JCI Akadeemia

15-16. augustil osalesin JCI järgmise aasta juhatustele mõeldud koolitusel JCI Akadeemia.
Koolituse tegi eriliseks Reigo Ahven, kelle ca 5-6 tunnine osa tegi sellest koolitusest tõesti juhtimiskoolituse. Reigo on noor mees, kes õpetab Viljandi kultuurikolledzis rütmikat.

Meile rääkiski ta meeskonna juhtimisest läbi trummimängu ja meeskonna muusikalise juhtimise.

Äärmiselt huvitav, kaasakiskuv ja mõtlemapanev. Üllatus, et nii noore mehe suust võis kuulda nii tarku ja… küpseid mõtteid.

Nagu näiteks:
* Ei ole lahenduseta olukordi, on vaid kohad, kuhu pole veel jõudnud vaadata.
* Vale võib olla uus õige…
* Läbi eksimise õpid kõige paremini. Nii tekib tunnetus. Kuid kui eksid, muuda end vaid grammi, ära pinguta üle.
* Sinu ja tulemuse vahel on sageli vaid üritamine :)
* Millegi puudumises peitub potentsiaal (näiteks kitarrimängija paus on klahvpillimängija võimalus).

Peale seda kui kõigile olid trummid kätte jagatud, vaatasime kõik õhinaga Reigole otsa, et mida ta meiega siis nüüd teeb. Tegelikult toimub sama iga uue meeskonna moodustamisega – meeskonnaliikmed vaatavad niimoodi juhile otsa. Nüüd on juhi teha, mismoodi ta paneb oma inimesed muusikat mängima. Reigo pani meid mängima ja see oli tõesti vahva!
Me valisime/õppisime igaüks selgeks oma rütmi. Ja siis mängisime selle kokku. Jälgides üksteist, arvestades üksteise rütmiga. Andes muusikat inimeselt inimesele üle, (see oli nagu kommunikatsioon!)teatud erilise hoolimisega.

Mulle meeldis, kuidas Reigo tõi välja selle, et iga inimese “plaks on eriline”. Me põeme paljud n.ö. “sensatsionalismi” – tahame, et kõik mis me teeme, oleks midagi väga erilist. Aga me oleme kõik erinevad. Ja isegi kui me teeme kõik üht ja sama asja, siis me teeme seda kõik erinevalt. Ta palus meil kõigil lüüa järjest korraks käed plaksuga kokku. Ja tõepoolest, ei olnud kahte ühesugust plaksu :) Võttes vabalt ning mitte muretsedes selle pärast, kas me oleme piisavalt “erilised”, suudame me just oma eripära välja tuua!

muljetas Siki