Olen pärit Peipsi äärest, olnud elupõline maalaps. Kasvasin üles üsna suures peres, mul on 2 õde ja 2 venda. Tänu sellele oli lapsepõlv unustamatult põnev: tegime koduseid spordivõistlusi, laulu- ja taidluskonkursse, viktoriine, meil käis kodus isegi oma ajaleht. Veetsime palju aega õues, jäljendasime seiklusfilmide (nt „Neli tankisti ja koer”, „Kolm musketäri”, „Robin Hood” jms) sisu väga tõetruult oma erinevates mängudes. Selle nimel tuli ehitada ja luua väga erinevat laadi varustust, joosta maja katusel ja teha uskumatuid tempe.
Keskkoolis oli mul unistus saada maailma parimaks jooksjaks. See unistus motiveeris mind jooksma iga päev ca 20 km! Peale treeneri surma aga loobusin kergejõustikust ja hakkasin huvituma rokkmuusikast.
Mõne aja möödudes hakkas mind köitma ka religioon. Kuna kiriklikku arusaamist mööda „on rokkmuusika saatanast“, siis loobusin rokkmuusika tegemisest. Kuigi sisimas tõmbab see mind jätkuvaltJ.
Need aastad andsid nii vastuseid kui teeotsi. Peamine õppetund oli see, et ma ei tähtsusta enam ülemäära üksikisiku tasandit ega toida seeläbi ei iseenda ega kellegi teise ego. Suured asjad sünnivad enamasti ikka paljude inimeste pikaajaliste ühispingutuste tulemusena, mille tagajärjel sünnib kõrgkultuur. Õpingud andsid ühtlasi mitmekesise mõõtkava tunnetuse, hindamaks iga elusündmust mitmetahulises kontekstis. Nii võime möönda, et hoolimata ülemaailmsest kriisist elame täna majanduslikult paremini kui kunagi varem Eesti ajaloos ja paremini, kui tänagi 2/3 maailmast.
90ndate II poolel, kui Eestis kestis veel nn. ülemineku periood, tekkis mul sügavam huvi ühiskonna vastu. Muutused olid olnud nii murrangulised ja kiired, et tahtsin toimuvast paremini aru saada. Nii asusin ma Tartu Ülikoolis õppima sotsioloogiat, võttes juurde mitmesuguseid lisaaineid – majandust, politoloogiat jms. Peale magistriõppe läbimist ei leidnud ma Tartus endale paraku sobivat rakendust. Nii asusin Saku Gümnaasiumi direktoriks, töötades seal 3 aastat.
Selle perioodi märksõna oli tohutu lugemus. Oli üsna sagedane, et nädalavahetused möödusid raamatupoes, kust saabusin koju raskete kottidega ja mitmetuhandeliste arvetega. Minu lemmikteemad olid globaliseerumisprotsessid, välispoliitika, maailmamajanduse toimimine, postmodernistlik ühiskond. Olin poliitiliselt päris aktiivne, palju küsiti minu arvamusi erinevate teemade osas, andsin intervjuusid, esinesin Foorumi saates... Mitmed arvasid, et lähen edasi poliitikasse ja osalen parlamendivalimistel, kuid ma ei pidanud sellist elustiili jätkusuutlikuks ning seetõttu ei kandideerinud. Kahjuks tuleb tõdeda, et poliitikute põhiaur läheb oma koha säilitamisele, mitte sisulistele tegevustele ning mind häiris see negatiivne energiaväli, mis sellega kaasas käib. Minu magistritöö käsitles muide poliitikute karjäärimudeleid Eestis ning see võib osutuda kasulikuks lugemiseks nendele, kes kaaluvad Riigikokku pürgimist.
2003 kutsus Hannes Tamjärv mind Rocca Al Mare Kooli õppedirektoriks. Mulle väga meeldis see aeg – koos oli tõeliselt suurepärane tiim. Samas tundsin mõne aasta pärast, eriti järgmises töökohas Audenteses, et töö haridussüsteemis hakkab end ammendama. Täna EASis (Ettevõtete Arendamise Sihtasutus) töötades olen rahul – saan uusi, huvitavaid ja väga erinevaid kogemusi ning mitte miski pole liiga täpselt ette teada J
Vaba aja sisustavad viimasel ajal põhiliselt sportimine, enesetäiendamine (eriti võõrkeeled), popmuusika kirjutamine, pereelu, reisimine, Rotary ja JCI.
Mis Sind elus kirgastab?
- Ehedus. Vanasti olid inimesed kuidagi elusamad, ehedamad. Nüüd on paljud väga reserveeritud... nagu.. „plastmass“. Väga fake igatahes. Mulle meeldib spontaansus. Naudin suvilas viibimist, seal saan ma olla selline, nagu ma olen ega pea vastama mingitele rolliootustele.
- Osadus. Mu elu tipphetked on seotud osadusega – tunnetusega, et olen osa suurest pildist, kõiksusest Osadus inimestega, loodusega, kõiksusega. Samuti loovad elamusi suured asjad – sajandeid vanad kirikud, imeilus loodus... Kui inimesed teevad koos midagi suurt. Näiteks nagu Balti kett, eestlaste võidud olümpiamängudel, Eurovisioonil .. need hetked teevad õnnelikuks.
- Sügavus – ei meeldi elada ainult nö instrumentaalselt. Elu ei ole ainult vahend millegi saavutamiseks, näiteks miljoni teenimiseks. Seetõttu pidev tormamine ja edasiliikumine tundub väga kitsarinnaline. Mulle meeldib, kui alati leidub elus ka piisavalt aega reflekteerimiseks, mõtisklemiseks, olesklemiseks, oma hobidega tegelemiseks, ajaloosse või erinevatesse kultuuridesse sukeldumiseks.
Varem eeldasin, et romantiline keskkond, näiteks ookeani kaldal palmipuu all istumine, mõjub kuidagi erakordselt minu loomingulisusele. Aga tegelikkuses nii ei toimi. Loominguline energia vallandub hoopis siis, kui tajun kokkukuuluvust ja osadust teiste inimestega.
Konfliktid ja kiire elutempo löövad minu puhul alati muusikalise loovuse väga kinni. Seega on mul käepärast päris kasulik indikaator: need hetked, kui suudan uut muusikat kirjutada, on elus asjad järelikult hästi. Ei ole vaja sõltuvusaineid, armukest või dramaatilisi hetki selleks soetada, et saada inspiratsiooni muusika tegemiseks. Palju rohkem pakuvad seda ülendavad hetked koos inimestega.
Sa oled nii laiapõhjaliste ja suurte kogemustega. Mis sind ikka veel JCIs hoiab?
Olen JCI Toompeal 2003 aastast. Olin vist ühe pikima staaziga huvilineJ Tee leidsin siia täiesti ise, uurisin lähemalt tuttava kaudu.
Mind tõmbab JCI poole erinevate elualade esindatus, st suhetevõrgustik. Tänu sellele saab igaüks seda kooslust rikastada. Samal põhjusel on olnud põnev osaleda ka Rotary klubi tegemistes. Minu staaži juures peaks loomulikult rõhk olema pigem oma kogemuste jagamisel uuematele tulijatele.
Olavit intervjueeris Siki
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar