedais tunneleis oli olümpialasi sedavõrd väsitanud, et minu suureks meelehärmiks jäid pooled koopad läbi uurimata. Eks siis tuleb teine kord veel seal käia.

Retkelt tagasi jõudes selgus, et meie esikokk Javier oli hoogu sattudes paellat valmistanud saja ühele näljasele hiiglasele. Mis kõik õhtul edasi juhtus, sellest räägib edasi juba sulesepp Ando.


Rain

Paellaõhtu

Ürituse õhtusesse ossa olime planeerinud Javeri paella valmistamise kursuse. Nagu Rain juba eespool mainis, oli Javer aga juba ilma meietagi hoogu sattunud ning paellapanni kõige hea ja paremaga ääreni täitnud. Nii et matkalt tagasipöördujad nägid vaid kokanduskuruse viimast etappi, mis seisnes põhiliselt paella segamises ning lõpuks tõsteti pann tulelt ära ja kaeti mõneks ajaks ajalehtedega, et riis pehmeks hauduks.

Vahepeal oli kohale saabunud veel hispaanlasi, kes kõik silmanurgast paellapanni poole piidlesid ja keelt limpsasid, kui Nuria aeg-ajalt rooga kontrollis. Lõpuks tundus paella valmis olevat ja Javier asus isalikult seda suure kulbiga külalisetele jagama. Igaüks sai taldrikule veel ka sidruniveerandi ning peab tunnistama, et roog maitses imehea. Peaaegu kõik käisid panni pealt juurde võtmas :-)

Õhtu peaesinejaks oli välja kuulutatud JCI Toompea Kitarriduo, kes oli eelnevalt hoolsalt harjutanud. Juhuse tahtel jäi üks duo liige siiski saabumaa. See aga ei tähendanud, et muusika tegemata jäi. Kark mängis mandoliini ja talle sekundeeris Rain elektikitarril :-)

Kui lõpuks väljas niiskeks muutus, koliti pidu edasi Kargu keldrisse. Seal oli kuumaks köetud saun ning kaminas põles hubane lõke. Eestlased ja Hispaanlased võistlesid nüüd vastupidavuses saunalaval ning hiljem hiina pulgamängus- väikestest puupulkadest laoti torn ja siis hakati altpoolt võimalikest ja võimatutest kohtadest pulki ära võtma ning torni kõrgemaks laduma. Et asja huvitavamaks teha, oli torni ümberajajale ette nähtud karistus- juua ära omal valikul üks minikokteili Kargu ammendamatust „minikokteilide korvist“... nii see aeg möödus, kuni märgati et varsti juba hommik käs. Osa pidulisi lahkus siis kodu poole ja osa heitis mõnusasse kaminaruumi puhkama.

Hommikul elas allesjäänud peoseltskond veelkord kaasa Hispaanalastele, vaadates TV-st nende korvpallimatshi USA vastu. Hispaanalsed jäid küll napilt alla, kuid üheskoos tõdeti, et nood on ikkagi üks kange rahvus! Nagu Eeslasedki :-)

Ando