Finesailingu Lohusalu Regatt

28-29 Juunil toimus Finesailingu Lohusalu Regatt, kus osales kaks meeskonda Finesailingu sportjahtidel Alfa I ja Beta I. Tore oli aga see, et pooled osalejad olid JCI-st: Arvi Haapsalust, Rain ja Ando Toompealt ning endine Toompealane Helen Pastarus.

Allpool on Raini muljed:

Lohusalu regati lugu

Arvestades asjaoluga, et minu jaoks oli tegu elu esimese purjetamiskogemusega, räägin kõik ära algusest alates nagu see oli.

Pikk jaanipäeva nädalavahetus oli just seljataha jäänud ja töölegi juba jõutud kui mu elektroonilisse kirjakasti potsatas Ando kiri kutsega osaleda enneolematul Lohusalu regatil, kus kaks meeskonda Finesailingu väikestel, kuid kiiretel jahtidel, halastamatult üksteisega võistlevad. Kui varasematel kordadel olen samalaadsete kutsete peale pead raputanud, siis seekord ei mõelnud pikalt, vaid möllisin kiirelt end võistlema.

Vahetult peale seda jõudis kohale karm reaalsus –mmhh, tegemist merega, purjekaga, pika sõidu ja kes teab veel millega. Helistasin kiirelt Maarile, et kas minusuguseid maarotte pardale nii tähtsal võistlusel üldse võetakse. Maari muidugi ütles paar toetavat sõna ja tulgu ma aga vaid kohale.

Igaks juhuks helistasin veel ka Andole üle, et mida vaja kaasa võtta ja kes, mis, kus. Sõprade käest sain teada, et tuleb merehaiguse vastane tablett võtta ja alla trümmi mitte ronida – tervislikum. Ando soovituste järgi surfasin internetilainetel Finesailingu kodulehele, kus ma enda suureks ehmatuseks nägin, millise jahiga merele minnakse. Paistis teine pildi peal imepisike nagu pähklikooreke.

Regati avapäeva hommikul pakkisin lõplikult kogu tavaari ja seadsin auto kursi Pirita jahisadama poole, võttes Mustamäelt peale veel ka vana merekaru Andri alias Kipperi. Andrit kahe pisikese kotiga ootamas nähes oli esimene mõte, et varustusega sai nüüd vist üle pingutatud. Igatahes Andri pisikese koti jaoks pagasiruumis kohta enam ei olnud.

Sadamasse jõudes selgus, et kogu seltskond on peaaegu koos ja jahidki merekõlbulikuks seatud. Väikesed meeldetuletused, korraldused, meeskondade jagamised ja pakid vööri ning regatt võis alata. Meeskonnakaaslasteks osutusid sel merereisil Ando kui kapten, Werner kui vanem tüürimees ja Helen kui parim soodikäsi (loodan, et nad mulle sellist ilukirjanduslikku mõttelendu pahaks ei pane). Jungaametisse astusin täiesti vabatahtlikult ja lootsin endamisi purjekal vanadele merekarudele mitte väga jalgu jääda. Purjekaks „loositi“ meile kiire nõupidamise tulemusena alus Alfa, mis sai me koduks kahe järgmise päeva pikkadeks tundideks.

Parasjagu just siis, kui otsad olid lahti lastud ja paar meetrit kaist eemale sõidetud, tuli meelde, et hommikul hingehinna eest ostetud präänikud ja lihapirukad jäid auto tagaistmele minu naasmist ootama. Selge – ees ootavad pikad näljased tunnid.

Popsutasime rahulikult sadama akvatooriumist mootori toel välja. Järgnev oli ühe maaroti jaoks täielik hiina keel. Käis jutt sootidest, fokast, groodist ja paljust muust, mis isegi meelde ei jäänud. Kokkuvõtvalt oli tulemuseks täispurjedes jaht suunaga Aegna poole.

Peagi kõlas Ivari kõrvulukustav hüüe „regatt alaku“, mida lainetemühas tegelikult vaevu kuulda oli.  Vastasvõistkond purjekal Beta kasutas stardiandmiseelist ära ja tuiskas meid selja taha jättes eest minema.

Ando ja Helen piidlesid mõtlikul ilmel purjeid ja arutasid, mida timmida, et purjekas kiiremini liiguks. Arutelu tulemusena tõmmati fokat peale, timmiti grooti ja ennäe imet – peagi olime vastasvõistkonna kinni püüdnud ja isegi mööda läinud. Suurest vasikavaimustusest klõpsasin paar pilti ja nautisime kogu meeskonnaga liidripositsiooni.

Muidu tõsise Ando ilme muutus rahulolevaks ja teatas, et purjekale tuleb kerge vibra sisse. Vibra andvat märku, et kõik on ok ja midagi timmida pole vaja. Peagi selgus, et tõsijutt. Beta võistkond jäi maha üha kaugemale ja kaugemale.

Ahjah, vahepeal olime halsi teinud ja hoidsime suunda Naissaare peale.

Külgtuules kreenis olemine oli omaette kogemus. Seisad paadipõhjaga paralleelselt püsti ja mõtled, kas nüüd läheb ümber või mitte. Parajasti oli Werner roolis ja karmi käega kapten Ando kamandas muu seltskonna teiselepoole parrast jalgu kõlgutama, et kreeni vähendada.

Merel olles on ajal kuidagi teine tähendus. Ei märkagi, kui tunnike- kaks möödas ja samas tundub, et alles sai sadamast purjekas lahti lükatud. Meelde tuli see praegu just seetõttu, et kusagil sel ajavahemikul pidas pardameeskond parajaks ajaks võileibu nosima hakata. Minu pirukad ootasid mind loomulikult endiselt Pirita sadamas. Merel on äärmiselt tähtis sujuv meeskonnatöö ja üksteise toetamine ja nii jagasid meeskonnakaaslased minuga oma tagavarasid.

Võistluse suusõnalises reglemendis nähti ette,  et kõik meeskonnaliikmed proovivad läbi kõik ametid, alates jungast lõpetades kapteniga. Niisiis pääsesin ka mina tüüri hoidma. Alguses käed värisesid ja pea üritas valguskiirusel mõelda mida- kuidas teha tuleb. Peagi tekkis tagumikutunnetus ja sõit läks palju libedamalt. Purjekasse tuli sisse vibra ja kõrvgi hakkas eristama kiiluvee erinevaid tämbreid. Eks ta tegelikult rohkem sellise poollagunenud esisillaga autoga sõitmise moodi seal lainete vahel vingerdamine välja nägi. Tüüriga tuli suunda kogu aeg korrigeerida. Samas meeskonnakaaslased oli väga kannatlikud ja hoidsid mõnusat rahulikku joont. Suured tänud neile!

Aegajalt võis Andot näha tõsimureliku näoga kaarti vaatamas ja siis rannikut piidlemas – kus me oleme ja kuhu jääb Lohusalu? Merelt paistab rannik hoopis teistsugune kui maa pealt ja pealegi oli õhk kuidagi vinene ja nähtavus tagasihoidlik. Merekaart tundus mulle kui vanale orienteerujale kaardina keskajast, mil kaarte silmajärgi joonistati.

Kui olime Ninamaa ninast mööda saanud, avanes meile suurepärane vaade Vääna-Jõesuu rannale ja Türisalu pangale, aga Lohusalu ei paistnud ikka veel. Peagi aga märkas kapteni kotkapilk läbi kerge uduvine Paldiski poolsaarel kõrguvaid tontlikke tuulikuid ja Lohusalu rannahoonegi tuli peidust välja.

Heites pilgu konkurentidele ja nähes, et nad on spinnakeri masti tõmmanud, tuli idüllilisest merenautlemisest karm kukkumine reaalsusesse – me oleme ju võistlemas! Tänu spinnakerile oli võistkond Beta meile oluliselt lähemale jõudnud.

Kapten pikalt ei mõelnud ja kamandas spinnakeri üles tõmbama. Helen krapsas vabatahtlikuna püsti  vööri poomi sättima. Sel hetkel käis peast läbi viisijupike „kuuma päikese eest, peagi merre sukeldud sa...“. Oh imet ei mingit sukeldumist. Spinnaker üleval hakkasime jälle konkurentide eest ära libisema.

Paldiski poolt kerisid üles järjest tumedamad pilved ja kaugustest kostus kõuekõminat. Oli võimalus, et äikesetorm saab meid enne sadamat kätte.

Jõudnud viimaseks halsiks parajale kaugusele Lohusalu sadamast selgus, et seda trikki pole keegi spinnakeriga veel teinud. Mis seal ikka, spinnaker maha, poom teisele poole ja spinnaker uuesti üles. Nii libedalt see ei läinud meil mitte. Juba poomi ümbersättimine võttis kukalt sügama. Seepeale Ando hüppas ise vööri ja „poomike ise paika säti end“ moel olime jälle valmis spinnakeri üles tõmbama. Spinnakeri üles sikutamine jäeti minu hooleks. Käis kapteni käsklus – nüüd! - ja meeskonnas algas kibe töö.

Tõmbasin ja tõmbasin ja siis ühel hetkel lõppes jaks. Ando või Werner sel hetkel karjatas, et spinnaker läheb vett täis, kähku välja. Siis sain aru, et asi tõsine ja ramm tuli imekombel tagasi ja spinnaker sai lõpuks jällegi ilusasti üles. Suund Lohusalule ja järjekordselt libisesime ohtlikult lähedale pääsenud Beta eest minema. Neil polnud enam šanssigi meid võita...

Spinnaker alla, mootor külge, kerge paut, purjed alla ja peagi popsutasime mootori toel sadamasse, kus meid sadamakapten juba ootas.

Nii kui Betagi oli otsad kinnitanud, hakkas kergelt vihma tibutama. Sel õhtul me äikest siiski õnneks ei näinudki, kuid ohtralt vett saime sellegi poolest.

Kerges vihmasabinas toimus ka pidulik auhinnatseremoonia, kus võitjatele jagati rändkarikas ja suur aardekirst „varandusega“ - joogi, kompvekkide ja multituulse taskunoaga. Võitjavõistkonnas nagu eespool mainitud olid Helen, Ando, Werner ja mina. 

Visa võitlusega teise koha saavutanud Beta meeskond, koosseisus Ivar, Andri, Helen ja Arvi, said samuti auhinnaks aardekirstu, kuid palju väiksema, mis sisaldas kibedamat jooki, vähem kompvekke ja pisemat taskunuga.Vastavalt teenetele, nagu öeldakse.

Vihma sadas järjest tihedamalt ja tihedamalt ning kostus seltskonnast ettepanekuid Ivari koju sooja minna, kuid kuna regatibrožüüris oli lubatud sauna ja Jüri Homenja kontserti, siis jäime siiski Lohusalu sadama võludega tutvuma.

Peale saunapiknikku ja ihu harimist andis ilmgi järele ja pääsesime lageda taeva alla grillima.  Söödi, joodi ning loobiti nalju. Esimesena kerkis ehitistest üles Werneri telk, millest sai vihasabinate tõttu peagi kaupa täis tuubitud sadamaladu. Vähe sellest, et pirukad ootama jäid, olid kuhugi maha jäänud ka minu telgi vaiad ja kaared. Nii jäigi mul telk püstitamata. Sellised pisiasjad loomulikult meid ei seganud.

Õhtu lõpuks saabus Lohusalu sadama lavale kauaoodatud superstaar Jüri Homenja. Selleks ajaks olid päevased uued kogemused mind sedavõrd väsitanud, et lava äärde näppu viskama ei jaksanudki minna. Vanadel merekarudel olid lood loomulikult teisiti. Küll vihuti tantsu, küll hullutati kohalikke näitsikuid.

Õhtu puändiks oli Jüri Homenja kahvatumine kohaliku tantsustaari ees, kelle väsimatud etteasted hullutasid kõiki kontserdile tulnuid. Andri õhutusel saabus tantsustaari soolokärjääri lõpp, kui meie paatkonna Helen läks talle silma tegema ja tantsuplatsile meelitama läks.

Nii see õhtuke mööduski. Sadamatulede valgel püstitasime veel kaks telki ja uinusime kosutavaks uneks enne järgmist regatipäeva.

Pühapäeva hommikul ärgates siras kõrgel taevas suvine Eestimaa päike. Teised kogusid telkides veel rammu ja oli pisut aega sadamas ringi vaadata ja niisama rannal kivi otsas istuda. Kivil jalgu kõlgutades, merd ja loodust silmitsedes, tabasin end mõttelt, et Eestimaa on fantastiliselt ilus. Eriti paneb seda just siis tähele, kui oled just just kusagil kaugemal maal reisil käinud.

Peagi ärkasid ka teised ning tehti kerge hommikusöök enne regati teist päeva.

Sadamakail ootas tuttav rutiin – pakid vööri, mootor peale, otsad lahti ja peagi popsutasime lohusalu sadamast välja. Beta meeskond kohmitses midagi veel sadamas ja nii saime oma meeskonnaga harjutada nii mitutki halssi ja pauti. 

Peagi oli ka Beta merel. Vastasvõistkonna nägudelt võis välja lugeda, et unustagem võistlus ja nautigem imeilusat suveilma ja mõõdukat 6-7m/s tuult. Nii me sõbralikult Tallinna poole teele asusimegi. Tuul oli soodne ja erilisi võimlemisharjutusi jahi kiiremaks liikuma panemiseks polnud vaja teha.

Ninamaa ninast mööda saades heiskas Beta spinnakeri ja sellest sündmusest inspireerituna otsustati ka meie paakonnas spinnaker heisata. Eelmisest päevast võtted selged heiskasime spinnakeri ja nautisime kiiremat sõitu. Kahjuks tuul meie spinnakeris pipardas ja ei tahtnud seal kuidagi püsida. Samas Beta spinnaker püsis ühtlaselt tuult täis. Proovisime ühtpidi ja teistpidi, kuid spinnakeri korralikult tööle ei saanudki. Kuna võistlust ka ei olnud, otsustasime spinnakeri alla võtta ja sõitu rahulikult jätkata.

Beta ei jätnud loomulikult juhust kasutama ja tuiskas spinnaker õieli meist mööda ja kadus kaugustesse. Meil jäi üle vaid imestada, kuidas neil see nii lihtsalt välja tuleb. Samuti nagu eelminegi päev vahetasime erinevaid ameteid. Ega teistel eriti midagi teha  polnud peal tüürimehe. Paar halssi ja oligi kõik.

Vaim ja kehagi hakkasid lainetega harjuma ja ühel hetkel tundsin reelingule toetudes end  kui väike laps ema süles olevat ning tukastasin paariks minutiks. Täiesti üllatav. Poleks endast seda iialgi uskunud.

Kaugustest nägime kuidas Beta spinnakeri tuules, täis hooga, peaaegu sadama akvatooriumini välja sõitis ja sadamasse sissesõitu alustas. Meil oli sel hetkel veel tervelt pooletunnine sõit ja reisilaeva jalust pagemine ees. Lõpp hea, kõik hea ja nii popsutasime meiegi peagi peale viietunnist sõitu kai äärde.

Oleks te näinud Beta võistkonna rahulolevaid nägusid ja kuulnud nende aasivaid küsimusi, aga mis sellest! Regati võidu au ja kuulsus kuulusid siiski meile.

Selliseks kujuneski minu elu esimene purjeregatt ja jahiga purjetamine üldse. Kui kerge merehaigus välja arvata, siis oli tegemist suurepärase kogemusega ja merigi muutus kuidagi kodusemaks. Ei saa kuidagi mainimata jätta, et pirukad auto tagaistmel ootasid mu saabumist truult ja polnud vahepeal kuhugi ula peale laiama läinud.

Järgmiste purjetamisseiklusteni!

Rain